Rahvas. Terry Pratchett
„Kuulake. Ainus põhjus, miks meie maa ei ole juba täielikus kaoses, on see, et enamik inimesi on liiga hirmul, et välja minna. Laevakompanii juhatuse esimehena käsin ma teid – ja vana sõbrana palun ma teid – impeeriumi nimel, purjetage Port Merciasse, nagu oleks teil kurat kannul, ja otsige kuberner üles. Seejärel… Ah, teie reisijad tulevadki. Siiapoole, härrased.”
Kaipealse kaoses olid peatunud veel kaks tõlda. Maabumistrepist tulid üles viis riietesse mässitud kogu, kes kandsid kahe vahel suuri kaste, ja asetasid need tekile.
„Kes te olete, härra?” päris kapten lähimalt võõralt, ja see vastas:
„Seda pole teil vaja teada, kapten.”
„Või pole vaja teada, no tõepoolest!” Kapten Samson pöördus Sir Geoffrey poole, peopesad paluvalt ülespoole. „Pagan võtaks, esimees, vabandage minu keelekasutust, kas ma pole teeninud kompaniid ustavalt rohkem kui kolmkümmend viis aastat? Ma olen Nösuja Käbliku kapten, härra! Kapten peab tundma oma laeva ja kõiki, kes on selle pardal! Ma ei lase end teadmatuses hoida, härra! Kui mind ei saa usaldada, astun ma otsekohe mööda seda trappi maale!”
„Palun ärge ärrituge, kapten,” lausus Sir Geoffrey. Ta pöördus uustulnukate juhi poole. „Härra Must? Kapteni ustavuses pole kahtlust.”
„Jah, ma kiirustasin. Palun vabandust, kapten,” sõnas härra Must, „kuid me peame rekvireerima teie laeva ülimalt pakilistel põhjustel, sellest ka kahetsusväärselt vähene viisakus.”
„Kas te olete valitsusest?” nähvas kapten.
Härra Must oli imestunud. „Valitsusest? Kahjuks mitte. Ainult omavahel öeldes: valitsusest on praegusel hetkel vähe järel ja suurem jagu sellest, mis järel, redutab keldrites. Ei, kui olla teiega aus, on valitsus alati pidanud mõistlikuks meist võimalikult vähe teada, ja teile soovitan ma sedasama.”
„Tõesti, jah? Ma pole eile sündinud…”
„Tõsi, kapten, te olete sündinud nelikümmend viis aastat tagasi, härra Bertie Samsoni ja tema kaasa teise pojana ning teid ristiti teie vanaisa järgi Lioneliks,” ütles härra Must ja asetas oma kandami rahulikult tekile.
Kapten jäi jälle ebalema. Millegipärast olid härra Musta sõnad kõlanud nagu ähvarduse alge ja see, et ähvardust ennast tegelikult ei järgnenud, oli mingil põhjusel üsnagi tasakaalust välja lööv.
„Kelle heaks te siis töötate?” õnnestus tal siiski küsida. „Ma tahaksin teada, kes minu alusel on.”
Härra Must ajas selja sirgu. „Nagu soovite. Meid tuntakse kui Viimase Abinõu Härrasmehi, meie poole pöördutakse viimases hädas. Me teenime Krooni. Kas sellest on teile abi?”
„Aga mina sain aru, et kuningas on…” Kapten vakatas, ta ei tahtnud seda hirmsat sõna väljagi öelda.
„Ta on surnud, kapten Samson. Kuid Kroon ei ole surnud. Ütleme nii, et me teenime… kõrgemat eesmärki? Ja selle eesmärgi nimel, kapten, ütlen ma, et teie mehed saavad sellel reisil tavalisest neli korda kõrgema tasu, pluss veel kümme gini iga päeva eest, mille võrra me võidame rekordilist Merciasse purjetamise aega, pluss veel sada gini tagasijõudmisel. Kõigi pardal olevate madruste ja ohvitseride edutamisvõimalused paranevad oluliselt. Teie, kapten, saate oma ametikohale vastavalt loomulikult suurema tasu ja kuna teil on kavas peagi pensionile jääda, nagu me aru saame, soovib Kroon kindlasti ilmutada oma tänulikkust traditsioonilisel viisil.”
Härra Musta selja taga tegi Sir Geoffrey suu lahti ning ühtaegu köhatas ja ütles: „Köhrüütliseisusköh.”
„Proua Samsonile see kindlasti meeldiks,” lõpetas härra Must.
See oli nagu piinamine. Kapten Samsoni vaimusilma ette kerkis pilt, mis juhtuks, kui proua Samson peaks teada saama, et tema mees ütles ära võimalusest, et temast saaks leedi Samson. Sellele ei kannatanud mõeldagi. Kapten vaatas ainiti otsa mehele, kes nimetas end härra Mustaks, ja küsis vaikselt: „Kas midagi on juhtumas? Kas te püüate midagi ära hoida?”
