Kalypso. Ingar Johnsrud
aga jõllitas ainiti Fredriku poole. „Nagu mõni surev indiaanlane.”
„Kas sa tunneksid end paremini, kui ma sureksin meie maja ees?” küsis Fredrik.
„Jah,” ütles Bettina.
4. peatükk
Vihmast hoolimata kattis Bygdøy välju ikka veel õhuke lumekiht. Autoaknast nägi Kafa Iqbal, kuidas valge värv hääbus. Alles jäi lörts, mis on veel enne õhtut kadunud.
Politseiuurija ei kiirustanud. Saatis mõtte kuningamõisa ees lõdisevale tunnimehele ja silmitses muuseumihoonete fassaade. Seda eripärast kollektsiooni kilast-kolast, hagerikest ja hurtsikutest, popsitaredest ja linnamajadest, mis olid vundamendilt üles kaksatud ja siia veetud. Kooliajal oli ta kord seal muuseumis käinud ja mõte, mis tal tookord pähe tuli, tabas teda taas. Küll see maa oli vanasti valge. Lumi, inimesed, isegi toit, kartulid, soust, jahu ja kala. Millal nad kebabikohad siia veavad? Mošeed ja foto nurgapoodi pidavast türklasest?
Sõit kesklinnast käis nii kähku, et salong jõudis vaevalt soojaks minna, kui maastik juba eramajadeks ja kitsasteks tänavateks üle läks. Bygdøy poolsaarel elavad riigi kõige rikkamad inimesed, kes panevad oma õndsuse maaomandi näol kõigile vaatamiseks välja. Seal on itaaliapärased villad kõrvuti funkmajadega. See on steroidilaksu all Lõuna-Norra idüll, patoloogiline musternäidis päritud rikkusest, kontrolli alt väljunud naftamiljonitest, küünikutest ja õnneseentest. Pastelne elanikkond, kelle koerad on alamõõdulised ja sõidukid ülemõõdulised.
Poolsaare idaküljel kaljujalamil seisis eramajade vahel teeservas politseiauto ja Kafa parkis selle taha. Ta jäi autosse istuma. Kuulatas vihmasabinat autokatuse plekil.
Talle meenus tema esimene mõrvajuurdlus, kui ta oli äsja tulnud tööle vägivallategude osakonda. Tookord oli tema ülemus Fredrik Beier. See vibalik. Mees oli taibukas, aga vajus aina enam masendusse. Algul oli ta Kafale meeldinud. Vägagi. Aga siis tuli midagi vahele. Nüüd nägi Kafa teda harva.
Kafa tõmbas käega mööda kaela kuni rangluuni. Paistetus oli alanenud, aga valu ei andnud järele. Ah, tont võtku. Ta ei tahtnud sellele praegu mõelda. Mitte praegu, sest see juhtum oli eriline. See surmajuhtum oli tema töö. Tema esimene juhtum juurdlusrühma juhina.
Kafa pingutas oma pikad tumedad juuksed kõvemini hobusesappa ja võttis vihmakuue. Kaks vormiriides politseinikku ootas värava ees.
„Postiljonil tekkis kahtlus,” ütles üks neist, jässakas laiaõlgne mees.
Karvase käega näitas ta postkasti poole. Kafa seletas silmi. Nimi oli messingsildile graveeritud kalligraafilises kirjas. „Gerda Thrane”. Kaheksakümne viie aastane leskproua ja villa ainuke asukas, nagu Kafat oli informeeritud.
„Postiljon on seda ringi käinud palju aastaid. Ta imestas, et proua Thrane enam ajalehte ei võta. Välisuksel on vanaaegne postipilu. Kui ta oli selle juures nuusutanud, helistas ta politseisse.”
„Ja teie olete sees käinud?”
„Jah. On alles vaatepilt.”
Politseinik tegi Kafale värava lahti, aga Kafa astus hoopis paar sammu tagasi. Pani käed puusa. Punane puumaja oli pügamata kukerpuuheki taga pilkude eest varjatud. Peaukse juurde viis kaseallee. Villa oli kõrge, kuigi akende põhjal sai aru, et korruseid pole ilmselt rohkem kui kaks. Mitte pillavalt luksuslik, aga massiivne ja heas korras. Kafa pakkus, et sealt avaneb vaade Langviksbukta jahisadamale.
„Uks oli lukust lahti,” ütles politseinik selgituseks, kui Kafa välisukse ees seisatas. Ukse kõrvale haprale võrestikule klammerdusid närbunud roniroosid. Need oleks tulnud enne talve tagasi lõigata.
Esik oli avar, aga rinnakõrgune puutahveldis ja kootud vaibad andsid sellele hubase ilme. Juba sinna oli haisu tunda. See ei ajanud Kafal enam südant pahaks, aga tekitas alati ebameeldiva tunde. Samas muutis see meeled erksaks. Tuletõrjujatele ei meeldi tulekahju. Aga neile meeldib seda kustutada. Nii oli ka Kafaga.
