Koht, kust ta leiti. Kimberly McCreight
oli lapsepõlves sama, kuid olin eeldanud, et see oli koos mu emaga elamisest. Lastearst ütles, et õudusunenägude nägemine on tõenäoliselt pärandatav. Kuid mina talusin Ella luupainajaid paremini kui mu ema minu omi: ta kasutas kõrvatroppe, lukustas oma ukse ja karjus vihaselt. Niisiis tuli Ella tihti meie vahele magama, ehkki Justin oli hakanud seda kommet vaikselt, kuid kindlalt ümber harjutama.
„Olgu, vabandust, jätka, Erik,“ ütlesin ma, kui olin end Ella alt vabastanud ja koridori kõndisin.
„Ma lootsin, et saad mind ühes asjas aidata,“ alustas mees, hääl veelgi järsem kui tavaliselt. Nancy oli temaga võrreldes nii soe. Arutlesin tihti, kuidas nad küll kokku olid saanud. „Pidin perekriisi tõttu linnast lahkuma, Elizabeth täidab Trentonis tööülesandeid ja Richard on haiglas, nii et...“
„Kas temaga on kõik korras?“ Tundsin, kuidas süütunne mind põlvist nõrgaks lõi. Ma polnud Richardile päriselt haigestumist soovinud, kuid oma süngeimatel momentidel olin sellele lähedal olnud.
Elizabeth ja Richard, mõlemad hilistes kahekümnendates, kirjutasid Readerile uudiseid, ehkki ei üritanud rinda pista üleriigiliste päevalehtede või interneti uudisteportaalidega. Selle asemel uhkustas Ridgedale Reader sügavuti minevate kohalike lugudega. Aeg-ajalt sain ma Erikult ülesandeks kirjutada ülikoolile kuuluva prestiižse Stantoni teatri uuest direktorist või kohalike seas hinnatud õigekirjavõistlusest, ent enamasti kajastasin ma enda otsitud teemasid, näiteks mu hiljutine artikkel abiõppeprogrammist, kohalikust keskkoolist väljalangenuile mõeldud kavast, mida juhtis Ella lasteaiakasvataja Rhea.
Elizabeth oli minuga vähemalt viisakas, kuid Richard oli igati välja näidanud, et näeb minus läbikukkunud ema, kes sai oma koha laua äärde täiesti teenimatult. See, et tema hinnang läks üsna täppi, ei teinud asja sugugi paremaks.
„Kellega on kõik korras?“ Erik kõlas segadusse aetult.
„Sa ütlesid, et Richard on haiglas.“
„Ahjaa, temaga on kõik korras,“ turtsatas mees. „Sapipõieoperatsioon. Tema kaeblemise järgi võiks küll arvata, et talle tehakse südameoperatsioon, kuid ta peaks neljakümne kaheksa tunni pärast tagasi olema. Mina aga sain siin vahepeal ühe kõne. Keegi leidis Essexi silla juurest laiba.“
„Laiba?“ Mu hääl kõlas vastiku kiunatusena. „Sa tahad öelda, et surnud inimese?“
„Seda see tähendab.“ Erik kõlas nüüd minu suhtes skeptiliselt. Arvatavasti oli ta seda olnud algusest peale, aga ma aitasin sellele muidugi kaasa. „Mul on vaja, et keegi läheks sinna ja uuriks järele, mis toimub. Ning et Elizabeth on kuberneri ümarlauas ja Richard rivist väljas, siis teeksin seda ise, aga nagu ma ütlesin, on mul perekriis. Ma ei tea, millal tagasi tulen.“
„Kas kõik on korras? Su perega, ma mõtlen.“
Miks ma küll isiklikuks muutusin. Erik vihkas seda. Kui me augustis linna saabusime, olin kindel olnud, et Erikust ja Nancyst saavad meie esimesed sõbrad. Justin ja mina polnud juba ammu seltskonnaga lävinud ja meil oli seda vaja. Justinil oli Nancyga tööalane suhe ja mulle oli naise soe hoiak kohe meeldima hakanud, isegi kui see oli osaliselt tingitud asjaolust, et ta nägi minus võimalikku patsienti. Erik oli veidi okkaline, jah, aga ta oli ka uskumatult nutikas ja äärmiselt huvitav.
Kuid Erik ja Nancy olid kõikidele meie katsetele viisakalt ära öelnud: hiline hommikusöök, grillipeod, kontserdipiletid. Need pakkumised läksid nagunii minu mugavustsoonist välja. Võib-olla oli nende eemalehoidmise põhjus Eriku kirju minevik või Nancy viljakusprobleemid, millest ta oli ühel oma kadestamisväärsel emotsionaalsel siirushetkel rääkinud. Või äkki me lihtsalt ei meeldinud neile. Igatahes jäi mulje, nagu oleksid Nancy ja Erik suletud puuri, mille peent võret nägi vaid lähemal uurimisel. Ja mina ise olin liiga õrn selleks, et lähemale tükkimisega riskida.
