Rahvas. Terry Pratchett

      Lund langes nii paksult, et see moodustas õhus haprad lumepallid, mis purunesid ja sulasid kohe, kui laskusid kaile ritta pandud hobuste peale. Kell oli neli hommikul, sadam ärkas ning kapten Samson ei olnud seal veel kunagi nii kibedat tegevust näinud. Last lausa lendas laevalt maha, kraanad pingutasid, et kaubapallid nii kiiresti kui võimalik laevalt maha toimetada. Laev lehkas juba desinfektandi järele, lehkas. Kõik, kes laevale tulid, olid sellest nii läbi leotatud, et see nirises neil saabastest välja. Kuid sellest ei piisanud – mõned neist tulid lirtsudes laevale suurte raskete pritsimisballoonidega, mis sülgasid igale poole happeroosat udu.

      Ja kapten Samson ei saanud midagi teha. Omanike esindaja seisis sealsamas kail, paberid juhtnööridega käes. Kuid vähemalt proovida kapten Samson kavatses.

      „Kas te arvate tõesti, et me nakatame kedagi, härra Blezzard?” kärkis ta kail seisva mehe peale. „Ma võin teile kinnitada…”

      „Teie ei nakata, kapten, niipalju kui meie teame, see on teie enda kaitsmiseks,” hüüdis omanike agent oma tohutusse ruuporisse, „ja ma pean teid veel kord hoiatama, et teie ja teie mehed laevalt ei lahkuks!”

      „Meil on perekonnad, härra Blezzard!”

      „Nii see on, ja nende eest on juba hoolitsetud. Uskuge mind, kapten, neil on läinud hästi, ja hästi läheb ka teil, kui te käske kuulate. Koidikul peate sõitma tagasi Port Merciasse. Ma ei väsi rõhutamast, kui oluline see on.”

      „Võimatu! Port Mercia on ju maailma teises servas! Me jõudsime koju alles mõne tunni eest! Meil on toidu- ja veevarud otsakorral!”

      „Te heiskate koidikul purjed ja kohtute La Manche’i väinas Liverpooli Neitsiga, mis jõudis äsja tagasi San Franciscost. Kompanii mehed on juba selle pardal. Teile antakse kõik, mida teil vaja on. Nad teevad selle laeva kas või veepiirini paljaks, et teie saaksite piisavalt provianti ja mehi!”

      Kapten raputas pead. „Sellest ei piisa, härra Blezzard. See, mida te palute… see on liig. Ma… püha jumal, mees, mul on vaja kõrgemat käsku kui mingid läbi plekktoru karjutud sõnad!”

      „Ma arvan, et kedagi minust kõrgemat ei ole teile vaja, kapten. Kas mul on luba pardale tulla?”

      Seda häält kapten tundis.

      See oli Jumala hääl, või selle järel kohe järgmine. Aga kuigi kapten tundis ära hääle, ei tundnud ta ära kõnelejat, kes maabumistrepi otsa juures seisis. Ära ei tundnud ta teda sellepärast, et tal oli ümber midagi linnupuuri taolist. Vähemalt meenutas see linnupuuri esmapilgul. Hoolikamalt vaadates oli näha, et see on peen metallist karkass, mille peale on tõmmatud õhuke gaasriie. Puuri sees olija kõndis küütlevas desinfektandipilves.

      „Sir Geoffrey?” küsis kapten lihtsalt igaks juhuks, kui mees hakkas läikivast maabumistrepist aeglaselt üles sammuma.

      „Just nimelt, kapten. Palun vabandust selle kostüümi pärast. Seda nimetatakse päästeülikonnaks, arusaadavatel põhjustel. See on vajalik teie kaitsmiseks. Vene gripp on olnud rängem, kui suudaks ettegi kujutada! Me usume, et kõige hullem on möödas, aga see on nõudnud kohutavat lõivu… ühiskonna kõigist kihtidest. Kõigist kihtidest, kapten. Uskuge mind.”

      Midagi selle juures, kuidas juhatuse esimees lausus sõna „kõigist”, pani kapteni kõhklema.