Kruusateel oli saapataldade alla kleepunud sügislehti ja kui ta kummardus, et kilesussid saabastele tõmmata, märkas ta politseiniku pilku oma tagumikul. Too seisis nagu tümikas ja arvas vist, et Kafa on talle senise abi eest tänu võlgu. Ta mühatas mehe poole, vahtis mustrilise ukseklaasi taha pimedusse ja lükkas ukse küünarnukiga lahti.
Väljast oli maja paistnud päris tavaline. Aga hall, kuhu Kafa astus, ulatus katuse alla välja, kaheksa-üheksa meetri kõrgusele. Laes rippus silmatorkavalt luksuslik lühter. Seinad olid laiast tiikpuust, aga kallile laudisele tegid häbi kõverad naelad, mis seintest poolest saadik välja turritasid. Neid võis olla sadu. Neid oli löödud isegi ustesse. Luitunud ristkülikud, ruudud ja ovaalid rääkisid sellest, et kõigi naelte otsas oli rippunud pilt või raam või kes teab, mis veel.
Intiimsfääri sisenemine kuulub politseitöö hulka. Aga kui Kafa üle heli ja valgust neelava sügavpunase vaiba astus, tekkis tal tunne, nagu häiriks ta pühadust. Hall nägi välja nagu mausoleum. Tema ees kerkis madala kaardus käsipuuga lai mahagontrepp. Trepp lõppes rõduga, mis ulatus halli külgedele. Paari astme kaugusel trepijalamist paistsid surnu jalad.
See oli meesterahvas. Tugevalt ülekaaluline ja arvatavasti keskealine. Näojoontest ei olnud suurt midagi alles, sest kadunu oli ilmselt heitnud hinge tükk aega tagasi. Ta lebas selili, jalas tumesinised määrdunud dressipüksid. Reied ja pahkluud pungitasid. Lai särk võimaldas näha karvutut rinda ja pundunud kukalt. Jäme mustjasroheline sõrm hoidis ikka veel kinni keraamilisest sangast, kuigi ülejäänud kohvitass oli mehe kõrvale katki kukkunud.
Kafa võpatas, kui politseinik tema selja taga köhatas.
„Paistab, et laibal on seal, kus pea treppi tabas, kuklas sügav haav.”
Kafa kummardus lähemale, et näha. Heledad juuksed olid paakunud verest mustjaspruunid. Nahk sinkjas. Jalanõusid mehel ei olnud, ainult mustad tennisesokid, ühe august vaatas välja tumedaks tõmbunud suurvarvas.
„Aga kes ta on?” küsis Kafa.
Politseinik näitas läbipaistvat kilekotti, kus oli juhiluba. „Mikael Morenius,” ütles ta. „Mehe nimi on Mikael Morenius. Leidsime ta juhiloa elutoa diivanilt.”
Kafa võttis koti enda kätte ja tõstis lühtrile lähemale. Juhiluba oli antud välja kümne aasta eest ning sellel oli tõsine ja sale blond mees.
„Ta on juurde võtnud.”
„See on üks mis kindel.”
„Nii et ... ta kukkus? Oli see õnnetus? Aga mida ta siin teeb? Vana lesknaise pool? Ja kus on lesk ise?”
Politseinik raputas pead. „Sellepärast ma teatasingi krimiosakonna valvesse. Proua Thrane on kadunud.”
5. peatükk
Päeval käis Fredrik Kröösusega jalutamas. Õhtuti hiilis ta kööki. Võttis tooli ja istus koridori Jacobi ukse taha. Seal toetas ta pea vastu seina, sirutas vasaku kangeks jäänud põlve välja ja kuulas. Haiglast väljakirjutamisest sai varsti kaks nädalat.
Kröösus oli Bettina koer. Spanjeli kohta närviline, kõht pidevalt lahti ja pilk etteheitev. Kurb, parandas Bettina teda, lükkas ta suured terasraamiga prillid juuksepiirile, silitas ta vuntse ja ütles: „Nagu sinul.”
Fredrik arvas, et see on Brahms, aga ei olnud kindel. Kuni selle ajani, kui poeg tema juurde elama tuli, oli Fredrik arvanud, et vioola on ta hobi. Nagu temagi klarnetipiinamine nooruses. Aga see oli midagi muud. Jacob õppis Benjamin Bue muusikaakadeemias. Ta on talent, ütles muusikaõpetaja, lausudes seda sõna otsekui kibedalt. Lisatunnid kulutasid Fredriku rahakotis igatahes tuhandelisi kibedalt. Aga kui ta niiviisi õhtuti istus, siis hakkas ta aru saama, et see investeering ei olnudki kõige viletsam.
Ühel isal ei ole oma pojale kuigi lihtne seletada, et need rohud, mis on kraanikausi kohal kapis, on antidepressandid. Et ta on sellepärast päeval kodus, et neelas purjuspäi ülearu tablette. Nii et kui ta seal istus ja kuulas, tulid talle pähe