Koht, kust ta leiti. Kimberly McCreight
Naersin, silitades käega ta selga, samal ajal kui teda ta tuppa viisin. „Mille jaoks valmis, Pähklike?“
„Etenduse jaoks, emme.“
Kurat, etendus. Lasteaia etendus „Väga näljane röövik“, kus Ellal oli väga oluline ühe rohelise lehe roll. Etendus pidi toimuma kell üksteist hommikul. Polnud sugugi kindel, kas jõuan sinna.
„Sa oled etenduse jaoks liiga väsinud, kui üles jääd, Pähklike. Praegu on liiga vara,“ sõnasin ma, lükates ukse jalaga lahti. „Sa pead veel magama või muidu unustad oma teksti ära.“
Ella silmad olid juba pooleldi kinni, kui ma ta uuesti roosa ja valge ruudulise teki alla ja võimsa värvilise mänguasjakogu vahele sättisin. Selles voodis Ellale unejuttude lugemine tekitas minus alati väikese plika tunde, kes ma polnud kunagi saanud olla. Ning parematel päevadel suutsin end peaaegu veenda, et olen selline ema, keda lootsin end kunagi olevat.
„Emme?“ ütles Ella, kui end hiiglasliku punase konna kaissu seadis.
„Mis on, kallis?“ Naeratasin kibedalt, üritades mitte mõelda sellele, kui pettunud ta on, taibates, et ma ei jõuagi etendusele.
„Ma armastan sind, emme.“
„Mina sind samuti, Pähklike.“
Nüüd kui olin lõpuks tagasi, mitte küll täiuslikuna, kaugel sellest, kuid siiski palju paremas seisundis, tegin kõik, et temas mitte pettumust valmistada. Hakkasin midagi ütlema, vabandama ta etenduse vahelejätmise pärast, lubadusi või pistiseid pakkuma, kuid juba oli liiga hilja ta andestust paluda: Ella magas sügavalt.
Kui meie magamistuppa jõudsin, oli Justin tagasi voodis. Sain aru, et ta ei olnud veel magama jäänud, ehkki üritas kõvasti.
„Ella etendus on täna kell üksteist. See ei kesta kaua, viisteist minutit ehk. Salvesta see minu jaoks, eks?“ Läksin oma kummuti juurde. Midagi viisakat, ent praktilist, just selliseid riideid oli mul vaja. Või äkki oleks paremini sobinud ametlikud, kuid metsas ringi tammumiseks mõeldud rõivad. Jah, just: kartmatu mulje. „Ma ei saanud teda hoiatada, et see mul nägemata jääb. Mis sa arvad, kas peaksin ta üles ajama ja seda talle ise ütlema? Mulle ei meeldi teda nii üllatada.“
Tajusin, kuidas Justin mu liikumist ja riietumist jälgis. Tõmbasin selga oma ilusaima kampsuni – helesinise ja kašmiirist –, mille Justini ema oli mulle kinkinud ja mis rõhutas mu silmi, seejärel sikutasin jalga oma kõige kenamad mitteemmelikud teksad.
„Mul hakkab kell kümme loeng, kullake,“ lausus Justin. Kui end ringi pöörasin, toetus ta küünarnukile. „Ma võin Ella kooli viia, aga etendusele ma ei jõua. Anna andeks, Molly, aga sa ju tead, kuidas ülikooli rektor on viimasel ajal loengutest puuduvatesse õppejõududesse suhtunud – see on tema isiklik ristiretk.“
„Üks meist peab seal olema, Justin,“ ütlesin ma liiga jõuliselt. Teadsin, et ta ei tohi loengust puududa, kui tegemist polnud just hädajuhtumiga, ja ehkki mina tundsin teisiti, ei läinud lasteaiaetendus selle alla. „Ma pean silla juurde jääma, kuni olen looks vajaliku info kätte saanud. Eeldades, et mõistan üldse, mida see endast kujutab. See võib võtta terve päeva.“
„Ma nõustun täielikult,“ ütles Justin. „Sa pead sinna minema ja loo oma parimate võimete kohaselt kirja panema. See võib olla sinu võimalus, Molly, ja sa pead selle ära kasutama. Ma arvan, et Erik ei ole eriline uute võimaluste andja. Täna on sinu loojahtimine tähtsam isegi „Väga näljasest röövikust“.“
Sest minu puhul ei olnud tegemist lihtsalt ühe looga. Kõik, mida ma nüüd tegin, oli järjekordne plank sillal, mis viis parema minuni. Minust oli saanud see, keda varem põlgasin: elav kehastus eneseabiõpikust.
„Ja Ella?“ Tundsin paanikat. Ma ei saanud sinna midagi parata. Vean teda jälle alt. Vean teda jälle alt. See muudkui keris mul peas.
