Kalypso. Ingar Johnsrud
et sekretär ei ole veel saabunud, sest sekretär oli tema elukaaslane Bettina. Nad olid kohtunud tööseminaril. Olid paaritunud nagu marus koerad, samal ajal kui minister pidas kolleegidele loengut mõõdetavate tulemuste olulisusest. Igatahes oli see mõõdetav tulemus, et Fredrik praegu seal seisis. Mis muud põhjust seal sai olla. Politseiülemal ei olnud kombeks alluvaid pärast haiguslehelt tulekut vestlusele kutsuda. Ilmselt oli Bettina keelt kandnud, ja Fredrik sajatas teda selle eest.
„Beier.”
Rohmakas prefekt seisis uksel. Käskiva peanikutusega kamandati Fredrik kabinetti. Neme osutas teise tooli poole kirjutuslaua ees. See oli säärane mööblitükk, kus ei saanud end mugavalt tunda.
„Kohvi?”
Uurija raputas pead. Ta oli juba fuajees automaadi ees kruusitäie tökatit hinge alla visanud.
Neme valas endale ja kummardus üle kirjutuslaua lähemale. Mõõtis teda vidukil silmi.
„Olete terve?”
Enne kui Fredrik jõudis vastata, jätkas ta:
„Kui ma kadett olin, saadeti mind Arendali lähedale Tromøya saarele lensmanikontorisse praktikale. Lensman, ta nimi oli Scheie, oli ilmatu vahva konstaabel. Kohalike poolt austatud, õiglane ja tubli uurija ja kui vaja, siis karm. Aumees.”
Neme asetas pöidla lõualohku.
„Ühel päeval ei ilmunud ta tööle. Kuna mina olin noorim, saadeti mind talle koju järele. Ta elas väikeses valges puumajas. Scheie ei tulnud avama, kui ma uksekella helistasin. Aga õues kraani küljes oli aiavoolik, mis oli tõmmatud läbi magamistoa akna majja. Seest kostis imelikku häält. Nii et ma tungisin majja. Sealt ma ta leidsingi. Magamistoast.”
Paus oli nii pikk, et Fredrik hakkas mõtlema, et ta ei olnud asjale pihta saanud.
„Lensman oli ihualasti,” ütles Neme viimaks. „Ihualasti ja surnud. Lakke kinnitatud koerarihmaga üles poodud. Aiavooliku oli ta endale tagumikku torganud.”
Prefekt nägi, et Fredrik tahab midagi öelda, aga viipas ta vait.
„Kust mina tean. Mina eelistan misjonäriasendit.” Ta alandas häält. „Aga see ei olnud veel kõige hullem. Sest kas teate, mis tal oli liimitud üles seintele, lakke, magamistoa igale pisimalegi ruutsentimeetrile?”
Mõistagi Fredrik ei teadnud.
„Silmad.”
Neme pigistas hambad kokku.
„Keldrist leidsime hunnikute kaupa ajakirju. Mees oli lõiganud välja kõik silmad, mis ta kuskilt leidis, polnud vahet, kas looma või inimese omad, ja kusagile liiminud.”
Ta laiutas käsi.
„Ma olin käinud tal külas! Olin istunud elutoas, joonud õlut ja vaadanud jalgpalli!”
Fredrik nägi, kuidas teine jubedusest judiseb.
„Hull,” ütles Neme lühidalt. „Lensman Scheie oli peast segi.”
Ta näitas näpuga Fredriku poole.
„Aga ta oli väga hea politseinik.”
Prefekt pani käed risti rinnale, vajus kontoritooli laiale seljatoele ja vahtis talle enesekindlalt otsa.
„Saate aru, mida ma mõtlen?”
„Loomulikult,” ütles Fredrik. „Ülimal määral.”
Nad istusid ja jõllitasid teineteisele otsa. Pärast paari kohvilonksu Neme köhatas.
„Kas oli veel midagi?”
„Kui ma siin juba olen,” alustas Fredrik. „Perevägivalla juhtumid. Neid on olnud kolm tükki järjest ja Andreas ütleb, et üks tuleb veel.”
Prefekt tõstis käe, et teda peatada, aga Fredrik jätkas. „Ma tean, et see on prioriteetne valdkond. See ei ole sugugi vale. Aga ... see võtab meid Andreasega täiesti võhmale.”
Fredriku selg tõmbus higiseks. Ta libises vette seal, kus tal Neme arvates ei olnud õigust merele minna.
