Kalypso. Ingar Johnsrud
oma hingeauru, mis kattis klaasi ja haihtus. Kattis klaasi ja haihtus.
Tegelikult oli asi nii, et vahel läks tal neid tablette vaja. Kuigi plahvatusarmid olid ammugi paranenud, käisid tal ikka veel valuhood. Õlast rinda ja piki jalga alla. Pulss kiirenes, ta kattus külma higiga ja hakkas hingeldama. Muidugi ta teadis, et valu ei ole ehtne. Muidugi ta teadis, et tablettide pakutud leevendus leevendab vaid meelt. Ta sai aru, et tabletid ei olnud mõeldud niiviisi kasutamiseks. Aga nii see oli. Ja sel põhjusel oligi tal tavaliselt paar tabletilehte taskus.
Aga see ei olnud kellegi asi. Ka mitte Andrease.
„Ma ei taha sellest rääkida,” vastas Fredrik.
Edasine teekond möödus vaikides. Peagi jõudsid nad Groruddaleni tööstuspiirkonda. Seal oli pilvitus nii raske, et nad ei näinudki peaaegu laugel orunõlval kõrguvaid korrusmaju. Migrantide, hambaarstiõdede, hooldustöötajate ja kõigi teiste kodud, kelle galopeerivad eluasemehinnad olid sinna pagendanud. Ühiskonna masinavärgi imepisikesed hammasrattad. Ja päris palju küllap ka neid, kes masinavärki liiva puistasid. Seal said kelmidest röövlid, pisidiileritest narkokullerid ja kiusajatest tapjad. Groruddalen.
„Sihukesed mäluaugud ... äkki ei ole see päriselt kadunud? Äkki tuleb see sul ühel päeval meelde?”
„Jah,” vastas Fredrik ja keeras pea kolleegi poole. „Arst ütles jah midagi sellist.”
Andrease laubale oli ilmunud korts.
9. peatükk
Kanalisatsioonimees seisis parklas valmis, et neid vastu võtta. Uduvihmas ja esilaternate valgel andsid kombinesooni helkurid talle särava pühapaiste. Jumalikku välimust rikkusid ainult šnautserivurrud, mis sulasid ühte ninast turritava padrikuga.
Kõrvalkrundil seisid treileri- ja bussiromud, katus maha lõigatud. Ümbruskonnast kerkis õli- ja roostehaisu.
„Maaomanik teatas. Niimoodi me laiba leidsimegi,” ütles mees ennast tutvustamata.
Fredrik jäi seisma ja nende ees nõos paikneva tööstuspiirkonna poole vahtima. Läbi udu nägi ta, et kontorihoone aknad on pimedad. Kontor asus paari korvpalliväljaku suuruse asfalteeritud platsi ühes otsas ja teises asus värvimata laineplekist viilhall, mille usteks olid mustad lükandluugid. Luukidele olid maalitud numbrid ühest neljani.
Keset platsi vedeles kanalisatsioonikaevu kaas, mis oli asfaldiaugult kõrvale veeretatud, ja vormiriides politseinikud piirasid ala juba tõkkelindiga.
Vunts näitas aukliku asfaldiriba poole ja traavis nende vahel, rääkides parinal. Tal oli käes pikk metallkonks. See kolksatas iga sammu järel vastu maad.
„Rotid,” haugatas ta. „Nii kuradi palju. See äratas omaniku tähelepanu. Rotid ja lehk.”
Kui nad olid nõkku jõudnud, nägi Fredrik, et kontorihoone teist poolt kasutati laohoonena. Väljas seisis sadu hüljatud kontoritoole, kirjutuslaudu ja riiuleid. Mööblile laotatud present oli täis vee- ja lörtsilohke.
Kanalisatsioonimees sügas kaanekonksu käepidemega põske.
„Siin paistab kõik suht mahajäetud. Kui rotte poleks old, siis ... Ma’i usu, et keegi ta oleks leidnud.”
Seal, kus tõkkelint tee sulges, seisis teine mees, seljas samasugune kollamust kombinesoon, ja andis politseinikule ütlusi. Ta oli näost plass.
Isehakanud teejuht ulatas Fredrikule taskulambi.
„Pole just meeldiv vaatepilt,” ütles ta ja näitas kaevu poole.
Fredrik lipsas lindi alt läbi ja astus ligi. Kummardus kaevu kohale ja näitas valgust.
Vaatepilt ei olnud meeldiv.
10. peatükk
Kafa Iqbal seisis Bygdøy villa vannitoas peegli ees. Kui ta silmad sulges, teadis ta, et mõtted pöörduvad tagasi. Lõhnatule terava servaga rihmale. Kuidas see vilinal läbi õhu vihises. Kuidas see tabades laksatas. Kuidas silme ees lõi punaseks.
