Armastusloo lõpp. Graham Greene

      Graham

      Greene

      Armastusloo

      lõpp

      Algupärand:

      Graham Greene

      The End of the Affair

      © Verdant SA, 1951

      Tõlkija: Mihkel Loodus

      Korrektor: Triinu-Mari Vorp

      Sarja üldkujundaja: Zigmunds Lapsa

      Küljendaja: Liina Valt

      Projektijuht: Katrin Jaaska

      Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:

      AS Postimees Grupp, 2020

      Postimees Kirjastus

      kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN (trükis): 978-9916-603-11-6

      ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9916-603-12-3

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari): 2674-3264

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari, elektrooniline väljaanne): 2674-3272

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Pühendatud C-le

      Inimese südames on kohti, mida ei ole veel olemas, ning neisse asub kannatus, et nende olemasolu võiks alata.

      Léon Bloy

      Esimene raamat

      11

      1

      Lool pole tavaliselt algust ega lõppu: inimene valib oma läbi-elamustest suvaliselt selle hetke, kust võib vaadata tahapoole või kust võib vaadata ettepoole. Ma ütlen „inimene valib“, tundes alusetut uhkust kui kutseline kirjanik, keda on kii-detud tema tehnilise suutlikkuse pärast – kui teda muidugi üldse on tõsimeeli mainitud –, aga kas tõesti olen mina omal soovil valinud selle musta märja jaanuariõhtu pargis aastal 1946, mil Henry Miles köhmis läbi laia vihmajõe, või on need kujutluspildid valinud minu? On sobilik, on minu töö reeg-lite kohaselt sünnis alustada just siit, aga kui ma oleksin tollal Jumalasse uskunud, oleksin ma võinud uskuda ka käesse, mis näpitses mu küünarnukki, ja ettepanekusse: „Kõneta teda, ta ei ole sind veel märganud.“

      Miks oleksin ma pidanud Henryga rääkima? Kui vihka-mine ei ole liiga suurejooneline mõiste, et kasutada seda suhe-tes teise inimesega, siis ma vihkasin Henryt – ja vihkasin ka tema naist Sarah’t. Ja küllap varsti pärast selle õhtu sündmusi

      12

      hakkas Henrygi mind vihkama, nii nagu ta mõnikord on kind-lasti vihanud oma naist ja seda teist, kellesse me tol ajal õnneks ei uskunud. Niisiis on siin rohkem juttu vihkamisest kui armastusest, ning kui ma ütlen midagi heatahtlikku Henryst ja Sarah’st, võib minu peale loota: ma kirjutan erapooletult, sest minu kutseuhkus paneb mind tõe poole pürgima, ehkki ma meelsamini väljendaksin oma vihavaenu.

      Oli imelik Henryt niisugusel õhtul väljas näha: ta armastas mugavust ja lõppude lõpuks oli tal – või nii ma vähemalt mõt-lesin – ju Sarah. Minu arust on mugavus otsekui vale mälestus vales paigas või valel ajal – kui inimene on üksildane, siis eelis-tab ta ebamugavust. Liiga palju mugavust oli isegi selles maga-mis- ja ühtlasi elutoas, mis mul oli pargi valel, lõunapoolsel serval, teistest inimestest järele jäänud mööblis. Ma otsustasin vihmas veidi jalutada ja kohalikus kõrtsis ühe klaasikese juua. Väike kitsas esik oli täis võõraid peakatteid ja mantleid ning ma võtsin kogemata kellegi teise vihmavarju – kolmandal kor-rusel elaval mehel olid sõbrad külas. Sulgesin enda järel klaasi-maalinguga ukse ja astusin ettevaatlikult alla trepist, mida pol-nud parandatud pärast 1944. aastat, mil pommiplahvatus selle lõhkus. Mul oli põhjust mäletada seda plahvatust, millele kõva, inetu ja viktoriaanlik maalinguga klaas oli vastu pidanud, nii nagu seda oleksid teinud ka meie vanavanemad.

