Sügisroim. Anders de la Motte
asfalt on tume ja puude ümber ripub hall niiske sügisudutekk. Maantee aina lookleb pehmelt läbi maastiku ja umbes kilomeetri pärast avaneb mets tasandikuks, kus mõlemal pool teed on põllud ja metsaserv on läbi udu vaid aimatav.
Ees paremal näeb Anna pikka pajualleed, mille lõpus vilksatavad hoonete kontuurid. Ta möödub samal hetkel sildist tekstiga „Inglimäe”. Siis siin elabki ta üürileandja. Ja arvatavasti ka ta haldur Klein, kellest Anna suurt aru ei saanud. Mees tundus olevat järsk, peaaegu vaenulik. Aga miks?
Veel mõni minut lauskmaad, mööda vilksatab paar väiksemat talu ja siis jõuab Anna tiheda lehtmetsa vahele. Asfalttee lookleb nii horisontaal- kui vertikaalsuunas ja siin-seal ilmuvad peaaegu ootamatult udust väikesed kõrvalteed. Enamik neist on vaevalt laiemad kui autojälg, keskel roheline triip. Teed, udu ja järsud kurvid teevad Anna ettevaatlikuks. Mitu korda sõidavad temast mööda kohalikud, kes ületavad tublisti lubatud kiirust ega paista hoolivat piiratud nähtavusest. Viimane neist annab mööda tuisates talle isegi ärritatult signaali.
Peaaegu täpipealt viisteist minutit hetkest, kui Anna oma kruusateelt välja sõitis, näeb ta valget kirikutorni udust välja vaatavat. Kohe ilmubki nähtavale käputäis maju ja silt, mis annab teada nii seda, et ta jõudis Mörkabysse, kui ka seda, et see on Skåne maakonnas kõige kõrgemal asuv kirik.
Küla ise kujutabki endast väikest majade rühma, mis asuvad tihedalt T-kujulise ristmiku ümber. Ühe maja ees on konarlik asfalttee, mõned ajalehtede reklaamtahvlid ja jäätisereklaam. Pilt maapoest pole päris selline, nagu Anna oma vaimusilmas ette kujutas. Mida sina siis ootasid? irvitab Håkan. Kas Bullerbyd?
Välisuks on lukus, kuid käsitsikirjutatud sildil seisab, et abi saamiseks tuleb vajutada kella. Mõne minuti pärast ilmub vanem naine, seljas topiline firmalogoga fliisjakk.
„Tere-tere!” tervitab ta Annat sisse lastes rõõmsalt.
Kauplus ei ole palju suurem kui elutuba Taboris. Siin on vana külmlett, paar kuivaineriiulit, erinevaid tubakatooteid ja ajalehestend. Ruum lõhnab linoleumi järele.
„On sul mingi kindel soov?” küsib vana naine. Prillid, mis ta laubale on tõstnud, on juustesse kinni jäänud ja soeng on nüüd natuke paremale poole viltu. Selle kohendamiseks tõmbab naine mõned läikivad akrüüllokid teisele poole.
„Lihtsalt midagi lõunasöögiks.”
„Meil on värsked munad. Otse kanalast.” Naine kohendab uuesti juukseid ja jääb siis soenguga rahule.
„Mu tütar on vegan,” pomiseb Anna. Korraks kaalub ta, kas selgitada, mida see tähendab. Milliseid piiranguid Agnese dieet kõigile söögikordadele paneb. Rääkimata kõigist konfliktidest.
„Meil on värskeid peete, äkki sobib,” lausub naine. „Hea ahjus küpsetada ja siis sinihallitusjuustuga serveerida. Ei, kui rumal minust. Vegan juustu ju ei söö, eks ole? Üldse mitte mingeid loomseid toiduaineid.”
„Ei.” Anna raputab imestunult pead.
„Minu lapselaps on vegan,” lausub parukaga naine ja teeb Annale silma. „Küll me midagi leiame, oota natuke.”
Kümne minuti pärast on neil koos mitmesuguste juur- ja aedviljade kuhjake, enamik kasvatatud kindlasti siin piirkonnas. Siis veel värsked munad ja tükike peekonit, mis lõhnab isuäratavalt.
„Mina olen Gunnel,” ütleb parukaga naine. „Sina oled kindlasti Inglimäe üürnik Taboris?”
Anna noogutab. „Kust sa tead?”
„Meil siin üleval palju võõraid nägusid ei näe. Stockholmi murrakut ei kuule peaaegu kunagi.” Gunnel heidab Annale uudishimuliku pilgu. „Sa oled politseinik, eks ole?”
Anna noogutab taas, ise imestab, kui kiiresti džunglitelefon on töötanud. Töö ja kolimine Nedanåsi sai otsustatud vaevalt kuu eest.
