Sügisroim. Anders de la Motte
täiesti võimatusse olukorda. Ja kust kurat sa raha võtad?
Praegu tundub see kõik nii tühine.
Siis läheb ta trepist üles. Seisatab korraks, nagu ootaks, et Agnes nähvaks talle, et tahab olla rahus. Kui seda ei juhtu, läheb ta aeglaselt edasi kiriku suure akna juurde. Vaade on endiselt vastupandamatu, olgugi et hoopis erinev eilsest. Udu lasub kaanena puude kohal, ladvad on aimatavad hallide siluettidena. Anna näeb eemal vilksatamas tervet rida punaseid tulesid ja taipab varsti, et need on elektrituulikute asukohad lagendikul. Eelajaloolised metallist loomad, kes plingivad ühes ja samas taktis.
Agnes on kaamera seinamaali ette üles sättinud.
„Ema, palun ulata teine prožektoristatiiv.”
Agnes püüab mitte välja näidata oma rõõmu selle üle, et Agnes tedagi kaasa haarab.
Tasa ja targu, mõtleb ta. Püüab ka Håkanit kursis hoida, kuid just nüüd on mees vait. Hea märk tegelikult. Aga siiski tajub Anna, et tunneb mehe häälest puudust.
Ta annab Agnesele statiivi ja vaatab siis, kuidas tütar harjunud liigutustega selle üles seab. Siis vaatab uuesti seinamaali. Ikka seesama tume taevas, kaljud ja vaikselt valvav mets. Sügisvihm, mis paneb järvepinna liikuma ja moonutab peegelpilte.
„Väga ilus tõesti!” ütleb Agnes. „Värvid, meeleolu, vihm, kõik. Mul on kogu aeg tunne, et vesi valvab mingit saladust. Et pinna all on miski. Väga huvitav on näha, kas kujutatud on tõepoolest kivimurdu. Kuidas see tegelikult välja näeb.”
„Jah.” Anna paneb pea viltu, uurib peegelduste muutusi tumedal veepinnal.
„Ma guugeldasin Karl-Jo maale,” jätkab Agnes. „Ma ei näinud mitte ühtki pilti, mis oleks selle moodi siin, niisiis ei ole keegi seda varem pildistanud. Mina olen võibolla esimene. Sel juhul võin need fotod oma portfooliosse panna.” Ta hakkab uuesti valgusteid sättima. Kiirete sihikindlate liigutustega. Söögilauas tekkinud meeleolu püsib ja teeb Annal südame soojaks. Saame selle asja korda, mõtleb ta. Kõik läheb hästi. Håkan ei lausu ikka veel sõnagi.
Pärastlõunal teevad nad Miloga ühe ringi. Lähevad üle õue ja pööravad kuuri kõrvalt paremale metsa väikesele jalgrajale. Maapind on täis langenud lehti. Kollakaspunane pehme muru ja uduloor neelavad nende sammude hääled, need mahendavad isegi Milo äreva haukumise, kui loom tumedate tüvede vahel ringi kihutab, jahtides lõhnu ja muljeid, mida ainult koerad tajuvad.
Agnesel on kaamera muidugi kaasas. Pildistab Milot, puid, kollakaspunast lehekatust nende kohal. Ta peab iga kolme minuti järel seisatama, et puhastada kaamerasilma peenest uduvihmast, mida pole peaaegu nähagi.
Rada viib madala oja juurde. Milo joob selget vett, ise samal ajal allavoolu kahlates. Agnes käib kallast mööda tema kõrval, tehes kaameraga pikki plõgisevaid sarivõtteid.
„Milo, vaata siia! Milo!”
Anna vääratab, vulksab üht jalga pidi oja kõrvale lompi, ehmatades ühe konna poolsurnuks. Ta väriseb külmast ja otsustab, et tuleb osta kummikud.
„Mis sa arvad, kuhu see oja välja viib?”
Agnese põsed on punased, pilk asjalik. Anna annaks kõik, et näeks tütart iga päev niisugusena.
„Kindlasti vallseljakut mööda alla.” Ta osutab käega udus sinnapoole, kus tema arvates asub kallak. „Seal kusagil all voolab jõgi.”
„Või siis jookseb oja selle kivimurru poole.”
„Võibolla küll. Kas Google mapsist ei olnud näha?”
Agnes raputab pead. „Ei, kaardil ei ole kivimurdu ära toodud.”
„Imelik, on ju?”
„Võibolla.” Agnes paistab mõtlik. „Kas kõnnime mööda ojaserva natuke maad ja vaatame, kuhu see voolab?”
Anna vahib oma märga kinga. Sokk on läbimärg ja ka püksisäär on päris kõrgelt märg. Kuid Agnes räägib temaga, on lõppude lõpuks haaratud millestki muust peale telefoni ja koera. Pealegi tahab ka Anna ise seda salapärast kivimurdu näha.
„Nojah, miks mitte.”
