Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh
Ta juba teadis Hiirest. „Inimesed muudavad meelt,“ lausus ta vaikselt. „Tal võis olla lihtsam loobuda võtmehoidjast kui ühendust võtta.“
„See ei ole kõigest võtmehoidja. Ta …“ andsin alla.
Kui Jo jätkas, oli tema hääl leebem. „Kuule, Sarah. Kui sa oled kindel, et temaga on juhtunud midagi halba, siis kuidas oleks, kui loobud kogu sellest privaatsuhtlusest ja kirjutad midagi tema Facebooki seinale? Kus kõik seda näevad? Ütle, et sa oled mures. Küsi, kas keegi on temast midagi kuulnud.“
Neelatasin. „Mida sa silmas pead?“
„Ma pean silmas täpselt seda, mida just ütlesin. Küsi ta sõprade käest infot. Mis sind takistab?“
Pöörasin pilgu aknast välja, suutmata vastata.
Jo rühkis edasi. „Ma arvan, et ainus, mis sind takistab, on häbi. Ja kui sa tõesti, päriselt, ausalt usuksid, et temaga on juhtunud midagi kohutavat, oleks sul häbist kama kaks.“
Möödusime kaitseministeeriumi vanast lennuväljast. Pleekinud oranž tuulekott võbeles tühja lennuraja kohal ja ootamatult meenusid mulle Hannah’ valjud naerurõkatused, kui isa kord täheldas, et see on nagu suur oranž noku. „Noku sokk!“ oli Hannah röögatanud ja ema polnud suutnud otsustada, kas seepeale noomida või nõutult naerda.
Rudi avas iPadis Jo muusikakogu ja valis esitusloendi nimega „Idaranniku räpp.“
Kui olingi nii mures, kui väitsin, siis miks polnud ma Eddie seinale midagi kirjutanud? Kas Jol oli tegelikult õigus?
Meie vaatevälja ilmusid Chalfordi kivimajakesed, mis otsustavalt klammerdusid mäenõlva külge, justkui ootaks päästmist. Chalford pidi vahetuma Brimscombe’iga, millest viis tee Thruppi ja seejärel Stroudi. Ja Stroudis ootas Tommyt meie vanas koolis suur seltskond õpetajaid, õpilasi ja ajakirjanikke. Pidin ennast kokku võtma.
„Oot-oot,“ lausus Tommy ootamatult. Ta keeras Rudi räpi vaiksemaks ja vaatas mind tahavaatepeeglist. „Harrington, kas sa ütlesid Eddiele, et oled abielus?“
„Ei.“
Tema kulmud olid muutunud üsna metsikuks. „Minu arust ütlesid sa, et rääkisid talle kõigest!“
„Rääkisingi! Aga me ei käinud läbi kogu oma ekside nimekirja. See oleks olnud … noh, mage. Oleme mõlemad pea neljakümnesed …“ Jäin vait. Kas oleksime pidanud seda tegema? „Pidime teineteisele jutustama oma eluloo, aga me ei jõudnud selleni. Kuigi tegime selgeks, et oleme mõlemad vallalised.“
Tommy jälgis mind tahavaatepeeglist. „Aga kas te Reubeniga oma veebilehte olete uuendanud?“
Mõtlesin kulmu kortsutades, kuhu ta oma jutuga tüürib.
Seejärel: „Oi ei,“ sosistasin. Mul läks südame alt õõnsaks.
„Mida?“ hüüdis Rudi. „Millest te räägite?“
„Sarah’ heategevusühingu veebilehest,“ lausus Jo talle. „Internetis on terve lehekülg, kuidas Sarah ja Reuben alustasid klounarstide heategevusega üheksakümnendatel, kui nad abiellusid. Ja kuidas nad seda ikka veel koos juhivad.“
„Oi!“ lausus Rudi. Ta pani iPadi käest, ise vaimustuses, et oli suutnud lõpuks müsteeriumi lahendada. „Sarah’ poiss-sõber luges seda ja tema süda purunes! Sellepärast ta ongi surnud, sest sa ei saa olla elus, kui su süda ei tööta.“
„Vabandust, aga ma ei usu seda,“ lausus Jo vaikselt. „Sarah, kui ta veetis sinuga nädala ja kui tal oli sinu osas tõsi taga sama palju kui sinul tema osas, siis sellest poleks piisanud, et teda verest välja lüüa. Ta oleks selle teemaks võtnud. Ta poleks lihtsalt minema hiilinud nagu mõni surev kass.“
Aga ma olin juba avanud selle neetud Messengeri rakenduse ja kirjutasin talle.
