Rahvas. Terry Pratchett
et ta oli seal olnud. Nüüd seisis Mau viimast korda iidvana tabagopuu ees, kirves käes ja – nagu ta oli kindel – Esiisad üle õla vaatamas.
Kõik sobib täiuslikult, Mau teadis seda. Läinud ööl olid taevas olnud üheskoos Õhu, Tule ja Vee tähed. Oli hea aeg uute alguste jaoks.
Ta leidis pehmel puukoorel tühja koha ja tõstis kirve. Korraks hakkas talle silma tema randme külge seotud väike sinine helmes – see kaitseb teda koduteel. Isa oli talle öelnud, kui uhke ta tagasiteel on. Kuid ta peab olema ettevaatlik ja mitte tõmbama endale jumalate ja vaimude tähelepanu. Pole hea olla ilma hingeta, kahe hinge vahel. Ta on nagu mihei gawi, väike sinine erakvähk, kes sibab korra aastas vanast kojast uude ja on kõigile mööda juhtuvatele kalmaaridele kerge saak.
See polnud kena mõte, kuid Maul oli hea kanuu ja meri oli rahulik, ja ta sibab kiiresti, igatahes! Ta virutas kirve puutüvesse, nii kõvasti, kui suutis, ja mõtles: Hah! Järgmine poiss, kes selle välja tõmbab, on mehe nime tõesti ära teeninud.
„Mehed aitavad teisi mehi!” hüüdis ta, kui kivi puukoort tabas.
Ta oli tahtnud, et sellel oleks mõju. Mõju sellel oligi, ja palju suurem, kui ta oli arvanud. Väikese saare igast nurgast paiskusid õhku linnud nagu mesilasparv. Vindid ja kurvitsad ja pardid tõusid põõsastest ning täitsid õhu paanika ja sulgedega. Mõned suuremad linnud suundusid merele, enamik aga jäi lihtsalt õhku tiirutama, nagu kardaksid nad kohutavalt jääda, kuid neil poleks ka kuhugi mujale minna.
Alla rannale minnes kõndis Mau lindude vahelt läbi. Kirevad tiivad vilksatasid tema näo eest mööda nagu raheterad ja see oleks olnud imeilus, kui poleks olnud tõsiasja, et iga viimane kui lind kasutas juhust, et tõsiselt ja korralikult pasandada. Kui sul on kiire, pole ju mingit mõtet kasutut koormat kaasa vedada.
Midagi oli viltu. Mau tundis seda õhust, äkilisest vaikusest, sellest, kuidas korraga oli tunne, nagu suruks mingi raske asi maailmale peale.
Ja nüüd tabas see Maud ja paiskas ta liivale siruli. Tema pea tahtis lõhkeda. See oli hullem kui siis, kui ta mängis kivimängu ja jäi liiga kauaks vee alla. Miski rõhus maailma nagu suur hall kalju.
Siis valu kadus, sama kiiresti, kui oli tulnud, viuhti, jättes Mau oimetuna õhku ahmima. Ja jälle lendasid pea kohal parvena linnud.
Kui Mau ennast tuikudes jalule ajas, teadis ta ainult seda, et siia polnud enam hea jääda, ja kuigi see oli ainus, mida ta teadis, teadis ta seda vähemalt iga oma küüne ja ihukarvaga.
Üle selge taeva veeres kõuemürin, üksainus tohutu ja kõva sööst, mis kaikus silmapiiridelt tärinal vastu. Mau vankus alla tillukese laguuni äärde, mürin aga jätkus, ja valgel liival laguuni serval ootas teda kanuu. Kuid tavaliselt tüüne vesi… tantsiskles, tantsiskles nagu tugevas vihmasajus, kuigi vihma ei sadanud.
Ta pidi minema saama. Kanuu libises kergelt vette ja Mau sõudis palavikuliselt rifilõhe suunas, kust pääses avamerele. Tema all ja ümber tegid kalad sedasama…
Heli jätkus, see oli nagu käegakatsutav asi, mis tungis õhku ja lõhkus seda. See täitis kogu taeva. Mau jaoks oli see nagu tohutu kõrvakiil. Ta üritas kiiremini sõuda ja siis kerkis tema pähe mõte: Loomad põgenevad. Nii oli öelnud tema isa. Poisid põgenevad. Mees ei põgene. Ta pöördub vaenlasele vastu, vaatab, mida see teeb, ja otsib tema nõrkusi.
Ta laskis kanuul laguunist välja libiseda ja sõitis murdlainetusel kerge vaevaga ookeanile, siis aga vaatas ringi nagu mees.
Silmapiir oli üksainus suur pilv, kobrutav ja kerkiv, täis tuld ja välku ja urisev nagu õudusunenägu.
Korallidele lajatas laine ja ka sellega oli midagi viltu. Mau tundis merd, ja midagi oli viltu ka merega. Poiste Saar jäi kaugele maha, sest hirmus hoovus tiris Maud tohutu tormimöllu poole. Jäi mulje, nagu jooks silmapiir mere ära.
