Rahvas. Terry Pratchett
Ja kodu on… kus? Poiste Saart ei paistnud. Ei paistnud ka taevast. Mitte ühtegi saart ei olnud näha. Kuid ühel pool oli silmapiir heledam kui teisel. Kusagil sealpool loojus päike. Eelmisel õhtul oli Mau vaadanud, kuidas päike loojus Rahva saare kohal. See pidi olema õige suund. Mau asus sihikindlalt teele, silmitsedes kahvatut silmapiiri.
Igal pool olid linnud, kes kükitasid kõige peal, mis vees hulpis. Enamasti olid need väikesed vindid, kes sädistasid hullunult, kui kanuu neist mööda sõitis. Mõned neist lendasid rabinal isegi lähemale ja seadsid end istuma kanuu enda peale, surusid end üksteise vastu ja tunnistasid Maud omamoodi meeleheitliku, kabuhirmus optimismiga. Üks laskus Maule lausa pähe.
Sel ajal kui Mau üritas lindu oma juustest lahti harutada, kostis mütsatus ja kanuu pärasse maandus midagi palju raskemat, nii et vindid paiskusid laiali ja lendasid siis vurinal tagasi, sest nad olid liiga väsinud, et kuhugi mujale jõuda. Kuid uuest reisijast hoidsid nad nii kaugele kui võimalik, sest see polnud valiv selle osas, keda süüa.
See oli suur lind, kiiskavate sinkjasmustade sulgede ja valge rinnaga, ning väikesed valged suled katsid ka tema jalgu. Tema tohutu nokk oli aga erepunane ja kollane.
See oli esiisalind ja tõi õnne – vähemalt inimestele –, kuigi ta võttis Maul kiirust maha ja sõi ära ühe tema kala. Esiisalinnud olid saanud selgeks, et inimesi pole vaja karta, sest isegi nende lindude eemalepeletamine tõi õnnetust. Mau sõudis edasi, tundes kuklas linnu säravate silmade pilku. Ta lootis, et lind toob õnne. Kui tal õnne on, võib ta jõuda koju ammu enne keskööd.
Kostis „Eek!” ja esiisalind tõusis jälle lendu, järjekordne Mau keedetud kala noka vahel, pannes kanuu korraks kõikuma. Noh, vähemalt on paat nüüd natuke kergem, mõtles Mau. Mul pole niikuinii kala vaja. Täna söön ma kõhu sealihast täis!
Lind maandus raskelt puutüvele pisut eespool. Puutüvi oli tegelikult päris suur. Kui Mau lähemale jõudis, nägi ta, et see oli terve puu, isegi juured olid küljes, kuid paljud oksad olid küljest rebitud.
Mau nägi kirvest, mis oksarägu sees veest välja kerkis. Kuid osa temast teadis juba, et ta seda varsti näeb. Pilt sellest kihutas tema silmade poole ja sai, ainult hetkeks, pöörleva maailma keskpunktiks.
Esiisalind, kes oli kalaga žongleerinud, et saaks selle tervelt alla neelata, tõusis oma süngel poolükskõiksel moel lendu ja lehvis minema, suured aeglaselt löövad tiivad peaaegu räpast vett puutumas.
Nüüd, kus linnu raskus oli kadunud, hakkas puu jälle pöörduma. Kuid Mau oli juba vees ja sai kirve varre pihku, kui seda vette tirima hakati. Ta hoidis hinge kinni, surus jalad vastu puutüve ja sikutas. Oh, ta oli olnud nutikas, sel silmapilgul sada aastat tagasi, kui ta virutas kirve kõvasti puu sisse, et näidata järgmisele poisile, kui suur mees ta on…
See oleks pidanud õnnestuma. Viimase võimsa tõmbega oleks kirves pidanud lahti tulema. Nii oleks see pidanud olema, täiuslikus maailmas. Kuid paisunud puit hoidis kirvest kindlalt kinni.
Mau sukeldus veel kolm korda ja tuli iga kord läkastades ja merevett välja sülitades pinnale. Tema sees oli sügav, vihane tundmus, et see ei saa õige olla – jumalad olid kirve talle saatnud, ta oli selles kindel. Nad saatsid talle kirve, sest tal läheb seda vaja, ta oli täiesti kindel, aga tema ei suutnud seda lahti tõmmata.
Lõpuks ujus Mau tagasi kanuu juurde ja võttis aeru, enne kui esiisalind jõudis silmist kaduda. Esiisalinnud lendasid õhtul alati tagasi maale ja Mau oli üsna kindel, et Poiste Saarest pole järel suurt midagi, kuhu tagasi minna. Tabagopuu oli sadu aastaid vana ja selle juured olid Mau pihast jämedamad. Need nägid välja, nagu oleksid saart sama hästi kui koos hoidnud! Ja juurte vahel oli olnud jumalaankur. Jumalaankrut ei tohiks suuta ükski laine paigaltki nihutada. See oleks sama hea, kui liigutada maailma.
