Sügisroim. Anders de la Motte
jänese peal proovida. Kuid see mees siin on hoopis teine klass. Temal läheb mägra sisikonna väljavõtmiseks vaid mõni minut, ja kui ta sellega valmis saab, on ta käed vaevalt verisedki. Ta sõrmed on üllatavalt lühikesed, küüned poole küünevallini näritud.
Agnes istub Milo kõrval maas, hoiab koera kaelarihmast, et see ei hakkaks looma jäänuseid uurima, nii tüdruk kui koer jälgivad võlutult mehe liigutusi. Anna üritab ennast koguda. Korraks tundus talle tõesti, et kaitseriietuses mees kavatseb püstoli nendele suunata.
„Koer on vapper.”
Mees osutab Milole, ise teise käega laubalt higi pühkides. Juuksed ja habe on lokkis, nina lame ja silmad asetsevad teineteisest kaugel, mis annab talle tähelepanuväärse välimuse, umbes nagu mõnel Harry Potteri-filmi tegelasel. Muinasjutumuljet võimendab see, et ta kõneleb peaaegu arusaamatut Skåne murrakut.
„Mitte kõik koerad ei julge mägraurgu ronida.” Mees osutab noaga üle õla uduloori poole. „Minu nimi on Mats Andersson, elan Inglimäel.” Ta pühib nuga hoolikalt püksisääre sisse, enne kui selle tagasi tuppe pistab.
„Tere, Mats. Mina olen Anna Vesper ja need on Agnes ja Milo. Me elame …” Anna tunneb, et kõne takerdub, ja peatub korraks. Kas tuleb öelda Taboris või Tabori majas?
„Taboris,” lausub mees ja lahendab sellega Anna probleemi. „Jah, ma tean. Te kolisite eile sisse. Te olete mu tädi üürnikud. Elisabet Vidje Inglimäelt. Minu isa on Bengt Andersson.”
Ütlemise viisi järgi võiks arvata, et Anna peaks seda nime teadma.
„Mis tõugu see koer on? Kas Skåne terjer?” Mats pöördub Agnese ja Milo suunas.
„Jack Russelli ja foksterjeri ristand,” lausub Agnes.
„Kurat võtaks, ta on Skåne terjeri moodi.”
Mats sirutab käe Milo poole, kes istub Agnese põlvede vahel. Koer tõstab ülahuule ja näitab hambaid, kuid Mats ei paista kartvat, ja kohe saab Milost võitu uudishimu. Ta nuusutab Matsi kätt ja hakkab seda lakkuma.
„Verelõhn. Hea jahikoer ei saa sinna parata.” Mats sügab Milot lõua alt ja koer muudkui lakub ta rannet.
„Kas ma tohin sinust pilti teha?” küsib Agnes. Kergitab natuke kaamerat, mis tal kaelas ripub.
„Mispärast?” küsib Mats. Ta hääletooni tekib mingi valvsus, nagu kardaks, et Agnes teeb nalja.
„Mulle lihtsalt meeldib pildistada. Ma tahan saada fotograafiks. Ja pealegi sa ju päästsid mu koera.” Agnes manab näole naeratuse, mis mõjus Håkanile alati. Ja mõjub ka Matsile.
„Muidugi.”
Suur mees läheb näost punaseks. Näeb korraga välja nagu uje teismeline, mitte neljakümne ringis mees. Vaatamata kaitsevärvi riietusele, lopsakale habemele, püstolile ja noale on mehes midagi lapselikku.
Kaitsevärvi riietuses Mats poseerib sõnakuulelikult mägra juures. Tõstab isegi saaklooma ülahuult, näitamaks tolle jämedaid kihvu.
„Need võivad luust läbi hammustada,” ütleb ta, kui Agnese kaamera plõksub. „Vanasti öeldi, et mägrajahil peavad sul saapasääres olema munakoored. Juhuks kui ta hammustab. Usuti, et mäger laseb lõuad lahti, kui kuuleb koorte praginat. Puhas lollus.” Mats muigab ja Agnes naeratab kaasa.
„Kas mägraliha süüakse?” küsib Anna.
Mats pöördub. Näib olevat imestunud, nagu oleks ta unustanud, et Anna on samuti siin. Siis aga naeratab ta naise ilmselgelt lolli küsimuse peale veelgi laiemalt.
„Ei, mida kuradit. Neil võivad olla keeritsussid. Liha keedan ma tavaliselt oma õe koertele. Nüüd sügisel on mägrad rasvased. Toitvad.”
Ta pöördub taas Agnese poole.
„Naha müün maha. Aga see siin on kena isasloom, nii et ma teen selle hoopis korda.”
