Koht, kust ta leiti. Kimberly McCreight
mitte märgata. Kolm neist olid tee peale ja neljas puude kõrvale pargitud, nagu oleks see omapäi sinna veerenud. Ma olin end ette valmistanud selleks, et jõuan kohale ega leia eest mitte midagi, sest tegemist oli valehäirega, nagu Erik oli hoiatanud. Kuid politsei ja sild olid siin. Ning selle all oli Cedari ojasäng ja nähtavasti ka surnukeha.
Kui autost väljusin, polnud ühtki inimest näha, ainult siniste ja punaste tulukeste vilkumine raagus puude vahel. Samuti oli siin vaikne, ainsaks hääleks mu sammud kõnniteel. Alles siis, kui jõudsin esimese auto juurde, kuulsin metsast hääli. Peatusin, märgates nüüd, et mu käed olid rusikasse tõmbunud.
Uuri ettevaatlikult, nagu Erik oli öelnud, midagi muud ei pidanud ma tegema. Ja ometi näis see lihtne olevat seni, kuni autost väljusin.
Tere, mina olen Molly Sanderson Ridgedale Readerist. Kas kellelgi oleks ehk aega paarile küsimusele vastata?
Ei, liiga kõhklev. Liigne ülbus ei tulnud muidugi ka kasuks. Kuid esitada oma küsimusi, nagu oleks neile vastamine valikuline? Ilmselgelt ei läinud see kohe mitte. Ei pidanud kogenud ajakirjanik olema, et seda teada.
Tere, mina olen Molly Sanderson Ridgedale Readerist. Tahaksin mõnele faktile kinnitust saada.
Palju parem. Veidi jõuline, kuid mitte ehmatav. Samuti vastas see tõele: mul oli fakt laibast, mille kohta tahtsin kinnitust saada. Faktid, mitmuses, oli veidi ülepaisutatud. Kuid advokaadina teadsin ma, et jõupositsiooni teesklemine võib sihile viia.
Kui olin piisavalt lähedale jõudnud, et vett näha, sain kohe aru, miks need ärevil ilmateadustajad nii mures olid olnud, rääkides hilistalve lumele järgnenud varakevadistest vihmadest. Üleujutused polnud New Yorgis mureks. Neid küll mainiti, ent need väljendusid vaid porilompidena. Kui ojja – nüüd pigem nagu jõkke – vaatasin, voolas see tumedalt ja kiirelt üle kivide, viies endaga kaasa murtud oksi, ja ma mõistsin selle võimalikku ohtu. Kaldast oli suur tükk kadunud, tühimik haigutas seal nagu sakiline kaljurünk.
Kaugemal ojaserval seisis kuus politseinikku. Käputäis kammis metsa, otsides midagi, ehkki nende tegutsemine ei näinud eriti metoodiline olevat. Nad kõndisid risti-rästi edasi ja tagasi, toksates lehti ja surkides teivastega, jättes mulje, nagu teeskleksid millegi kasulikuga tegelemist.
Kaldal oli ka midagi sinist, presentkile, mis oli kollase politseilindiga eraldatud. Mu hing jäi kinni – kogu see ärevus oli õhku imbunud. Sest seal see oligi, märgadel ja kõdunevatel lehtedel peente ja raagus puude vahel – laip. Kellegi surnukeha.
„Minu arvates peaksid nad ta elektritoolile panema, kui selle kaabaka kätte saavad,“ ütles hääl mu kõrval. „Ja ma isegi ei poolda surmanuhtlust.“
Kui end ringi pöörasin, nägin üht liibuvas erekollases fliisjakis ja mustades lühikestes pükstes noormeest. Ta rinnal oli raadiosaatja ning õlal ülikoolilinnaku turvameest tähistav embleem. Noormees tõmbas kinnastatud käega üle oma kohevate blondide juuste ja jättis selle siis kuklale. Ta oleks pidanud nägus olema. Tal oli kõik olemas – kena näolapp, lihaseline keha. Kuid ta nägi välja nagu üks suur laps, justkui oleks ta suureks kasvanud ilma küpseks saamata. See ei mõjunud sugugi kütkestavalt.
„Mis juhtus?“ küsisin ma, otsustades end mitte tutvustada, ehkki see arvatavasti rikkus ajakirjanduseetikat. Ent tegelikult ma ju ei intervjueerinud teda. Tema oli see, kes oli minuga rääkima tulnud.
Ta mõõtis mind pilguga, vaadates korraks mu kalleid ja uhiuusi Soreli matkasaapaid. Justini tehtud kingitus, mis oli mõeldud minus elevuse tekitamiseks uue, „maaelu“ pärast. Need jätsid minust ekslikult mulje kui vabaõhutegevusi hindavast inimesest, kuid praegu võis see isegi kasuks tulla.
