Koht, kust ta leiti. Kimberly McCreight
Nii kaugele nad ei läinud. Kuigi oleks võinud seda teha, probleemideta. Välisuks kujutas endast põhimõtteliselt üht viletsat pappi. Ridgedale’i munitsipaalmaja oli kõige odavam ja närusem koht terves Ridgedale’is, asudes linnaserval kahe rõveda kvartali keskel. Kui nad kaheksa kuu eest siia olid kolinud, polnud korter pooltki nii halb välja näinud, eriti veel võrreldes mõne teise kohaga, kus nad olid elanud. Kuid nagu selgus, oli Ridgedale’i munitsipaalmaja normaalne osa paljas õhk. See muutus üleöö peldikuks.
„Ole nüüd, Jenna!“ hüüdis hääl uuesti, seekord lähemalt, nagu oleks mehe higine nägu – nende näod leemendasid alati – vastu ust surutud. „Ma tean, et sa oled seal.“
Või nii? Täielik jamps. Polnud mingit võimalust, et see mees, kes ta ka ei olnud, oleks võinud seda teada. Isegi Sandy ei teadnud. Ta ei teadnud üles ärgates kunagi, kas Jenna oli kodus või mitte. Suure osa ajast ta oli, kuid Sandy oli juba ammu õppinud öise lärmi keskel magama. Ta vaatas Jenna magamistoaukse poole. See oli kinni, mis pidi tähendama, et Jenna oli kodus, kuid mitte üksi. Muidu oleks ta alasti tekkidel lebanud, uks pärani. Ta tundis end alati üksildasena, kui Sandyt diivanil ei näinud.
Olnuks see Jenna teha, oleks ta ukse lahti jätnud ka siis, kui tal kaaslane oli. Kuid mehed, kelle ta koju vedas, tahtsid privaatsust. Ning jumal tänatud selle eest, sest Sandy soovis näha paljusid asju – Vaikse ookeani taha loojuvat päikest, Suurt kanjonit ja Suurt Vallrahu –, kuid Jenna mingi purjus pasakotiga mehkeldamas polnud üks neist. Seda oli ta juba piisavalt näinud.
Sandy ajas end diivanilt püsti, krimpsutades nägu. Ta käsi oli üleni kärnasid täis ning paistis veel vastikum välja, tehes põrguvalu, kui ta seda kõverdas. Põlv oli samuti väga lilla. Raske oli sellest mitte välja teha, kui kogu keha seda meenutas. Kuid lõpuks ta unustab selle. Ta pidi seda tegema. Ning Sandy oli asjade unustamises osav. Ta oli seda palju harjutada saanud.
Sandy tõmbas varruka hiiglaslikule kärnale peale ja haaras seejärel sigareti pakist, mille Jenna oli kohvilauale jätnud. Ta ei suitsetanud palju. Ta polnud isegi kindel, kas see talle meeldib. Kuid oli aegu, mis nõudsid üht sigaretti. Nagu praegu. Ta torkas sigareti huulte vahele ja süütas selle kivikestega ehitud „I Love Tampa“ tulemasinaga, mille Jenna oli arvatavasti kelleltki pihta pannud.
Sandy tõmbas ühe mahvi, vaadates oma läbipaistvat särki, madala värvliga dressipükse ja ümber käsivarre keerlevat okkalise roosi tätoveeringut, mille õis jäi kenasti õlanukile. Ta keeras oma pikad sirged mustad juuksed kuklale krunni ja hingas siis pikalt suitsu välja. Oli hullemaidki asju kui see, et too persevest ta särgist läbi näeb. Tasuta pilguheit võis olla parim võimalus sellest tüübist lahti saada. Sellest ajast peale, kui Sandyle olid rinnad kasvanud, oli ta nende olemasolu tihti enda kasuks pööranud.
„Oota!“ röögatas ta, nii et mees uuesti ei karjuks. „Ma tulen.“
See lärmav persevest oli midagi, mille pärast nende 80-aastane naaber marru läheks. Proua Wilson oli kaebusemasin – ta kaebas kõige ja kõigi peale, nagu oleks see tema töö. Kuid Jennat ja Sandyt vihkas ta eriliselt. Ta nägu tõmbus krimpsu iga kord, kui Sandy temaga kokku juhtus, justkui oleks ta mädanenud sidrunit imenud. Proua Wilson tahtis neid majast välja süüa, see oli kindel. Kui nad oleksid talle päriselt põhjust andnud, oleks ta seda juba teinud.
Sandy astus kolm lühikest sammu ukse juurde, seejärel pani käe lingile. Ta tõmbas veel ühe mahvi, enne kui ukse avas ja suitsu õhku puhus. „Issake, rahune maha,“ ütles ta rahulikult ja enesekindlalt, lõug püsti, samal ajal kui viimane suitsuvine ta huulilt lahkus. „Ma olen siin, eks?“
Päike polnud veel õieti tõusnudki, taevas oli nõmedalt hall. Aeg oli varasem, kui Sandy oli arvanud. Võimalik, et see jama läheb mööda ja ülejäänud päev ei osutugi täielikuks läbikukkumiseks. Võib-olla. Sandy vaatas ukse ees olevat meest. Ta oli kõhn, lühike ja nirgiliku välimusega, paar rõvedat juuksesalku üle pealae kammitud. Jälk. Temasugused mehed olid seda alati.