Oja teeb puude vahel käänakuid, läheb siis laiemaks ja vuliseb valjemini, sedamööda, kuidas temasse suubuvad teised nirekesed. Agnes ja Milo on täiesti haaratud oma asjadest, Anna seisatab iga paarisaja meetri järel ja püüab orienteeruda. Püüab aru saada, kas nad hakkavad juba järsakule liiga lähedale jõudma. Udu tõttu ta seda ei näe, kuid teab, et seal kusagil see asub. Udule vaatamata arvab Anna end päris hästi ilmakaartes orienteeruvat. Nedanås ise asub kohe voore loodetipu all. Külaservast nende majani on üle kümne kilomeetri ja praegu kõnnivad nad piki voort Nedanåsist eemale, mis tähendab, et kagu suunas. Anna püüab looduse märke jälgida, nagu Håkan teda oli õpetanud. Sammal ja samblikud asuvad puutüvede põhjaküljel, lõunapoolsel küljel on rohkem allapoole kaldus oksi. Ta teab ka, et sipelgapesad asuvad peaaegu alati puust lõuna pool, kuid neid pole üldse näha ja Anna mõistab varsti, et selles ei ole midagi imelikku. Siin ei ole mitte ainsatki okaspuud, ainult kõrged lehtpuud, mille tüved on otsekui rohekashallid sambad. Puud on igal pool tihedalt üksteise kõrval, kuni kaovad laotuvasse uduloori. Mulje on sünge, peaaegu tontlik.
Nad leiavad su üles, sosistab Håkan ette hoiatamata. Isegi siin ei saa sa kindel olla. Sa pead Agnesele ära rääkima. Sa lubasid mulle.
Annast käib läbi värin, ta tõrjub selle tunde ja Håkani hääle kõrvale ning hetke pärast õnnestub tal taas tunda rõõmu sellest, et nemad Agnesega teevad midagi koos.
Nad kõnnivad mööda rada oja kõrval. Väike veekogu kaevub ajapikku pehmesse maapinda, tekitades järsu kaldanõlvaku. Anna vaatab kella. Natuke viis läbi ja hämarikuni on veel tubli tund, kuid Anna tunneb siiski, et valgus hakkab juba hääbuma. Maapind on veidi allapoole kaldu, kuid nad ei näe märkigi kaljudest ega muudatustest maastikus, mis sarnaneksid maalil kujutatuga. Anna kavatseb just teha ettepaneku tagasi pöörduda, kui Milo hakkab äkki kõvasti ja erutatult haukuma.
Koer on avastanud kaldanõlvakus augu ja enne kui nad jõuavad teda tagasi hoida, on loom rohkem kui poolest kehast saati sinna sisse roninud. Haukumine jätkub sees ja vaatamata mulla summutavale mõjule on see üha ärritatum.
„Milo, tule siia!” karjub Agnes, kuid loom ei tee väljagi. Tagajalad vehklevad metsikult ja järsku kaob koer auku. Haukumine muutub veel valjemaks. Seguneb koopas ühe teise heliga. Turtsuv hääl, mis läheb üle valjuks sisinaks, ja seda häält ei tee väike koer. „Milo!” karjub Agnes, ta püüab alla auku laskuda, kuid kaotab kallakul tasakaalu ja kukub pikali. Kallak on nii järsk, et ta veereb ühe ringi ja maandub siis põlvili otse ojja. „Raisk!”
Milo muudkui haugub. Valjusti, kiledalt. Nagu oleks ta korraga nii hirmul, vihane kui ärritatud. Anna astub mõned sammud kallakust alla. Sirutab käe välja, et Agnest jalule aidata, kui korraga näeb silmanurgast mingit liikumist. Roheline siluett tormab üle oja ja viskub augu poole. See on suurt kasvu habemega mees, seljas kaitsevärvi riided. Vaatepilt on nii üllatav, et nii Anna kui Agnes tarduvad soolasambaks. Mees sukeldub auku, käed ette sirutatud, annab jalgadega hoogu, nii et pool ülakeha on peaaegu sees. Ta seljale langeb liiva ja kive, hääled augus kostavad veel mõne hetke ja äkki on mees jälle väljas. Habe mulda täis, hoiab ta metsikult rabelevat ja haukuvat Milot tagajalgu pidi käes, heidab koera maha ja tõmbab jumal teab kust lagedale musta revolvri. Milo karvad tõusevad püsti, ta ründab mehe jalgu. Instinktiivselt tõukab Anna Agnest oma selja taha.
„Ei!” karjub Agnes, kuid mees ei suuna relva ei nende ega koera poole. Ta sukeldub taas auku. Jälle on kuulda sisinat, seejärel teravat lasku. Järgneb vaikus.
Mees toetab põlved vastu kaldanõlva ja vingerdab aeglaselt august välja. Ühes käes on tal revolver, teises suur hall tomp. Ta pistab relva kaitsevärvi jaki alla ja tõstab tombu kahe käega üles. Käpad, küünised, must-valge kolmnurkne pea. Paljastatud kihvad surmairves.
„Mäger,”