Esiisalind lendas aeglaste tiivalöökidega edasi. Tema ees muutus peenike silmapiirijoon punasemaks, punasemaks, kui Mau oli kunagi varem näinud. Ta sõudis nii kiiresti, kui jaksas, püüdes mitte mõelda sellele, mille eest leiab, ja kuna ta püüdis neid mõtteid mitte mõelda, jooksid need tema peas ringi nagu elevil koerad.
Ta üritas neid rahustada. Nii, Poiste Saar pole ju suurt muud kui kaljukobakas, mida ümbritsevad liivamadalikud? mõtles ta. See sobib ainult kalapüügilaagriks või kohaks, kus poisid üritavad meesteks saada. Rahva saarel on mäed – hea küll, üks korralik mägi –, seal on jõgi, seal on koopad, seal on terved metsad, seal on mehed, kes teavad, mida teha!
Teavad ju? Ja mida nad saaksid teha?
Kuid Mau peas väreles pildike mehehinge saamisest. See ei tahtnud kuidagi paigale jääda ja Mau ei suutnud leida hõbedast niiti, mis teda selle poole tõmbaks.
Päikeseloojangu ette triivis midagi tumedat, ja Mau oleks peaaegu nutma pursanud. See oli täiuslik päikeseloojangulaine, mis veeres silmapiiri taha vajuva punase ketta eest läbi. Igal mehel Päikesesaartel oli see kujutis meheea-tätoveeringu peal ja Mau teadis, et mõne tunni pärast on selline ka temal.
Ja siis oli seal, kus oli olnud laine, Rahva saar. Mau oleks selle piirjooned alati ära tundnud. See oli umbes viie miili kaugusel. Noh, viis miili peab ta vastu. Ja varsti näeb ta lõkete valgust.
Ta aerutas kõvemini ja pingutas silmi, et näha tumedamat kogu kummalises hämarikus, ning tema pilk eristas valget murdlainetust rifi juures. Ja varsti, palun, varsti näeb ta lõkete valgust!
Nüüd tundis ta lõhnu, kõiki maa lõhnu peale selle ühe, mida ta tahtis, suitsulõhna.
Ja siis tuli ka see, väike terav toon mere ja metsa aroomides. Kusagil põles midagi. Mau ei näinud seda, aga kus on suitsu, seal on inimesi. Muidugi, kui laine tuli siiapoole, ei ole siin palju kuiva puitu. Siin ei olnud laine kuigi hull, siin mitte. Mau oli ka varem suuri laineid näinud ja need tekitasid palju segadust ning lõid paar kanuud pilbasteks. Hea küll, see laine oli paistnud väga suur, aga lained paistavadki suured, kui sulle kaela tulevad! Inimesed läksid üles mägedesse ja tõid sealt kuiva puitu. Jah, just nii see oligi. Kindlasti oli see just nii. Ta oli muretsenud ilmaasjata. Inimesed tulevad varsti tagasi.
Täpselt. Nii see on.
Kuid hõbedast niidikest ei olnud. Mau suutis teha oma vaimusilmas rõõmsaid pilte, kuid need olid pimeduses ja nende juurde ei viinud ühtegi rada.
Kui ta laguuni jõudis, oli juba peaaegu täiesti pime. Tema pilk eristas lehti ja oksi, ja ta sõitis otsa suurele korallitükile, mille laine oli ilmselt rifi küljest lahti murdnud, kuid selleks riff oligi. See võttis tormi kõige hullema tümitamise enda peale. Rifi taga, laguuni ääres, ei olnud midagi karta.
Liiva vaikse sahina saatel puudutas kanuu randa.
Mau hüppas välja ning viimasel hetkel meenus talle ohverdus. Hästiläinud retke puhul tuleks ohverdada punast kala ja tema retke peab pidama hästiläinuks, kuigi see oli olnud väga kummaline. Punast kala tal ei olnud, aga noh, ta on alles poiss ja jumalad annavad poistele palju asju andeks. Vähemalt mõtles ta ohverdamisele. Kindlasti loeb see ka midagi.
Ühtegi teist kanuud polnud näha. Neid oleks pidanud olema palju. Kuigi oli hämar, paistis kõik vale. Kedagi ei olnud, keegi ei teadnud, et Mau seisab rannal.
Ta tegi ikkagi proovi: „Hei! See olen mina, Mau! Ma olen tagasi!”
Ta hakkas nutma, ja see oli hullem. Ta oli nutnud ka kanuus, kuid siis langes tema näolt lihtsalt vett ja sellest teadis ainult tema. Nüüd aga tulid pisarad suurte nuuksatustega, nirisesid talitsematult silmist ja ninast ja suust. Ta nuttis oma vanemate pärast, sellepärast, et tal oli hirm, sellepärast, et tal oli külm ja ta oli väga väsinud, ja sellepärast, et ta kartis ega suutnud teeselda. Kuid peamiselt nuttis ta sellepärast, et ainult tema teadis.
Metsas kuulis teda üks olend. Ja varjatud tulevalguses välgatas terav metall.
Läänes kustus valgus. Öö ja pisarad võtsid Rahva saare oma valdusse. Pilvede vahel triivis Veetäht nagu mõrtsukas, kes vaikselt