„Jah, kapten. Sõda. Troonipärija jalg peab puudutama Inglismaa pinda üheksa kuu jooksul pärast monarhi surma. Nii on öeldud Magna Cartas, väikeses, õigemini lausa tibatillukeses kirjas. Parunid nimelt ei tahtnud, et tuleks veel mõni Richard Lõvisüda. Ja kuna kuninga sünnipäevapeol pakkus suppi nakatunud kelner, on pärilusliini järgmised kaks elusolevat troonipärijat kahetsusväärselt mõlemad kusagil Suurel Lõunasaarestiku ookeanil. Teie tunnete seda ookeani vist hästi, kapten?”
„Ah, nüüd ma mõistan! See nendes kastides ongi,” ütles kapten ja osutas kastidele. „Neis on Inglismaa muld! Kui me troonipärija leiame, puudutab tema jalg seda ja me kõik hüüame hurraa!”
Härra Must naeratas. „Väga tubli, kapten! Avaldab muljet! Kuid kahjuks tuli see pähe ka seadusetegijatele. Seal on lisalõik. Selles määratakse, et mainitud Inglismaa pind peab olema kindlalt Inglismaa küljes. Me võime kuulutada kellegi pärijaks mujal – ta isegi kroonida, kui peaks vajalikuks osutuma –, kuid et tema troonileasumine täielikult jõustuks, peab ta ikkagi määratud aja jooksul Inglismaa pinnale jõudma.”
„Teate, härra Must, ma arvasin, et tean Magna Cartast kõike, kuid nendest klauslitest pole ma kuulnudki,” tähendas Sir Geoffrey.
„Tõsi, härra,” nõustus Viimase Abinõu Härrasmees, „kuna need on ratifitseeritud versioonis. Te ei arva ju ometi, et aadlikud, kes suutsid hädavaevu omaenda nime kirjutada, oleksid suutnud mõelda välja täieliku mõistlike reeglite kogu, mille alusel juhtida kogu ülejäänud ajaloo jooksul suurt riiki? Täieliku ja toimiva Magna Carta koostasid kuu aega hiljem aadlike kirjutajad. See on seitsekümmend korda mahukam, kuid lollikindel. Õnnetuseks on prantslastel olemas selle koopia.”
„Miks õnnetuseks?” küsis kapten. Kail oli peatunud veel üks tõld. See paistis kallis ja selle uksele oli maalitud vapp.
„Sellepärast, et kui teie ettevõtmine ei peaks õnnestuma, kapten, on üsna tõenäoline, et Inglismaa kuningaks saab prantslane,” vastas härra Must.
„Mida!” karjatas kapten, unustades uue tõlla täiesti. „Keegi ei lepiks sellega!”
„Prantslased on imeline rahvas, imeline rahvas,” pistis Sir Geoffrey kätega vehkides kiiruga. „Meie liitlased hiljutiste ebameeldivate sündmuste ajal Krimmis ja nii edasi, aga…”
„Oh, selles asjas oleme me Prantsuse valitsusega parimad semud,” kinnitas härra Must. „Viimane asi, mida nad näha tahavad, oleks prantslane ükskõik millisel troonil, ükskõik kus. See ei sobiks meie gallidest sõpradele kuidagi. Kuid Prantsusmaal on inimesi, kellele see oleks meeltmööda, ja me usume, et kõigile asjaosalistele oleks hea, kui meie uus monarh toodaks siia minimaalse sekeldamise ja maksimaalse kiirusega.”
„Nad tapsid viimase kuninga, kes neil oli!” jätkas kapten Samson, kes ei kavatsenudki lasta korralikul vihahool raisku minna. „Minu isa võitles nende vastu Trafalgari lahingus! Seda ei tohi lubada, mitte mingi hinna eest! Selles asjas võin ma ka oma meeste eest rääkida, härra! Me purustame kiirusrekordi, nii minnes kui tulles!” Ta vaatas Sir Geoffreyt otsides ringi, kuid juhatuse esimees oli trapist alla kiirustanud ja sehkendas nüüd kahe looritatud kogu ümber, kes olid tõllast välja tulnud.
„Kas need on… naisterahvad?” küsis kapten, kui nad üles Nösuja Käbliku tekile tulid ja temast mööda pühkisid, nagu poleks tal vähimatki tähtsust.
Härra Must raputas oma loorilt lund maha. „Väiksem on teenijatüdruk ja saadaoleva info põhjal pean ma uskuma, et ta on naisterahvas. Pikk, kellele teie juhatuse esimees tahab nii innukalt meele järele olla, on teie laevakompanii suuraktsionär ja, mis veel tähtsam, troonipärija ema. Tema on tõepoolest naisterahvas ja daam, kuigi minu piiratud kokkupuuted temaga annavad mõista, et lisaks on ta segu keltide kuningannast ilma kaarikuta, Caterina de Medicist ilma mürgisõrmusteta ja hunn Attilast ilma tema imelise huumorimeeleta.