Praktiline sotsiaalfarmaatsia. Ain Raal

      EESSÕNA

      Nüüdisaegne tervishoiuteenus on pidevas muutumises. Seda tingib nii medit-siini- ja ravimivaldkonna areng kui ka erinevad haigused ja elanikkonna koosseisu muutumine. Uute toimeainete avastamine ja uudsete ravimvormide väljatöötamine võimaldab järjest sagedamini loobuda invasiivsetest raviprot-seduuridest ning ravida või leevendada erinevaid haigusi ravimpreparaatide abiga. Kirjeldatud raviviis paneb aga tõhusa ravitulemuse tagamiseks vastu-tuse lisaks tervishoiutöötajale ka patsiendile. Sellest lähtuvalt peavad tervis-hoiutöötajal olema nii igakülgsed teadmised ravimitest ja nende kasutamisest kui ka oskused neid teadmisi üksikpatsiendi tasandil edastada. Oluline on sil-mas pidada, et patsientide hulgas on väga erinevate eelarvamuste, teadmiste ja kogemustega inimesi. Lisaks eelnimetatule võivad patsiendid olla oma tervise-probleemide tõttu murelikud või ärritunud või vastupidi, oma tervise suhtes ükskõiksed. See kõik raskendab sõnumi edastamist ja patsiendi aitamist.

      Tervishoiutöötaja ja patsiendi tõhus kontakt sõltub paljuski oskusest ja soo-vist suhelda. Vastavate teadmiste jagamisega tegeleb farmaatsia üks eriharu-dest – sotsiaalfarmaatsia. Nimetatud aine põhiülesandeks on kirjeldada ja käsitleda erinevaid ravimitega seonduvaid õiguslikke, eetilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, käitumislikke, psühholoogilisi jt aspekte. Sotsiaalfarmaatsia pea-misteks märksõnadeks on interdistsiplinaarsus, farmaatsia eriala arengu toeta-mine ning patsientide ratsionaalse ravimite kasutamise suunamine. Viimasega tegeleb sotsiaalfarmaatsia praktiline külg, milles on küllaltki oluline osa ka pat-sientide iseravimise ning käsimüügiravimite kasutamise toetamisel.

      Mitmed tegurid, nagu rahvastiku vananemine ja ravimite kasutamise suurenemine, ravimite reklassifitseerimine retseptiravimitest käsimüügiravi-miteks, patsientide terviseteadlikkuse tõus, aga ka vajadus ohjata tervishoiu-kulutuste kasvu, on viimastel kümnenditel suurendanud iseravimise osa-tähtsust ja käsimüügiravimite kasutamist. Apteegis toimuv patsiendi tervise-probleemi hindamine ning sobiva raviviisi valik on sageli esmane kontakt pat-siendi ja tervishoiutöötaja vahel. Seetõttu on loetletud apteegiteenuste kvaliteet patsiendi haiguse edasisel käsitlemisel otsustava tähtsusega.

      Iseravimise puhul on väga oluline patsiendi initsiatiiv oma terviseproblee-miga tegelemisel. See aga ei tähenda, et patsient peaks täiesti iseseisvalt oma haigusega tegelema. Kindlasti on erinevates iseravimise etappides vaja hai-gussümptomite selgitamiseks ja sobivaima raviviisi leidmiseks konsulteerida

      8 

      tervishoiutöötajaga – näiteks apteekriga. Apteekrid ei õpi haigusi diagnoosima. Samas on erinevate ravimite kasutamise soovitamiseks oluline teada sageda-semate haiguste sümptomeid ning osata hinnata, kas kirjeldatud terviseprob-leemi korral on võimalik kasutada iseravimist või tuleb patsiendile soovitada arsti konsultatsiooni.

      Käesolev raamat on esimene eestikeelne erinevaid meditsiini- ja farmaatsia-valdkondi ühendav kogumik, mis on mõeldud nii farmaatsiaüliõpilastele kui ka apteekritele iseravimise ja käsimüügiravimite kasutamise nõustamise alaste teadmiste omandamiseks ja tõhustamiseks. Esitatud teave on grupeeritud nii, et see võimaldaks kergesti luua seoseid erinevate