„Jah, meiega on kõik korras,“ vastas Erik tavapärase järsu tooniga. „Igatahes näib, et see surnukehalugu jääb sulle. Eeldades, et oled selleks valmis.“
„Muidugi, lähen kohe sinna,“ laususin ma, tundes kergendust, et nii rahuliku ja asjalikuna kõlasin.
Kuid olin juba närvis. Kõigi, sealhulgas iseenda üllatuseks olin ma Ridgedale’is oma väikese nurgakesega siiani hästi hakkama saanud. Isegi Erikule, kes oli kunagi väliskorrespondendi auhinna saanud, paistis see muljet avaldavat. Kuid ma polnud kunagi kirjutanud laipadest. Ridgedale’is oli see midagi haruldast. Kogu meie siin elatud aja jooksul polnud siit mitte ühtegi surnukeha leitud.
„Hästi,“ sõnas Erik. Tema hääl kõlas endiselt kahtlevana. „Kas sa oled, hm, kunagi kuriteopaigast kirjutanud?“ Mees oli viisakas. Ta teadis ju, et ma polnud.
„Kuriteopaigast? See näib mõrva eeldavat. Kas saame selles ikka kindlad olla?“ küsisin ma, olles rahul, et olin ta etteruttamiselt tabanud.
„Hea märkus. Ilmselt ei saa,“ lausus Erik. „Meie allikas jäi napisõnaliseks. Seda enam on põhjust asja ettevaatlikult käsitleda. Ehkki nad ise seda arvavad, pole kohalikul politseil õigus meilt erikohtlemist oodata, aga ilmselt on nad ülikooliga sõdimise tõttu juba tõrjuva hoiaku sisse võtnud.“
„Ülikooliga?“
„See metsaala Essexi silla lähedal jääb küll ülikoolilinnakust välja, kuid kuulub neile,“ sõnas Erik. „Ma sain aru, et laibast teatas ülikoolilinnaku turvatöötaja. Nagu sa võid isegi ette kujutada, tahab ülikool seda vaka all hoida. Kui miski sellest infost üldse tõele vastab. Alati on võimalus, et kogu asi oli valehäire.“
Uks krigises, kui Justin koridori astus, vaadates oma pähkelpruunide kissis silmadega mulle otsa. Ta sassis pruunid juuksed turritasid nagu väikesel poisil. Mees küsis hääletult, kes see on, osutades kulmu kortsutades telefoni poole ja mähkides siis käed ümber oma Ridgedale’i ülikooli T-särgis oleva sitke triatleedi keha. Andsin sõrmega märku, et ta ootaks.
„Olgu, olen ettevaatlik.“ Nüüd kõlasin ma lausa nii enesekindlalt, et hakkasin seda peaaegu ka ise uskuma. „Saadan sulle sõnumi, kui seal olen. Eeldan, et tahad interneti jaoks midagi lühikest ja homseks trükiks täispikka.“
„Kõlab hästi,“ lausus Erik, endiselt kõhklev. Ta andis oma parima, et mu enesekindlusesse uskuda, kuid ei suutnud seda täielikult. „Olgu siis. Õnn kaasa! Helista, kui midagi vajad.“
„Erik?“ küsis Justin uniselt, kui olin kõne lõpetanud. Ta tõmbas käega üle habeme, millesse olin varasemast vastumeelsusest hoolimata kummalisel kombel kiindunud. See varjas Justini nurgelisi näojooni, kuid muutis ta ka nägusamaks. „Mida ta keset ööd sinust tahtis?“
Vaatasin oma telefoni. Kell oli kuus hommikul. „Enam pole öö,“ laususin ma, nagu oleks see tähtis. Mu hääl kõlas õõnsalt ja veidralt.
„Kuule, mis lahti on?“ Justin tõukas end uksepiidast eemale ja pani oma käe murelikult mu käsivarrele. Sest ma ei tohtinud õõnsaks muutuda, isegi mitte sekundiks. Enam mitte. Nii juhtub, kui oled käinud ära sügavikus: inimesed muutuvad ärevaks, kui söandad kas või varba süngesse vette tagasi torgata.
„Mitte midagi. Erik tahab lihtsalt, et läheksin ühe loo pärast Essexi sillale,“ vastasin ma. „Nad leidsid ühe... Keegi leidis ühe laiba.“
„Issand, laiba, päriselt? See on kohutav. Kas on teada, mis juhtus?“
„Selle ma peangi välja uurima. Nähtavasti olen ma Ridgedale Readeri ajutine uudislugude kirjutaja.“
„Sina? Päriselt?“ Nägin, kuidas Justin oma eksimust taipas. „Ma tahtsin öelda, et tore, vist. Imelik on nii öelda, kui keegi on surnud.“
Magamistoauks avanes ning Ella paterdas oma punase- ja valge- triibulises pidžaamas välja, pruunid lokid nagu vedrud igas suunas turritamas. Ta kissitas oma pähkelpruune silmi täpselt nagu Justin. Kui välja arvata juuksed, mis olid šokolaadikarva koopia mu enda punastest lokkidest, oli Ella Justini miniversioon. Oma ülisuurte silmade, täidlaste punaste huulte ja kogu nägu hõlmava naeratusega oli