      Parki jõudes taipasin kohe, et mul oli võõras vihmavari, sest see laskis läbi ja vesi jooksis vihmamantli krae vahele, ning just siis märkasin ma Henryt. Oleksin võinud üsna kergesti temast eemale hoiduda; tal ei olnud vihmavarju ning laterna valgel

      13

      nägin, et sadu oli ta silmad sõgestanud. Mustad raagus puud ei pakkunud mingit kaitset, need seisid ümberringi otsekui kat-kised veetorud; vesi nõrgus tema jäigalt tumedalt kaabult ja valgus joana alla mööda riigiametniku musta palitut. Kui ma oleksin temast lihtsalt möödunud, poleks ta mind märganud, ning kindluse mõttes võinuksin ma kõnniteelt paar sammu kõrvale astuda, kuid ma ütlesin: „Henry, ma poleks sind pea-aegu ära tundnud.“ Tema silmis süttis tuluke, just nagu olek-sime olnud vanad sõbrad.

      „Bendrix,“ lausus ta soojalt, ning ometigi oleksid inimesed öelnud, et põhjust vihata oli temal, mitte minul.

      „Mida sa siin vihmaga teed, Henry?“ On inimesi, kes ärata-vad meis vastupandamatu soovi neid nokkida; inimesi, kelle väärtustest me osa ei saa. Ta vastas põiklevalt: „Ah, tahtsin natuke värsket õhku hingata.“ Äkilises tuule- ja vihmaiilis sai ta õigel ajal oma kaabust kinni, muidu oleks see lennanud pargi põhjapoolse serva suunas.

      „Kuidas Sarah elab?“ küsisin, sest oleks võinud tunduda vei-der, kui ma poleks seda teinud, ehkki mul olnuks eriline rõõm kuulda, et ta on haige, õnnetu, suremas. Ma kujutlesin tollal, et tema kannatused leevendaksid minu omi ning kui ta sureks, oleksin ma vaba: ma ei kujutleks enam kõike seda, mida minu haletsusväärses olukorras kujutletakse. Kui Sarah surnud oleks, võiksin ma isegi vaest tobedat Henryt sallida.

      Henry vastas: „Ta läks kuhugi õhtut veetma.“ See pani mu peas pesitseva kurivaimu taas tegutsema, meenutama aegu, mil Henry pidi sedasama vastama teistele küsijatele ning üksnes

      14

      mina teadsin, kus Sarah on. „Üks naps?“ küsisin, ja minu ülla-tuseks hakkas Henry minu kõrval astuma. Varem polnud me kunagi väljaspool tema kodu koos tipsutanud.

      „Sellest on kaua aega möödas, kui me sind viimati nägime, Bendrix.“ Mingil põhjusel olen ma mees, keda tuntakse vaid perekonnanime järgi; arvestades seda, kui vähe mu sõbrad kasutasid minu kirjandushuviliste vanemate mulle antud üsna edvistavat nime Maurice, poleks mind olnud tarvis üldse ristidagi.

      „Kaua aega tõesti.“

      „Mnjaa, küllap rohkem kui aasta.“

      „See oli juunis 1944,“ ütlesin.

      „Nii kaua – nojah, õige küll.“ Tohman, mõtlesin ma, tohman, kes ei märka poolteise aasta jooksul midagi tavatut. Vähem kui viissada meetrit siledat muru eraldas meie kaht „poolt“. Kas talle ei turgatanud kordagi pähe küsida Sarah’lt: „Kuidas Bendrix elab? Mis oleks, kui kutsuksime Bendrixi külla?“ Ja kas Sarah’ vastused ei tundunud talle kunagi … veidrad, põik-levad, kahtlustäratavad? Ma olin nende vaateväljalt täielikult kadunud – otsekui kivi tiiki. Tekkinud lainevirvendus võis Sarah’t häirida nädala või kuu, kuid Henry silmaklapid olid tugevasti seotud. Ma olin tema silmaklappe vihanud isegi siis, kui neist mulle kasu oli, sest ma teadsin, et neist võib kasu olla ka teistele.

      „Kas ta läks kinno?“ küsisin.

      „Oh ei, seal ei käi ta vist kunagi.“

      „Varem käis.“

      15

      Pontefract Arms oli ikka veel jõuluehtes – paberlindid ja paberkellukesed, kaubandusliku elevuse jäänused, lillad ja oranžid; noor kõrtsiemand oli rinnad baariletile toetanud ja silmitses põlglikul ilmel oma kliente.

      „Kena,“ ütles Henry, ilma et oleks seda mõelnud, ja tuiu-tas kuidagi hämmeldunult, ujedalt ringi, otsides, kuhu kaabu riputada. Mulle tundus, et kõige lähem odav kõrts, kus ta varem üldse oli käinud, oli Northumberland Avenue ligidal