Aegamisi tõmbas ta sõrmega üle kaela. Õrnalt, sealt, kus pingul soon kadus rangluu alla. Õlga lõi valu, kui ta kätt kergitas, et särgikraed tõsta. Ta pusis natuke, et siidrätiku sõlm istuks hästi. Kohtas peeglis oma pilku ega lasknud seda lahti. Ei lasknud seda lahti, kuni ei näinud pilgus enam muud kui tarmukust.
Vannituba asus teisel korrusel ja oli suurem kui Kafa elutuba. Põrandaplaadid olid tumedast marmorist, seinaplaadid heledad, vann seisis lõvikäppadel.
Ta oli pannud väikese kiletasku kraanikausile. Nüüd võttis ta selle kätte. Taskus oli tükike vana fotot. Mitte suurem kui postmark. Ei olnud võimalik aru saada, mis on fotol, aga vastu valgust nägi ta tagaküljel selgesti ovaalseid vesimärke. Seal seisis „Калипсо”. Vene keeles. Kalypso, kreeka nümf? Või kalüpso, tants? Või kalipso, sukeldumiskostüüm?
Fototüki olid nad leidnud söögitoa ukse kõrvalt halli seina äärest. Näis, nagu see oleks naela otsast rebitud. Miks oli see ainus jäänus allkorrusel tõenäoliselt rippunud piltidest? Mida see kujutas? Miks olid pildid ära võetud?
Keegi klõbistas küüntega vastu uksepiita ja Kafa heitis viimase pilgu peeglisse, enne kui keeras punapäise naispolitseiniku poole. Hanna midagi. Kafa üritas naeratada.
„Jah. Mis meil siin on?”
„Gerda Thrane,” alustas punapea raportit. „Villaomanik. Oli abielus direktor Ernst Thranega, aga mees suri kolmkümmend aastat tagasi. Neil oli poeg Axel Thrane, aga ka tema on surnud. Lapsi ei ole. Sõpru ka mitte.”
„Ah nii?”
„Poeg töötas kaitsejõududes ja hukkus üheksakümnendate algul õnnetuses, mõni aasta pärast isa surma. Naabrid kirjeldavad leskprouat kui ranget ja kokkuhoidlikku naist. Tema tervis olevat kaua logisenud.”
Vormiriides naine kortsutas kulmu, enne kui jätkas. „Tal käis vist omavalitsusest mingi mees abiks. Niitis muru ja tegi majapidamistöid. Suurt kasvu vähese jutuga mees, ütlevad naabrid.”
„Suurt kasvu?” kordas Kafa. „Nagu mees trepil?”
Naispolitseinik noogutas. „Kummaline on see, et omavalitsuse jutu järgi ei käinud siin abiks ühtki nende inimest. Kas ma võin teile midagi näidata?”
Hanna juhatas Kafa kõrvalruumi, magamistuppa. Õhk oli läpastanud ja tolmune, seinu ehtis hinnaline kootud tapeet, mida kirjas tume lillornament. Akende ees rippusid pitskardinad. Tühjad aknalauad. Öökapil ei pilte ega raamatuid. Rangelt üles tehtud abieluvoodi.
Kafa tõmbas kardinad eest. Kaugel all paadisadamas nägi ta tühje paadikohti. Õhukesed alumiiniumliistud moodustasid mustal merel ujuvaid ristkülikuid. Paadid olid talveks kaldale tõmmatud.
„Te ütlesite, et hall meenutas teile mausoleumi,” ütles Hanna. „Kas teil siin ei teki sama tunne?”
Kafa läks riidekapi juurde. Tõmbas uksed lahti. Riiulite kaupa aluspesu, pluuse, vana naise tumedaid pükse ja seelikuid. Varnas rippusid kleidid ja jakid. Lõhnas imalalt koikuulide järele.
„Seda tuba ei ole ammu kasutatud,” ütles ta.
„Täpselt,” ütles naispolitseinik. „Aga külalistetuba all koridoris seevastu ...” ütles ta ja viipas peaga.
„Pesuruumi mustapesukorvis on meesteriided. Niisamuti külalistetoas. Suur number. Ultraviolettvalgus näitab linal ja tekikotil rohkelt bioloogilist materjali.”
Kafa vaatas talle huviga otsa.
„Veri või sperma. Ja vereplekid ei paista need olevat.”
„Tulge,” ütles Kafa ja viipas ta tagasi vannituppa. Rohukapis olid vererõhurohu, valuvaigisti ja insuliini pakid. Moodne insuliinipliiats. Aga mitte need ei olnud Kafa tähelepanu paelunud. Seal oli ka pardel, võimas must kolme pöörleva lõikepeaga jurakas.
„Mis