Sügisroim. Anders de la Motte
Simoni õlga. Bruno tundis, kuidas ta nägu hõõguma hakkas.
„Mu isa pole vähemalt mingi tobu,” kähvas ta. Sai aga otsekohe aru, et ta oli läinud liiga kaugele.
Simon jõllitas vihaselt Brunot, kuid ei öelnud midagi. Põgus tuuleiil pani lahtise telgihõlma lehvima, siis lakkas ka see heli, andes ruumi raskele vaikusele.
„Kuulge, tüdrukud, kas me pole natuke liiga vanad, et mängida „minu isa”?” ütles Alex, kui vaikus oli juba liiga pikaks veninud. „Ma arvan, et me lõpetasime selle juba lasteaias. Te ju teate, et mina võidan, sest Henry on suurem ja tugevam kui teie papakesed. Pealegi on tal püstol, eks ole,” lisas ta titahäälega, ise külmakotist õllepurke välja õngitsedes. „Võtke ja jooge! Leppige ära!”
Õllepurgid avanesid sisisedes, meeleolu paranes.
„Vabandust, läksin liiale …” pomises Bruno Simonile.
„Kõik on korras,” vastas Simon. „Mina ise alustasin. Muide, Alexil on õigus.” Ta vehkis õllepurgiga.
„Henry on kindla peale vastikum kui meie mõlema isad kokku. Vaata kasvõi seda koopainimest, kelle ta üles on kasvatanud. Härjakael, gorillakäed, üksainus nupuvõte ja talle arenevad kapsalehekõrvad.” Simon ja Bruno muigasid teineteisele.
„Lõpetage, teie mõlemad!” Alex jõi õlle ära ja röhitses demonstratiivselt, tõusis püsti ja muljus purgi ühe käega lömmi.
„No nii. Me toome autost ülejäänud asjad ja paneme Simoni telgi kähku püsti, siis jõuame teha ühe sulpsu enne, kui tüdrukud kohale jõuavad.”
Kui Carina ja Marie seljakottide ja kilekottidega metsalagendikule jõudsid, olid kutid just hakanud endale ujumispükse jalga tõmbama. Alex oli pannud oma suure maki kaljuservale ja Def Leppard möirgas üle kogu kivimurru.
Bruno ja Simon panid jälle kähku riidesse, keerasid muusika vaiksemaks ja läksid kaljult tüdrukutele vastu. Paistis, et neil oli koguni hea meel, et ei pidanudki vette hüppama. Karjääri järv oli kohutavalt sügav ja selle pindala väike, nii et vesi ei läinud kunagi päris soojaks. Kuid Alexit ei paistnud külm vesi üldse segavat. Ta sörkis paljajalu mööda rada kivimurru kaugema serva poole. Hakkas siis nõtkete liigutustega mööda järsku kaljuseina üles ronima.
Kui Bruno ja Simon olid aidanud tüdrukute asjad kaljule kanda, seisis Alex kõige kõrgemal kaljunukil ja ootas. Veepind seitse-kaheksa meetrit allpool oli tume ja sile, pärastlõunane päike valgustas kaljuseina ja mähkis ta pruunikspõlenud lihaselise keha kuldsesse kumasse.
Bruno, Simon ja tüdrukud jäid kaljuservale seisma. Mitte keegi neist ei olnud kunagi niimoodi vette hüpanud, ei kõige kõrgemalt ega ka mõnelt pisut madalamalt kaljunukilt, kuid nad teadsid, et vaid mõnikümmend sentimeetrit pimedast veepinnast allpool ulatub just hüppekohas välja üks kaljunukk. Nagu kõik, kes kunagi kivimurrus olid ujunud, olid nad kuulnud ja siis teistele edasi rääkinud lugusid sellest, kuidas ebaõnnestunud hüpete korral on ka madalamatelt nukkidelt hüpates murtud käsivarsi ja jalgu. Nad teadsid, et kui hüpata kõige kõrgemalt kaljunukilt, kus praegu seisis Alex, tähendaks vähimgi viga seda, et inimene kukub ennast surnuks.
„No hüppa siis!” hüüdis Marie. Alex ei liigutanud. Oli ilmne, et ta tahab seda hetke venitada nii kaua kui võimalik.
„Hüppa siis ometi, Alex!” utsitas Bruno.
Carina pööras demonstratiivselt selja, kükitas maha ja tuhnis sigarette otsides oma seljakotis. Kuid ta pilk kippus vägisi kaljunukil seisva Alexi poole.
„Hüppa, hüppa …” hakkasid Bruno ja teised kaks skandeerima ja siis jättis Carina seljakoti sinnapaika ja tõusis püsti. Pani käe silmadele varjuks, kuid ei lausunud sõnagi.