NELJAS PEATÜKK
Esimene päev: päev, mil kohtusime
Päev, mil kohtasin Eddie Davidit, oli kõrvetavalt kuum. Maapiirkond oli hakanud sulama ja kokku vajuma; linnud pugesid peitu liikumatutesse puudesse ja mesilased olid kerkivatest kuumakraadidest joobunud. Ei tundunud olevat sedasorti pärastlõuna, mil armuda kellessegi võhivõõrasse. Päev tundus olevat täpselt nagu alati 2. juunil, mil olin selle jalutuskäigu ette võtnud. Vaikne, kurblik, koormav. Tuttav.
Kuulsin Eddie häält enne, kui teda nägin. Seisin parasjagu bussipeatuses, püüdes meenutada, millise nädalapäevaga on tegu – otsustasin, et on neljapäev, mis tähendas, et mul tuli peaaegu tund aega oodata. Seista siin põrgukuumuses, oodates bussi, milles ma kindlasti kui pannil kõrbeksin. Uitasin mööda teed küla suunas, otsides varju. Lämmatavalt kuum õhuvool tõi minuni algkoolilaste hääled.
Neid katkestas ootamatu lambahäälitsus kusagilt eestpoolt. MÄÄÄ, karjus see. MÄÄÄ!
Lambale vastas suur mehine naerupahvak, mis sööstis kokkusurutud kuumusesse kui külma õhu juga. Mu nägu kiskus naerule enne, kui olin meest üldse silmanud. Tema naer võttis kokku kõik mu tunded totra näo ja tobedate kõõritavate silmadega lammaste vastu.
Nad olid minust veidi kaugemal väljal. Minu poole seljaga istus mees, lammas temast umbes meetri kaugusel jõllitas meest oma kõõritavate silmadega. Ta proovis veel kord määgida ja mees lausus midagi, mida ma ei kuulnud.
Ajaks, mil väljale jõudsin, olid nad elavas vestluses.
Seisin neid jälgides kõrbenud muruplatsi ääres ja mind tabas äratundmisrõõm. Ma ei tundnud seda meest, kuid ta oli võluv koopia nii paljudest poistest, kellega olin koos koolis käinud: suur mõnus leivapätsi meenutav kogu, pügatud juuksed ja küpsisepruun nahk, Edela-Inglismaale tüüpiline riietus tugevast riidest lühikeste pükste ja pleekinud T-särgi näol. Ta suudaks riiuleid üles panna, kahtlemata oskaks surfata ja suure tõenäosusega sõidaks logiseva Golfiga, mille on talle kinkinud tema meeldiv, kuid ogar ema.
Selline poiss, kellega ma oma teismeeas peetud päevikute kohaselt plaanisin ühel päeval abielluda. (See „ühel päeval“ viitas määramata ajale tulevikus, mil ma nagu kängunud nukust nähtavale ilmuv liblikas loobun oma ametikohast Mandy ja Claire’i keskpärase välimuse ja sotsiaalselt edutu käsilasena ning kerkin esile enesekindla ja kauni naisena, kellel on võime köita iga meesterahvast, keda tal on aega märgata.) Mees pidi olema pärit sellest külast – Sappertonist või mõnest teisest lähedalasuvast külast – ja sõitma kindlasti Golfiga. (Mingil põhjusel oli Golf üsna popp. Minu fantaasias sõitsime sellega mesinädalaid veetma lõunasse Cornwalli, kus ma tema üllatuseks tormasin, surfilaud kaenla all, kartmatult merre.)
Selle asemel olin abiellunud argpüksliku Ameerika klouniga. Päris klouniga, kellel oli kastide viisi punaseid ninasid, ukulelesid ja totakaid mütse. Ilmselt mõne tunni pärast hakkaks ta end liigutama, kui ere California päikesepaiste asub meie korteri seinu pleegitama. Võib-olla ta haigutaks, keeraks külge ja hõõruks ninaga oma uut tüdruksõpra, enne kui tõttaks kliimaseadet jahedamaks muutma ja talle mingit võigast rohelist mahla valmistama.
„Tere,“ laususin ma.
„Oi, tere,“ vastas mees ringi kiigates. Oi, tere. See kõlas, nagu ta oleks mind juba aastaid tundnud. „Leidsin endale lamba.“
Lammas tõi kuuldavale järjekordse udupasuna sarnase mää ega pööranud kordagi pilku mehe näolt. „Möödunud on vaid mõni minut,“ lausus mees mulle, „aga meil on teineteise osas väga tõsised kavatsused.“
„Või nii.“ Naeratasin. „Kas see on seadusega lubatud?“
„Armastust ei saa seadusega reguleerida,“ vastas ta rõõmsameelselt.
Mulle kerkis pähe ootamatu mõte: ma igatsen Inglismaad.
„Kuidas te kaks kohtusite?“ küsisin väljale astudes.
Ta naeratas lambale. „Noh, ma istusin siin ja haletsesin ennast pisut, kui see noor daam järsku eikusagilt nähtavale ilmus. Hakkasime vestlema. Ja enne kui seda teadvustadagi jõudsin, rääkisime kokkukolimisest.“
„See noor mees,“ laususin