„Jah, me kõik muidugi imestasime natuke, kui kuulsime, et Elisabet Vidje üürib Tabori välja. Ja pealekauba politseinikule,” jätkab naine Anna kaupa kokku pakkides. „Tabor on Elisabeti jaoks ju püha maa ja ütleme, et politseinikest ta just sisse võetud ei ole.”
„Miks mitte?”
Vana naine jätab töö pooleli, naeratus tardub.
„Oi, ma arvasin, et sa tead. Kas keegi ei olegi rääkinud?”
„Ei.” Anna kortsutab kulmu.”Mida?”
„Simonist. Elisabeti ja Karl-Johani poisist. Sellest, kes end seal vanas kivimurrus surnuks hüppas.” Gunnel viipab tee poole. „Sinna on varsti juba kolmkümmend aastat. Õudne lugu.”
„Ah nii,” lausub Anna uudishimulikult. „Ei, sellest ei tea mina midagi.”
Naine raputab kurvalt pead.
„Vaene Simon. Ta oli tore poiss, ja nii andekas. Laulis ja mängis pilli nagu ingel. Üheksateist aastat vana, pidi surema just siis, kui hakkas ellu astuma.”
„Tõesti traagiline,” ütleb Anna ja peegeldab vanema naise näoilmet. „Mis juhtus?”
„Lapsepõlvesõprade punt telkis kivimurru juures. See oli 1990. aasta sügise hakul. Mul on see praegugi meeles nagu eilne päev.”
Naine räägib nüüd vaiksemalt.
„Meie Åkega ärkasime, kui keegi välisuksele kolkis. See oli enne viit hommikul. Ukse taga oli Bruno, kõrtsipidaja poiss. Näost valge nagu lubi ja tahtis telefoni kasutada. Ütles, et on juhtunud õnnetus.”
Gunnel vangutab pead ja venitab suunurgad laiali, nagu ei oleks „õnnetus” õige sõna. Ta kallutab ennast üle leti ja hakkab just midagi ütlema, kui poeuks avaneb ja sisse astub mees, seljas fliisjakk ja jalas tööpüksid.
„Tere, Gunnel,” lausub ta ja läheb harjunud kombel väikese huuletubakaleti juurde poenurgas. Ise vahib samal ajal uudishimulikult Annat.
Gunnel sirutab ennast ja silub kätega mõned korrad oma topilise fliisi esikülge, nagu püüaks sellelt midagi ebameeldivat maha pühkida.
„Kas ma saan veel millegagi kasulik olla, Anna?” küsib ta natuke liiga valjult.
Jõudnud tagasi Taborisse, hakkab Anna süüa tegema, Agnes aga katab pahuralt lauda. Vaikus on veninud pikale ja Anna hakkab rääkima oma poeskäigust. Jutustab, milline üllatus see oli, et Gunnel on teadlik veganite toidust, kuid sellele ei järgne oodatud reaktsiooni. Ta ei jõua järele mõeldagi, enne kui on juba liiale läinud ja annab edasi kogu vestluse poes, viltuvajunud parukast kuni Simon Vidje surmaga lõppenud õnnetuseni.
„Kas sa arvad, et jutlusesaali maalil ongi kivimurd?” Agnes vaatab talle otsa. Ta hääl kõlab ootamatult huvitatult.
„Ma ei tea.” Anna püüab mitte välja näidata, kui rõõmus ta on, et neil on millestki rääkida, ükskõik, millest, peaasi, et mitte Håkanist ega kolimisest. Et on mingi kindel teema, ilma plahvatusohuta.
„Aga kui tahad, võime sinna kohale sõita. Gunnel ütleb, et see pole kaugel.”
„Ma võin Google mapsist vaadata. Aga ootame võibolla homseni, siis ei ole ehk nii udune. Ma pildistan ja siis võrdleme maaliga.”
„Teeme nii!”
Agnes tõuseb lauast, aitab Annal lauda koristada, asub isegi ahjuvormi pesema, ilma et teda oleks pidanud paluma.
Milo on segaduses, käib Agnese kannul ega tea, kuidas olla. Nagu ajaks muutunud meeleolu teda hämmeldusse. Hetke pärast hüppab ta köögisohvale ja paneb käpad vargsi õuepoolse akna servale. Uriseb tasa, nagu näeks ta väljas midagi. Anna seisab koera kõrvale ja vaatab välja, kuid näeb vaid suurt õue, sissesõiduteed ja udu, mis heljub puude vahel.
„Loll koer,” pomiseb Anna. Saab vastuseks pahura pilgu.
Nõud pestud, kaob Agnes