„Kas teie olete Jenna Mendelson?“ Mees vaatas silmi kissi ajades oma mappi.
„Kes küsib?“ Sandy tõmbas taas ühe mahvi ja toetus vastu ust. Praegu polnud veel vaja kogu oma naiselikku ilu letti lüüa. Sellest võis hiljem kasu olla.
„Noh, preili Mendelson, te olete kolme kuu üüri võlgu.“ Mees tõmbas märkmikust lehe nagu parkimistrahvi välja ja ulatas selle Sandyle.
Kolme kuu eest? Ei võinud olla. Nad poleks tohtinud ühegi kuu eest võlgu olla. Kuid õppimise ja kõige muu kõrvalt polnud Sandyl viimasel ajal olnud aega rahaasjadega tegelda nagu tavaliselt. Kes teadis, mida paganat Jenna rahaga oli teinud – maha joonud, ära suitsetanud, niisama tuulde loopinud. Sandy võis mõnikord nii rumal olla. Miks ta küll Jennat oli usaldanud? Ta oleks pidanud veenduma, et raha õigesse kohta jõuab.
Samas, arvestades kõiki asjaolusid, äkki oligi neil paras aeg Ridgedale’ist jalga lasta. Mitte et Jenna veenmine lihtne oleks. Umbes aasta tagasi oli ta maininud, et oli Phillys kokku juhtunud ühe Ridgedale’i tüübiga, keda ta olevat kunagi tundnud. Siis oli ta teinud näo, nagu oleks see kõik olnud üks suur juhus, et nad siia olid sattunud. Kuid Sandy polnud idioot. Hoopis rohkem oli teda üllatanud see, kui kaua aega Jennal oli kulunud, et pärast Ridgedale’i kolimist kogu inetu tõde talle ära rääkida. Sandy oleks võinud vanduda, et teadis iga viimsetki Jenna inetut saladust, kuid neid oli veel. Ning teadmine, mis Jennaga aastaid tagasi Ridgedale’is oli juhtunud, ei aidanud sugugi kaasa. Ent see muutis seda, kuidas Sandy teda nägi. See tegi Jenna hülgamise, isegi nüüd, kui see olnuks igati mõistlik tegu, üsna kuradima võimatuks.
„Me pole võlgu,“ lausus Sandy. Ta oli seda varemgi teinud. Isegi kui sellel mehel oli õigus, võis eitamine neile aega võita. „Me oleme kõik ära maksnud.“
„Kas teil on selle kohta tõend olemas?“ küsis higine tüüp.
Sandy pööras oma keha nii, et mees näeks ta läbipaistvat särki. Ta surus oma õlavarred ette ja kummardus veidi, surudes rindu kokku. „Te võiksite öelda, et mul oli tõend,“ sõnas ta, libistades pilgu üle mehe pükste. „Ainult paariks päevaks, et meile aega võita, kas mõistate?“
Mees mõõtis pilguga Sandyt, peatudes ta rindadel. Seejärel ta turtsatas ja raputas pead, nagu oleks Sandy üks vastik kalts. „Teil on kakskümmend neli tundi, preili,“ lausus ta. „Pärast seda paneme korteri lukku. Mina teie asemel,“ mees vaatas veel kord Sandy rindu, „hakkaksin pakkima.“
Sandy võttis kortsus kollase lipiku persevesti käest ja vaatas siis, kuidas mees oma lühikestel jalgadel mööda kõnniteed sammus ja vaateväljast kadus. „Väljatõstmishoiatus“ seisis sellel. Pagana pihta, Jenna. Jah, oli aeg minna, aga kas see pidi siis püssiähvardusel toimuma? Jumal tänatud, et Sandyl oli hädaolukordadeks raha kõrvale pandud – tuhat dollarit, mis asus diivani taga karbis. Sellest ei piisanud kolme kuu üüri maksmiseks, kuid see tagas neile paar päeva mõnes uues kohas. Kusagil kaugel siit ja siinsetest halbadest mälestustest.
Sandy tormas Jenna magamistoa poole, väljatõstmisteade rusikasse kortsutatud. „Jenna!“ röögatas ta ukse ees nii valjult, et see ta kõri põletas. „Ärka üles, kurat!“
Kui vastust ei järgnenud, lõi Sandy jalaga vastu ust. See lendas lahti ning Sandy valmistas end ette, et kellegi paljas ja karvane tagumik teki alla poeb. Kuid seal polnud midagi. Ega kedagi. Jennat polnudki siin. Ning näis, et ta polnud siin olnud terve öö.
„Persse,“ ütles Sandy vaikselt, kõht vihast krampi tõmbumas. Kus kurat Jenna oli? Ta läks telefonist otsima sõnumit, midagi sellist nagu „Jään siia. Näeme hommikul!“. Kuid seal polnud midagi. Mitte kui midagi.
Nii palju siis kodaniku- ja majandusõpetuse kodutööst, mille Sandy pidi Rhea jaoks valmis tegema, ning matemaatika kontrolltööst, mille jaoks ta pidi õppima. Ehkki see ei üllatanud teda. Keskkooli lõputunnistuse saamine oli nagunii nõme mõte olnud. See oli teiste, mitte tema jaoks. Kuid Sandy oli lasknud endal Rhea õnge minna. Ta oli avastanud end mõtlemast: „Miks mitte ka mina?“ Jenna pärast, vaat sellepärast mitte! Täielik naljanumber.