Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh
midagi.“
„Ma töötan spordikonsultandina,“ pomises Tommy. Kimbatus puhkes ta kaelal õitsele. „Ma tegelen keha, mitte peaga.“
„Kes tegeleb peaga?“ küsis Rudi. Ta hoidis endiselt meie vestlusel valvsalt silma peal.
„Terapeudid tegelevad peaga,“ lausus Jo väsinult. „Terapeudid ja mina.“
Ferapeudid. Ta hääldas seda kui ferapeudid. Jo sündis ja kasvas Ilfordis ning oli ehtne, korralik kokni. Ja ma armastasin teda; ma jumaldasin tema avameelsust ja muutlikku meeleolu, ma armastasin tema kartmatust (piiride puudumist, võinuks teised öelda) ja üle kõige pidasin kalliks seda määratut tulihingelisust, millega ta oma poega jumaldas. Ma armastasin Jo juures kõike, aga sellegipoolest oleksin eelistanud mitte temaga täna ühes autos viibida.
Rudi küsis minult, kas oleme juba varsti kohal. Vastasin talle jaatavalt. „Kas see on teie kool?“ küsis ta, osutades tööstusalale.
„Ei, kuigi sellel on mõned arhitektuurilised sarnasused.“
„Kas see on teie kool?“
„Ei. See on Waitrose’i supermarket.“
„Kui kaua meil veel läheb?“
„Mitte kaua.“
„Kui mitu minutit?“
„Umbes kakskümmend?“
Kohmetu ahastusega vajus Rudi järsult oma istmele tagasi. „See on terve igavik,“ pomises ta. „Ema, mul on uusi mänge vaja. Kas ma võiks mõned uued mängud saada?“
Jo ütles, et ei või, ja Rudi asus sellest hoolimata neid ostma. Jälgisin aukartusega, kuidas ta asjalikult Jo Apple’i ID ja parooli sisse trükkis.
„Ee, no kuule,“ sosistasin. Ta pööras pilgu mulle. Tema väike blond käharpea mõjus uskumatu pühapaistena ning mandlikujulistes silmades viskas üleannetus hundiratast. Ta tõmbas piltlikult luku üle suu kinni ja osutas seejärel hoiatavalt sõrmega minu suunas. Ja kuna armastasin seda last tunduvalt rohkem, kui soovisin, tegin nii, nagu mul kästi.
Tema ema tähelepanu oli suunatud teisele lapsele tagaistmel. „Kuule, tead,“ lausus ta, asetades pontsaka käe mu jalale. Tema küüned olid tänaseks lakitud tooniga Killustik. „Ma arvan, et sa pead tõsiasjale silma vaatama. Sa kohtasid üht kutti, veetsid temaga nädala, seejärel sõitis ta puhkusele ega helistanud sulle enam iial.“
Tõsiasjad olid hetkel liiga valusad; ma eelistasin teooriaid.
„Sarah, tal on olnud viisteist päeva aega, et ühendust võtta. Sa oled saatnud talle sõnumeid, helistanud, teinud igasugu muid asju, mida ma päris ausalt öeldes poleks iial kelleltki sinusuguselt oodanud … ja ometi – ei mingit vastust. Kullake, olen sellises olukorras olnud ja see teeb haiget. Aga valu ei lähe ära enne, kui sa tunnistad tõde ja liigud edasi.“
„Ma liiguksin edasi, kui teaksin päriselt, et ta pole lihtsalt huvitatud. Aga ma ju ei tea.“
Jo ohkas. „Tommy. Palun aita mind hädast välja.“
Tekkis pikk vaikus. Mõtisklesin, kas üks alandus saab olla veel suurem kui see? Selline vestlus peaaegu kuramuse neljakümneselt? Kolm nädalat tagasi samal ajal olin ma olnud töökorras täiskasvanu. Olin juhatanud nõukogu koosolekut. Olin kirjutanud raporti lastehaiglale, millega pidime peatselt heategevuse osas koostööd alustama. Olin tol päeval süüa valmistanud ja ennast korda sättinud, naljatlenud, kõnedele ja meilidele vastanud. Ja siin ma nüüd siis olin, valitsemas oma emotsioone kehvemini kui mu kõrval istuv seitsmeaastane.
Kontrollisin tahavaatepeeglist Tommy kulme, et näha, kas ta võiks midagi lisada. Tema kulmud olid hakanud oma elu elama, kui ta kahekümnendate alguses juuksed kaotas. Nüüd võis nende järgi hinnata tema mõtteid kindlamalt kui suu järgi.
Tommy kulmud olid kokku volditud. „Asi on selles, et …“ lausus ta. Ta peatus taas ja ma tunnetasin, kui palju nõudis temalt pingutust enda probleemidest eemaldumine. „Jo, asi on selles, et sinu eelduste kohaselt nõustun ma sinuga Sarah’ suhtes. Aga ma pole selles üldse kindel.“ Tema hääl oli pehme ja ettevaatlik justkui ohtu vältiv kass.
