Kalypso. Ingar Johnsrud
ei käi?”
„Paps, meil ei ole vaja sellest rääkida.”
„Võib-olla on.”
Jacob raputas oma raskeid tumedaid lokke.
„Kas ema ütles midagi?” Fredrik püüdis naeratada.
„Kui räägiks mõni teine kord. Ma ei taha praegu.”
„Hea küll. Millest me siis räägime?”
„Sa võid ära minna, kui tahad.”
Poja kirjutuslaua kohal rippus Tromsø katedraali pilt. Jacob ja Sofia olid elanud Tromsøs, kuni nende kasuisa sai haridusministeeriumi osakonnajuhatajaks ja pere kolis Oslosse tagasi. Kolmnurkne klaasist fassaadi ja sihvaka ristiga kirik helendas talveöös. Aga nurka klaasi ja raami vahele oli pistetud väike foto. Malbe ümariku näoga tedretähniline rastapatsidega tüdruk.
„Kes see on?”
„Ei keegi.”
„Ei keegi?”
„Koolist üks. Irene.”
„Ahah,” ütles Fredrik võltsilt. „Mida sa mängid?”
Jacob pööritas silmi. Pani kõrvaklapid pähe ja võttis voodilt kopsaka viiuli.
„Ühte Brahmsi asja. Saade tuleb kõrvaklappidest,” selgitas ta, nagu oleks isa pärit hilisest keskajast.
„Lase kuulda.”
„Ole siis vait,” ütles Jacob ja pani silmad kinni. Kõigutas end. Ta oli Fredrikust peajagu lühem, aga laiema kondiga, õlad, tagumik ja kõht olid priskemad, selle oli ta emalt pärinud. Varsti täismees, aga veel mitte. Vioola kõla oli vihane, järsk ja jõhker.
Kui ta lõpetas, jäi ta istuma, kõrvaklapid peas.
„Võid nüüd ära minna.”
Fredriku magamistoas oli tuli ära lastud ja voodi ees heitis lameekraan helki põrandale ja seintele. Sinist ja kollast, samu värve nagu telekanali vestlusstuudios. Sellest oli möödas umbes aasta, kui Simon Riebe sai peaministriks. Nüüd seisis Høyre partei juht, üks silm vidukil, ja jagas oma poliitilistele vastastele julgeolekupoliitika alal õpetust. Kui Fredrik pildi ette ilmus, vajutas Bettina hääle vaiksemaks. Ohkas demonstratiivselt, kui mees midagi ei öelnud. Fredriku peas kõlas veel sünkilus meloodia, mida Jacob oli mänginud. Ta kupatas Kröösuse voodist minema. Puges naise kõrvale, ja nagu tavaliselt pani Bettina pea tema rinnale. Võttis ta riista pihku. Tumedate juuksekarvade vahel nägi Fredrik tema kahvatut peanahka. Ta pani käe naise õlavarrele, põrnitsevale kotkatätoveeringule, mille nägemine tegi talle alati tuska.
„Kas tahad sellest rääkida?” küsis Bettina.
„Kaitsekulude eelarvest?”
„Ei,” vastas naine turtsakalt.
Ei. Ta ei tahtnud sellest rääkida.
Bettina istus talle peale. Fredrik pani silmad kinni, aga ei saanud hakkama.
6. peatükk
Elutu loode, jalas nahkplätud, mille ümber oli valge niiskuserant.
Vahest olid need kukla sinkjasmustad veenid, mis tekitasid säärase mõtteseose. Vahest oli see looteasend. Laip oli ju siiski auto pagasiluugi alla kägarasse litsutud. Küll suure auto, aga isegi Bayerische Motoren Werke ei olnud arvestanud inimeste veoga pagasiruumis.
Vahest oli see reha, mis lebas surnukeha kõrval. Või valgele kilele valgunud veri ja kehanõred. See tüüp oli elust aborditud ja Kaini amet oli olnud see välja kraapida.
Kain tõstis käed. Käeselgadel olid paisunud veresooned. Kuigi pimedus oli ammugi käes, säras linnataevas allpool, tänavalaternate ja majatulede peegelduses, kollaselt ja oranžilt. Vastuhelk värvis käsi. Aga õrnalt. Siin ülal Groruddalenis oli öö enamasti süsimust.
Hambakaelad valutasid igemetes. Süda lippas rinnas. Ta koukis kitsaste teksade taskust nätsupaki. Mentool peaks suurendama süljevoolust. Imelik asi. Amfetamiini kõrvalmõju. Ta higistas. Hargivahest ja kaenla alt, selg ja laup leemendasid. Kõht tundus nagu täis, aga korises ja ta peeretas vahetpidamata. Siledad lehkavad törtsatused. Suu oli kuiv, nagu oleks ta õginud ajalehepaberit. Silmad nagu datlid. See, mis oleks pidanud olema märg, oli kuiv, mis oleks pidanud olema kuiv, oli märg. Kõik oli pahupidi. Või vastupidi. Tegelikult polnud vahet. Ta ei olnud meister sõnu tegema. Vaid päid lõhestama.