„Teed korda?” küsib Agnes. Ta tundub olevat tõsiselt huvitatud.
„Topise. Mul on kodus Inglimäel terve kollektsioon. Astu läbi ja vaata. Saad teha pilte ka, kui tahad.”
„Hea meelega.”
Anna vaatab kella. „Nüüd peame küll koju minema. Varsti läheb pimedaks.”
Agnes pööritab silmi, kuid jätab imekombel häälekalt protestimata.
„Muide, kas sa tead, kas siin kusagil asub kivimurd?” küsib Agnes. Ta hääl on sama rõõmus ja sõbralik nagu enne, siiski läheb Matsi nägu pilve.
„Mitte siin,” pomiseb mees tuhmilt. „See on teisel pool Inglimäed, metsas. Kuid sinna ärge minge.”
„Miks mitte?”
Mats raputab pead. „Kohutav koht. Ohtlik.” Ta jääb vait, teema paistab olevat ammendatud.
„Hästi, aitäh hoiatamast!”
Nad jätavad hüvasti ja hakkavad mööda jalgrada tagasi astuma. Mats jääb neile järele vaadates seisma, jalad teine teisel pool surnud mäkra. Kui Agnes ümber pöörab, tõstab mees käe ja lehvitab.
4
28. august 1990
Viiekesi lamasid nad oma ujumisrätikutel päris kalju serva peal, kuhu pärastlõunapäike ikka veel paistma ulatus. Bruno hoidus sekkumast, kui Alex – küll vastu tahtmist – laskis Mariel makis muusikat vahetada. Kassetitäis edetabelimuusikat: Alannah Myles, Madonna, Cher.
„Kuradi jama muusika,” pomises Alex Brunole, kuid seekord tema tavalist heakskiitu ei järgnenud. Bruno vältis alati Alexi ja Marie vahelisse risttulle sattumist. Alex keeras kõhuli ja pani silmad kinni. Hakkas paari minuti pärast vaikselt norskama.
Tüdrukud olid pusad seljast ajanud ja võtsid bikiinirinnahoidjate ja lühikeste pükste väel päikest. Carina oli ennast sisse võidnud millegi kookoselõhnalisega, mis pani ta pruuniks põlenud naha särama. Marie polnud nii ümarate vormidega ja ta nahk oli tunduvalt heledam kui Carinal. Siin-seal ta nahal paistsid maksaplekid, Bruno teadis, et ta häbeneb neid pisut. Aga Brunot need ei häirinud. Pigem arvas ta, et need annavad tütarlapsele rohkem isikupära. Varsti pööras Carina ümber, et selga päevitada. Tegi rinnahoidja paelad lahti ja jättis selle enda alla rätikule. Rindade kumerus paistis külje pealt selgesti välja, eriti siis, kui ta tõstis pead, et midagi öelda. Bruno püüdis tema poole mitte vaadata, kerge see just ei olnud. Carina oli kena, siinkandis ei olnud ühtki kutti, kes poleks teda teadnud. Kuid ta oli Alexi tüdruk ja nii juba põhikooli viimastest klassidest saati. Võibolla varemgi.
Simon seevastu tüdrukute suhtes sama tundlik polnud. Bruno nägi, kuidas Simon mõnikord Carina keha vaatas, paistis mitte hoolivat, kui keegi seda märkas. See kuidagi häiris Brunot.
Ta oli bussis kuulnud nooremaid tüdrukuid Simoni kohta sosistamas. Mite narritavalt, nagu nad olid seda teinud algklassides, kui Simon oli veel kõhetu muusikahull, vaid hoopis teistmoodi. Viisil, mis Brunole eriti ei meeldinud. Siis pööras ta end kõhuli ja püüdis rahuneda, kuid lõpuni see ei õnnestunud.
Varsti märkas Marie Simoni pilku, müksas Carinat ja noogutas tähendusrikkalt Simoni suunas. Carina tõmbas päikeseprillid paar sentimeetrit ninaotsa poole. Tegi siis Mariele silma. „Vaata nüüd,” sosistas ta.
Carina toetus küünarnukkidele, tõstis veidi ülakeha, nii et rinnad tulid päris nähtavale.
„Simon,” lausus ta väga mahedalt, tõmmates prillid täiesti ninaotsale. „Kas sa võiksid mulle ja Mariele juua tuua?”
„Muidugi!” Simon tõusis kohmakalt jalule, kuid Bruno oli juba poolel teel külmakoti juurde.
„Ma toon,” lausus ta, ise vihaselt Simonit jõllitades, püüdes mõista anda, et Simon võiks paigale jääda.