Lõpuks tõstis noormees uuesti pilgu, silmad vidukil. „Kes sa selline oled?“
„Molly Sanderson.“ Sirutasin käe välja. Ta kõhkles, enne kui seda raputas, kissis silmade pilk minul. „Ja sina?“
„Deckler,“ vastas ta vastikult napisõnaliselt. „Sa pole siin koos Ridgedale’i politseiga. Ma pole sind enne näinud.“
„Ma olen kirjanik.“ See kõlas neutraalsemalt kui „ajakirjanik“. „Politseijaoskonnast teavitati meid.“
Kurat, miks ma seda ütlesin? Eriku allikas polnud kindlasti mitte avalikustamiseks. See oli arvatavasti ainus asi, mis oli ettevaatlikust asja uurimisest tähtsamgi: mitte paljastada oma ülemuse äärmiselt salajasi kontakte.
„Keegi politseijaoskonnast teavitas sind? Et sa siia tuleksid?“
„Meid, mõtlesin ma. Ma ei tea kõiki pisiasju,“ ütlesin lootuses, et ta jätab asja sinnapaika. „Kas sina leidsid laiba?“
Deckler tõstis käe ja raputas pead. „Vaevalt küll,“ lausus ta. „Kui tahad ametlikku kommentaari, pead Steve’iga rääkima.“
„Ja kus Steve on?“
„Seal.“ Deckler osutas peaga vee poole. Keset oja seisis kalamehesaabastes suurt kasvu mees, seljas korralikult triigitud särk. Ta lihaselised käed olid risti rinnal, tugev ja kandiline lõug ette lükatud, ning ta vahtis oja, nagu võiks sundida kahtlusalust mööda seda endani ujuma. „Juhtum on nüüd tema käes.“
„Tema käes?“ küsisin ma.
„Ridgedale’i politseiülema,“ ütles Deckler, kuid teravalt. Nagu ei arvaks ta mehest eriti midagi. „Ülikooli turvaamet on abiks.“
„Nad lihtsalt tulid ja võtsid asja üle?“ Sellele oli noormees vihjanud ning oli teadmata, mis sealt veel välja võib kooruda, kui edasi surgin.
Ta lõug tõmbus pingule. „Ainult sellistel puhkudel.“ Ta hingas pahaselt välja. „Valdav osa ülikoolilinnaku kuritegusid jääb ülikooli. Meil on oma distsiplinaarprotseduurid ühes ülekuulamiste, tõendite ja muu sellisega. Tegeleme kõigega ise, konfidentsiaalselt. Tead ju küll, et üliõpilasi kaitsta.“
„Et üliõpilasi kaitsta, selge,“ ütlesin ma, üritades mitte üleolevalt kõlada. Sest mina suutsin mõelda vaid: või kurjategijaid kaitsta. „Kuid selliste asjade puhul mitte?“
Ta raputas pead ja vaatas uuesti vee poole. „Ei, ilmselt mitte.“
„Ja mida see täpselt endast kujutab?“
Deckler raputas pead ja puhises uuesti, näides solvunud, et sama küsimust teist korda esitasin. „Nagu ma ütlesin, kui tahad detaile, pead Steve’iga rääkima.“
„Olgu.“
Naeratasin, astudes sammu oja poole ja kujutades juba ette, kuidas selle serval idioodi kombel Steve’ile lehvitan. Isegi kaugelt oli näha, et talle ei pruugi midagi sellist meeldida.
„Pea kinni!“ haugatas Deckler, enne kui eriti kaugele jõudsin. „Sa ei saa niisama lihtsalt sinna alla minna. Ma pean ta üles kutsuma.“
„Oh, ei, see...“
Enne kui jõudsin vastu vaidlema hakata, oli Deckler otse mu kõrva ääres valjult läbi sõrmede vilistanud, nagu kutsuks ta koera. Kui Steve pea meie poole pööras, ei paistnud ta rõõmus olevat.
„Ausalt, ma võin oodata,“ ütlesin tagasihoidlikult, ehkki oli juba liiga hilja.
„Minuga ei pea.“
Steve näis veelgi pahasem olevat, kui kalda poole astus. Kas sa ei arva, et meil on tähtsamat teha, kui oma aega ajakirjanike peale raisata?, kujutlesin ma ette teda ütlemas, samal ajal kui ta veest välja ronis, kaldale jäetud politseimütsi pähe pani ja mööda küngast üles sammus. Tema tulek nendes saabastes, mis oleksid pidanud ta jalas naeruväärselt mõjuma, kuid ei teinud seda, võttis piinavalt kaua aega. Ta liikus aeglaselt ja kindlalt. Nagu teaks juba, kuidas asjad kulgevad.
Üles jõudnud, noogutas Steve reipalt mulle, enne kui Deckleri poole pöördus. Ta nägi lähedalt parem välja, kortsud jõulisel näol tasakaalustamas ta nurgelisi jooni, nii et need mõjusid kummalise asemel huvitavalt. Loomulikult polnud need võrreldavad Justini peene luuehitusega.