„Saadame tõpra vangi. Istub paar kuud ära, kuni naine ja lapsed haavu ravivad. Aga kui sinikad on kadunud, pääseb sitapea välja. Ja siis hakkame jälle pihta. See on õudselt masendav, Trond Anton.”
Prefekt võpatas, kui Fredrik teda eesnime pidi nimetas. Millalgi olid nad töötanud koos korrakaitse osakonnas. Äkki on temas veel kübeke kollegiaalsust?
„Beier.” Neme nägu oli nagu surnumatjal, kellele on külma tehtud.
„Kas te räägiksite Kossiga?” käis Fredrik peale.
„Politseijõudude prioriteedid on politseinõuniku valdkond. Te teate seda.”
„Kas poetaksite talle sõnakese?”
8. peatükk
„Ma saan aru, et keegi on käinud pühale isale keelt kandmas?”
Ruumi teisest otsast kostis bariton ja kirjutuslaudadele laskuv vaikus rääkis Fredrikule selget keelt, et tema eesmärk on saavutatud. Politseinõunik Sebastian Koss lonkis läbi vägivallaosakonna avakontori ja viskas toimiku turjaka mehe ette, kel oli kortsudest küntud nägu ja hall siilipea. Kõik jõllitasid.
„Franke! Heitke pilk peale. Ma tean, et teil on palju tegemist. Aga meie armas Fredrik Beier, kes on saabunud äsja salapäraste haiguslehtede maalt, on käinud kellelgi perset lakkumas.”
Sebastian Koss osutas oma maniküüritud sõrmeküünega ülemise korruse poole. Franke silmad lõid kurjalt kiiskama.
Vägivalla- ja seksuaalkuritegude osakonnal oli harilikult kaks ülemust. Politseinõunikud Synne Jørgensen ja Sebastian Koss. See oli osakonna kahe näoga Janus. Synne oli roninud üles mööda ametiredelit. Ta oli kolleeg, sõber ja sõbralik ülemus ning teadis väga hästi, kust ta tulnud on. Aga Synne oli ka auahne ja kui ta tahtis kõrgemale ronida, pidi ta juuraõpingud lõpetama. Alles jäi Koss. Ebasümpaatne laevandusmagnaadi pärija, ennasttäis mees ja erakordselt hea jurist. Ta põlgas Fredrikut täpselt samuti, nagu Fredrik teda.
Nõunik läks edasi Fredriku ja Andrease poole, kes istusid ruumi teises otsas. Minnes võttis ta seljast tumesinise rätsepaülikonna pintsaku, tegi mansetinööbid lahti ja kääris käised üles. Kui ta lõpuks kohale jõudis, tõstis ta käe ja hoidis seda võbistades rinna ees.
„Kas jälle närvid,” sosistas ta. Tema hoolitsetud kulmud läikisid.
„Koss?” Andreas oli püsti tõusnud. „Keri põrgusse.”
Sõber lihtsalt pidi vastu andma. Alati. See tegi temast politseimaja lakkamatus auastmemängus kerge saagi. Fredrik põrnitses talle otsa ja raputas pead. Mida enam draamat, seda rohkem tähelepanu. Ainult Andreas teadis, miks Fredrik oli töölt eemal olnud. Ta oleks tahtnud, et see olekski nii jäänud.
Koss ainult naeratas. Ilmselt oli tal trumpäss varrukas.
„Kui te olete kannatavate naiste ja laste aitamiseks liiga head, siis veevärgi kanalisatsioonivalve leidis ühest Kjelsrudi kaevust laiba. Minge kohale.”
Liiklus seisis samahästi kui paigal, kui nad ootasid, et põhja poole sõitmiseks E6-le pääseda. Sagarad läksid üle jäävihmaks, kui nad Oslo-katlast välja jõudsid, ning tee oli salakaval ja libe. Samasuguseks muutus ka meeleolu, niipea kui Andreas Sebastian Kossi sarjamise lõpetas.
„Noh ...?”
„Pole hullu,” ütles Fredrik, et saada sellega ühele poole. „Mind vaevab see, et ma midagi ei mäleta.”
„Aga ... kas sa plaanisid ...” Andreas ei üritanudki enam sõnu leida. Tõmbas käega läbi hallide lokkide ja seejärel väikese peene sõrmega üle kõri. „... kui me sel õhtul koos olime? Söömas käisime?”
Andreas lülitas vilkurid sisse ja reastus