„Ole nüüd, ta saab sellest üle.“ Justin naeris, kuid mitte üleolevalt. „Ära solvu, aga see pole ju tema Broadway debüüt. Ja mitut tema etendust sa sel aastal oled näinud? Kümmet?“
Kehitasin õlgu. „Ma pole neid kokku lugenud.“
Justin ajas end voodil istuli ja tõstis jalad põrandale. „Sa tead sama hästi kui mina, et me ei tee sellega Ellale head, kui jätame mulje, et armastus tähendab, nagu ei peaks kunagi pettumust tundma.“
„Ma arvan, et ta on juba piisavalt pettumust tunda saanud, kas pole?“
„Ole nüüd, Molly.“ Justin tõusis püsti ja kutsus mind oma embusesse. Läksin tema juurde ja mähkisin oma käed ta lihaselise selja ümber. Ta kallistas mind tugevalt, lõhnates mentooli järele, mida oli öösel oma rebenenud põlvekõõlusele määrinud, samal ajal kui oli vananemise üle kurtnud. „Sa oled hea ema,“ sosistas ta mulle kõrva. „Sa ei pea üritama seda tõestada.“
Ent Justin ühes oma toetavate vanemate ja idüllilise lapsepõlvega võis endale väärtushinnanguid ja mõõdukate riskidega maailmas elamist lubada. Just see oli mind tema puhul köitnud. Ent polnud lihtne olla ema, kui sul endal polnud teda õieti olnudki. Juba enne masendusse langemist olin alati usaldanud kindlat vanemlikku strateegiat: üritada olla täiuslik.
„Olgu, hästi,“ ütlesin ma. Sest Justinil oli õigus. Teadsin seda, isegi kui ei tundnud nii. „Aga sina selgitad seda Ellale, kui ta üles ärkab, eks? Et miks ma ei saa seal olla. Sa valmistad ta ette, et kumbki meist pole seal.“
„Tegelen sellega, luban sulle,“ lausus Justin, suudeldes mind. „Mine nüüd ja näita oma kirjutamisoskusi!“
Väljas polnud veel õieti valgeks läinud, maailm oli tuhmhall, samal ajal kui ma läbi Ridgedale’i kesklinna sõitsin. Ülesklanitud rohelise kesklinna ümber olevad moebutiigid ja kallid kohvikud olid suletud ja pimedad. Ka kõnniteed olid tühjad, seal jalutas vaid üks suure täpilise koeraga vana mees ning sörkisid ja lobisesid kaks neoonvärvi särkides ja samasugustes tossudes naist. Minust paremal, kõrge raudaia taga, laius elevandiluuvärvi ülikoolilinnak, taustaks leekivoranž taevas.
See kõik oli hämaras valguses nii ilus. Raske uskuda, kui tugevalt olin olnud siia kolimise vastu, kui Justin, kelle erialaks oli 19. ja 20. sajandi Ameerika kirjandus, esimest korda Ridgedale’i ülikooli õppejõu kohta mainis. New Yorgist 40 kilomeetri kaugusel loode pool asuv Ridgedale oli koht, kuhu me arvatavasti poleks ülikoolita kunagi kolinud. Olin kartnud, et suurlinnast lahkumine muudab mind veelgi tõrjuvamaks ja üksildasemaks. Ehkki Ridgedale polnud mingi kolkaküla. Siin oli Michelini tärniga talutooteid pakkuv restoran ja tosin mõnusat rahvuskööki, rääkimata tippklassi tasemel Stantoni teatrist, suurepärasest ülikoolihaiglast ja kahest raamatupoest. Linnaelanikud kujutasid endast samuti kirjut seltskonda, sest üliõpilasi ja õpetajaid oli kõikjalt maailmast.
Ent asjad polnud alati nii hästi olnud või vähemalt nii oli mulle räägitud. Bristol-Myersi peakontor, mis oli kolm aastat varem Manhattani kesklinnast Ridgedale’i toodud, oli märgatavalt linna jõukate liberaalide arvu suurendanud. Osa pikaajalisi Ridgedale’i elanikke, üldiselt vähem jõukad ja konservatiivsemad, olid endiselt sojalatede ja Pilatese stuudiote levimise vastu. Nad igatsesid vanu aegu, kui üliõpilased käisid ostmas vaid ülikoolipoest või Ramsey’se apteegist ning Ridgedale’i väljas einestamised piirdusid üksnes pitsa, kanatiibade või ööpäev läbi lahti oleva Pati pannkoogirestoraniga.
See oli vastuolu, mis rullus tihti lahti ajalehe internetiväljaande kirglike kommentaaride sektsioonis. Neil lahingutel polnud mingit pistmist artikliga, mille juurde need lisati, ent sellegipoolest kujunes neist tihti isiklik rünnak ajakirjanike vastu. Vähemalt Elizabethi sõnul, kes oli mind hoiatanud, et ma mitte kunagi ühegi oma internetti pandud artikli kommentaare ei loeks, isegi kui see näis olevat ohutul teemal. See oli üks nõuanne, mille ta mulle oli andnud, ja ma olin teda kuulanud. Võisin ju olla valmis oma kätt ajakirjanduses proovima, kuid ma polnud piisavalt tugev, et taluda sellega kaasnevaid rünnakuid.
Pöörasin vasakule ja siis paremale, möödudes majesteetlikust rohelusega