„Mida?“
„Ma ennustan mässu,“ sosistas Rudi.
Tommy kulmud koostasid tema järgmist lauset. „Olen kindel, et enamik mehi ei helista seepärast, et nad pole lihtsalt huvitatud, aga mulle tundub, et selle loo taga võib peituda midagi enamat. Ma pean silmas, et nad veetsid koos terve nädala. Kogu selle aja, kujutad sa ette? Kui Eddie ajas taga vaid tead-küll-mida, üht ööd.“
Jo turtsatas. „Miks lahkuda pärast üht ööd, kui võid saada seitsme päeva jagu tead-küll-mida?“
„Ole nüüd, Jo! Nii teevad kahekümnesed poisid, mitte pea neljakümnesed mehed!“
„Kas te räägite seksist?“ küsis Rudi.
„Ee, ei?“ Jo oli segaduses. „Mida sina seksist tead?“
Ehmunud Rudi pöördus tagasi oma petturlike iPadi-tegevuste juurde.
Jo jälgis teda mõnda aega, kuid Rudi oli püüdlikult ekraani kohale kummardunud ja pomises oma vene aktsendiga.
Hingasin sügavalt sisse. „Üks asi, millest ma pidevalt mõtlen, on tema pakkumine, et ta võib oma puhkuse tühistada. Miks peaks ta …“
„Tahan pissile,“ teatas Rudi ootamatult. „Arvan, et mul on jäänud alla minuti,“ lisas ta, enne kui Jo jõudis küsida.
Peatusime põllumajanduskolledži juures, otse üle tee põhikoolist, kus Eddie oli käinud. Õhus hõljus valu hall uduloor, kui vahtisin selle silti ja püüdsin kujutleda kaheteistkümnest Eddiet läbi väravate hüplemas. Väike ümmargune nägu, naeratus, mis voolis aastate möödudes ta näole naerukurrud.
Möödume just su koolist, saatsin talle sõnumi, enne kui jõudsin ennast peatada. Soovin, et teaksin, mis sinuga juhtus.
Jo oli kahtlaselt rõõmsameelne, kui nad Rudiga autosse naasid. Ta teatas, et päev läheb järjest ilusamaks ja tal on väga hea meel meie kõigiga siin maakohas viibida.
„Ütlesin talle, et ta oli su vastu õel,“ sosistas Rudi mulle. „Kas sa juustutükki tahad?“ Ta patsutas Tupperware’i kaussi koos väljapraagitud juustuviiludega võileibadelt, mis Jo oli talle varem ulatanud.
Sasisin ta juukseid. „Ei,“ sosistasin vastu. „Aga ma armastan sind. Aitäh.“
Jo teeskles, et ei kuulnud meie mõttevahetust. „Rääkisid, et Eddie pakkus oma puhkuse tühistamist,“ lausus ta elavalt.
Ja ma tundsin, kuidas haavad mu südames laienesid, sest muidugi ma teadsin, miks tal oli nii raske olla kannatlik. Teadsin, et Rudile eelnenud aastate jooksul polnud talle helistanud pea ükski neist paljudest meestest, kellele Jo oli andnud oma südame ja hinge (ja sageli ka oma keha). Ja alati ilmnes, et neil, kes helistasid, oli käepärast ka terve hulk teisi naisi. Ja viimasel kui ühel korral oli ta lasknud neil meestel ennast järel lohistada, sest ta ei suutnud eales lüüa käega lootusele, et keegi teda armastab. Seejärel ilmus pildile Shawn O’Keefe ja Jo jäi rasedaks ning Shawn oli tema juurde sisse kolinud, teades, et Jo teda toidab ja pakub talle ulualust. Tal polnud kogu selle aja vältel olnud ainsatki töökohta. Ta haihtus terveteks öödeks, ütlemata Jole, kus ta viibib. Tema tänane „töövestlus“ oli puhas väljamõeldis.
Aga Jo oli lasknud sel kesta seitse aastat, sest ta suutis kuidagi ennast veenda, et armastus lööks siis lõkkele, kui nad Shawniga lihtsalt pisut rohkem pingutaksid, kui ta ootaks natukene kauem, et mees suureks kasvaks. Ta oli sisendanud endale, et neist saab perekond, keda tal polnud eales olnud.
Jah, Jo teadis salgamisest kõike.
Aga minu olukord näis olevat ka tema jaoks liig. Alates ajast, mil Eddie oli maamunalt haihtunud, oli ta püüdnud tõsta mu tuju, sundinud ennast kuulama mu teooriaid, öelnud, et Eddie võib mulle ehk järgmisel päeval helistada. Kuid ta polnud uskunud sellest sõnagi ja nüüd oli ta murdunud. Ära lase ennast ära kasutada, nagu mina