Paistis, et just seda liigutust oligi Alex oodanud. Ta hingas sügavasti sisse, pidas hinge kinni ja sirutas käed ette. Kiikus mõne hetke varvastel ja viskus siis õhku. Täpipealt pöörde tipus lükkas ta oma keha liigendnoana kokku ja puudutas kergelt varbaid. Ajas end sirgu just hetkel, kui sõrmed puudutasid veepinda, ja lõhestas tikksirge kehaga veepinna. Hüpe oli peaaegu perfektne, tekitades nõrga tuhmi plaksu ning madala veesamba, mis otsekohe asendus tumedate ringidega, mis aeglaselt levisid kivimurru tumedate servade poole.
Neli sõpra kaljul seisid täiesti liikumatult, pilgud kinnitatud veeringikeste keskpunkti. Alexit polnud näha. Ringid vees hääbusid aeglaselt ja pind jäi siledaks. Brunole tekkis kõhtu klomp.
„Ega ta ometi …?” Marie ei lõpetanud lauset. Vahetas ainult mureliku pilgu alguses Simoniga ja siis Brunoga. Carina tegi ebakindla sammu kaljuserva poole, siis veel ühe.
„Alex!” hüüdis ta alla kivimurdu. „Kallis …”
Sel hetkel murdus must veepind ja nähtavale ilmus Alexi pea. Ta tõmbas pahinal õhku sisse, tõstis siis käed ja laskis kuuldavale võiduhuilge, mis kajas vastu kivimurru seintelt.
Carina pöördus Marie poole, noogutades samal ajal peaga vihaselt vee suunas.
„Mis ma ütlesin? Kuradi ebaküps idioot!”
Bruno mõistis seda kommentaari. Ta oli sada korda varemgi kuulnud, kuidas Alex ja Carina tülitsevad. Ta teadis, et tüli on nende suhte lahutamatu osa. Kuid möödunud suvel oli ta märganud Carina hääletoonis midagi, mida ta varem polnud kuulnud. Midagi, mis teda muretsema pani.
3
Sügis 2017
„Last one,” ütleb viimast kolimiskasti kokku voltides üks poolakatest, kes tutvustas end Pawelina ja kes paistab olevat ülemus.
„Are you sure I can’t offer you something?” küsib Anna. Ta kõneleb meelega aeglaselt, teades, et kogelema hakkab ta enamasti siis, kui räägib mõnd teist keelt peale rootsi keele.
Mees tõstab käed ja raputab pead. „No, thank you. Mister Klein told us go back when finish.”
„Okay. Thank you so much then.”
Pawel viipab oma kolme töökaaslase poole, et need punniksid ennast väikesesse Poola numbrimärkidega veoautokabiini. Anna jääb trepile seisma ja vaatab, kuidas lehtpuumets auto tagatuled neelab.
„Milline teenindus,” lausub Agnes ta selja taga. Tütre hääl kõlab ootamatult heatujuliselt, kuigi sealt ei puudu kübeke irooniat, millega ta alati end kindlustab.
„Polnud tõesti paha.” Anna vaatab kella. „Mööbel ja vaibad on nüüd kohal, kastid kokku pandud ja minema transporditud juba enne lõunat. Pealegi veel laupäeval.”
Kui Ütle-mulle talle eelmisel pärastlõunal võtmed andis, tuli kolimisauto ning nad said voodid ja kõige hädavajalikumad asjad paika ega pidanud rääkima rohkem kui hädapärast vaja. Kui auto oli minema sõitnud ja nemad õhtust söönud, ümbritsetuna avamata kastidest ja lahtipakkimata mööblist, sulges Agnes end arvuti ja Miloga oma tuppa ega ilmunud nähtavale enne, kui Kleini poolakad hommikul uksele koputasid. Kuid vaatamata sellele, et Agnes üles äratati, aitas ta asju lahti pakkida ilma pirtsutamata ja õiendamata. Ta näib isegi otsivat kontakti. Ehk on see soovunelm, kuid pärast seda esimest ööd Taboris tundub Annale, et nende omavaheline suhe on juba natuke paremaks muutunud. Nagu oleks sellel vanal majal mingi rahustav mõju.
„Pealegi kruvisid nad kõik Ikea-asjad ka kokku,” lisab Agnes. „Ja ei jäänudki tohutult palju kruvisid üle nagu siis, kui isa …” Tüdruk jääb vait ja vaatab kõrvale. Ta naeratus kustub. Salamiin, mida kumbki neist välja polnud pannud, surmab siiski vestluse.
„Kas süüa tahad?” küsib Anna, püüdes rõõmsat hääletooni säilitada. „Ma kavatsesin poodi sõita.” Ta jätab küsimuse õhku. Agnes ei vasta, lihtsalt läheb oma tuppa ja paneb enda järel ukse kinni.
Anna peatab auto suure tee ristmikul. Kui ta pööraks vasakule, oleks tal Nedanåsi keskuse Ica kauplusse rohkem