Kain oli tugev, aga laipa on alati raske tõsta. Tal oli ikka veel meeles esimene kord. Oli suvi, olid kaheksakümnendad aastad ja Kain oli just saabunud mootorpaadiga Kragerøsse. Kempsupoti mehhanismi külge oli kleeplindiga kinnitatud kahe tuhande üheksasaja kaheksa grammine kokaiinipakk. Üheksakümmend kaks grammi olid leidnud tee Kaini piparmündirohelise Lacoste’i jaki voodri vahele. Teda ei hämmastanud üldse, et seesama tõbras, kes ta Rotterdamist teele saatis, ootas teda ka Kragerø sadamas. Sellesama grammikaaluga. Teda kutsuti Või-Toreks, sest ta oli alati nii libeda jutuga. Ta püüdis Kainil Lugeriga pead otsast kõmmutada. See oleks tal ka korda läinud, kui püstolit oleks pärast sõda kasutatud. Ajaloohuvi läks Või-Torele elu maksma. Sest relv plahvatas Tore käes ja Kain ei näinud põhjust, miks asi sinnapaika jätta, vaid läks ja tõi jahi baarikapist jääkirve ning tegi mehe kutuks.
See juhtum õpetas Kainile nelja asja. Esiteks maksab relval ja suveniiril ikka vahet teha. Teiseks ei armasta narkokullerid sugugi pettust. Kolmandaks avaneb sul enamasti ainult üks võimalus, kui oled otsustanud kellegi vagaseks teha. Ja neljandaks: surnutel puudub kehaharmoonia. Nad on kõigest mütsakud, vastupanuta, lihaspingeta ja austuseta nii enda kui ka teiste vastu, kui sooled tühjenevad ja kõris luriseb, kui kopsud kokku vajuvad ja sisikond üles ütleb.
Nii et Kain sasis korralikult kinni. Ühe käega põlvede alt, teisega kaenla alt. Pingutas, et saada pihku parem käsi, protees. Hais, mida talle vastu uhkas, oli vastik, sest mees oleks juba ammu pidanud mulla all olema. Kanalisatsioonikaevus tabas silm toru ja pöörkäepidet ning laip maandus käriseva matsuga vastu metalli. Kain veeretas kaevukaane paika ja see kumises nagu kirikukell, kui kaas asfaldis kaevuäärt tabas. Mitte just pühitsetud muld, aga Kain ei olnudki ju usklik mees. Selleks oli ta elanud liiga kaua. Mullast sa jälle tõused? Mis läind, see läind. Selline oli tema kogemus.
Auto juures sulges ta pagasiluugi. Ootas klõpsatust. Seejärel läks ta kõrvalistuja ukse juurde ja pani käed katusele. Kummardus ja hingeldas. Südamelihas vemmeldas endiselt. Aknapeegeldusel nägi ta, kuidas juustesse maandusid suured rasked räitsakad ja niisutasid paljast pealage, mida heledad salgud enam ei katnud.
Sadas jälle lund. Varsti läheb sügis üle talveks. Ta peeretas, enne kui autosse istus.
Ükski lumehelves ei ole teise sarnane, mõtles ta ja vahtis kõrvalistuja poole.
7. peatükk
Fredrik ärkas Bettina kerge norina ja oma raskete mõtete peale. Ta jõi üksi kohvi. Märkas, kuidas antidepressantide uim lahtus. Ta lehitses läbi Dagens Næringslivi, luges, mis seal seisis, aga kõik jättis ta külmaks. Kui ta magamistoast kolinat kuulis, pani ta jalad kinni. Tahtis ukse kõrvalt harjunud liigutusega jalutuskepi võtta, aga seda ei olnud, ja tõmbas trepist alla minnes selga velvetjopi.
Tegelikult ei vajanudki ta enam keppi. Ligi poolteist aastat oli möödas sellest, kui ta sai Ullevåli haigla plahvatuses vigastada, mehe palati juures, kelle nad olid kinni võtnud tapatalgute eest ühes Maridaleni koguduses. Aga kepp oli kingitus ja mööda Bogstadveienit sammudes meeldis Fredrikule poeakendel oma peegelpilti vaadata. Ümara köbrulise nupu ja metallotsaga eebenipuust kepp andis talle teatava ajatuse, nagu talle näis. Kahjuks oli ta selle kuhugi ära toppinud ega saanud aru, kuhu.
Nüüd nägi ta selle asemel oma pika keha peegeldust, mis traavis liibates mööda tänavat. Vasak valutav põlv andis talle iseloomuliku kõnnaku. Mälestus päevast, kui Frikk sai surma.
Politseimaja hall fassaad sulas ühte taevaga Enerhaugeni