Mehed vaatavad oma vaenlast, see on tõsi, kuid mõnikord nad pöörduvad ja sõuavad nagu hullud.
See ei muutnud midagi. Meri jõnksatas ja siis korraga lõi jälle tantsisklema, täpselt nagu vesi laguunis. Mau püüdis selgelt mõelda ja pingutas, et kanuud kontrolli alla saada.
Ta jõuab tagasi. Muidugi jõuab. Ta nägi seda pilti oma peas, väikese ja selgena. Ta keeras seda ja nautis selle maitset.
Kõik on rannal. Kõik. Ühtegi erandit ei saa olla. Isegi vanad, haiged mehed surevad parema meelega mattidel vee ääres, kui on kusagil mujal, naised sünnitavad sealsamas, kui vaja, otsides pilguga lähenevat kanuud. Mitte näha uue mehe saabumist oli mõeldamatu. See tooks tervele Rahvale kohutavat õnnetust.
Isa ootab Maud rifi serval, ja nad toovad tema kanuu rannale, ja onud tulevad jooksuga, ja uued noored mehed tormavad teda õnnitlema, ja poisid, kes temast maha jäid, on kadedad, ja ema ja teised naised hakkavad pidusööki valmistama, ja siis tuleb see… asi terava noaga, kus ei tohi karjuda, ja siis… siis tuleb kõik.
Ja kui ta suudab seda ainult oma mõtteis hoida, siis nii lähebki. Selle tulevikuga ühendas teda särav hõbedane niit. See toimib samamoodi kui jumalaankur, mis ei lase jumalatel minema uidata.
Jumalad, täpselt! See tuli Jumalate Saarelt. See oli silmapiiri taga ja see ei paistnud siia, kuid vanad mehed ütlesid, et kunagi ammusel ajal oli see mürisenud ja meri hakkas möllama ja oli palju suitsu ja kõuekõminat, sest Tulejumal oli vihane. Võib-olla oli ta jälle vihaseks saanud.
Pilv ulatus taeva harjani, kuid merepinnal oli midagi uut. See oli tumehall joon, mis läks suuremaks. Laine? Noh, laineid Mau tundis. Neid tuli rünnata enne, kui nemad ründavad sind. Mau oli õppinud nendega mängima. Ära lase neil paati kummuli keerata. Kasuta neid ära. Lainetega on lihtne.
Kuid see laine ei käitunud nii nagu tavalised lained laguuni suus. Jäi mulje, nagu seisaks see paigal.
Mau vaatas seda ainiti ja taipas, milles asi on. Paistis, et laine on paigal, sest see oli suur laine ja väga kaugel, ja see liikus väga kiiresti, vedades järel musta ööd.
See liikus väga kiiresti, ja nüüd polnudki see enam nii kaugel. See polnud ka laine. See oli liiga suur. See oli veemägi, mille harjal tantsisklesid välgud, ja see kihutas, ja see mühises, ja see haaras kanuu kaasa nagu kärbse.
Tõustes taevasse, laine tohutu vahuse kaare sisse, pistis Mau aeru väätide vahele, millega küljeujuk oli kinni seotud, ja hoidis kinni nagu…
… Sadas. Vihm oli raske ja porine, täis tuhka ja kurbust. Mau ärkas unenägudest, kus olid küpsetatud sealiha ja hõiskavad mehed, ning avas halli taeva all silmad.
Siis ta oksendas.
Kanuu õõtsus kergelt lainetes, kui Mau lisas oma väikese panuse sellesse, mis juba vees hulpis – puutükid, lehed, kalad…
Keedetud kalad?
Mau sõudis suure hehe-kala juurde ja tal õnnestus see paati vedada. See oli tõesti keedetud ja see oli tõeline pidusöök.
Maul oli pidusööki vaja. Kogu tema keha valutas. Tema pea üks külg kleepus – verest, nagu välja tuli. Ilmselt oli ta ennast mingil ajal vastu kanuu parrast ära löönud, ja see polnud üllatav. Sõit läbi laine oli pannud kõrvad kohisema ja pigistanud südant – selline unenägu, millest ärgates on hea meel. Mau suutis hädavaevu kinni hoida.
Vees oli olnud tunnel, nagu liikuv õhukoobas hiigellaine kaare all, ja murdlainetus mässas, kui kanuu sööstis veest välja nagu delfiin. Mau oleks võinud vanduda, et kanuu hüppas õhku. Ja ta oli kuulnud laulmist! Ta oli kuulnud seda ainult mõne sekundi, samal ajal kui kanuu kihutas mööda laine selga alla. Kindlasti laulis mõni jumal, aga võib-olla ka deemon… või kuuleb inimene selliseid asju oma peas, kui ta pooleldi lendab ja pooleldi upub maailmas, kus vesi ja õhk iga hetk kohti vahetavad. Kuid nüüd oli see möödas ja meri, mis oli püüdnud Maud tappa, andis talle toitu.
Kala oli hea. Mau tundis, kuidas tema kontidesse valgub soojus. Kalu oli enam kui küllalt,