Armastusloo lõpp. Graham Greene
pole ka abi-elurikkumine, vargus või põgenemine vaenlase tule alt. Seda, mis pole kombeks, tehakse iga päev, Henry. See on üks osa tänapäeva elust. Ka mina olen tihti nii teinud.“
* Enesearmastus (prantsuse k.) (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
27
„Sa oled tubli poiss, Bendrix,“ ütles Henry. „Mulle pol-nudki vaja muud kui asjalikku jutuajamist – et mu pea klaa-riks läheks“ ning seekord torkas ta kirja tõepoolest gaasileeki. Kui ta oli viimasegi söestunud tükikese tuhatoosi poetanud, ütlesin ma: „Tema nimi on Savage ja aadress Vigo Street 159 või 169.“
„Unusta see,“ lausus Henry. „Unusta, mis ma sulle rääkisin. Sellel pole mõtet. Mul on viimasel ajal pea sageli kõvasti valu-tanud. Pean arsti juurde minema.“
„Uksest tuldi,“ ütlesin. „See on Sarah.“
„Oh ei,“ sõnas Henry, „see on kindlasti koduabiline. Ta käis kinos.“
„Ei, need on Sarah’ sammud.“
Henry tegi kabineti ukse lahti, ning tema näole tekkis auto-maatselt rumalavõitu õrnuse- ja lembuseilme. Mind oli alati ärritanud see Sarah’ lähedaloleku masinlik mõju Henryle, sest see ei tähendanud midagi – ei ole ju naise juuresolek alati teretulnud, isegi kui teda armastatakse, ja ma uskusin Sarah’t, kui ta mulle ütles, et nad pole teineteist kunagi armastanud. Märksa ehedamat tervitust sisaldasid küllap minu enese vih-kamise ja kahtlustamise hetked. Igatahes minu silmis oli Sarah isik, kellel on õigus iseseisvale olemasolule – ta ei olnud kodu osa nagu portselanese, mida tuleb ettevaatlikult käsitseda.
„Sa-rah!“ hüüdis Henry, „Sa-rah!“, eraldades silbid üksteisest talumatult võltsilt.
Kuidas ma saaksin võõra inimese panna teda nägema selli-sena, nagu ta oli esikus trepi juures seisatades ja end meie poole
28
pöörates? Ma pole kunagi suutnud kirjeldada isegi oma raama-tute tegelasi teisiti kui nende toimingute kaudu. Mulle on alati tundunud, et romaani lugejal peaks olema võimalus kujutleda tegelast oma soovi kohaselt; ma ei taha talle anda mingeid valmispilte. Nüüd olen ma sattunud omaenese tehnika võrku, sest ma ei taha ühtegi teist naist Sarah’t asendama, ma tahan, et lugeja näeks vaid seda laia laupa ja jõulist suud, kolju kuju, kuid ma oskan kirjeldada vaid ebamäärast olendit, kes pöörab tilkuvas vihmamantlis ringi, öeldes: „Jah, Henry?“ ning see-järel: „Sina?“. Ta oli mind alati kõnetanud sõnaga „sina“. „Kas see oled sina?“ küsis ta telefonis. „Kas sa saad? Kas sa soovid? Kas sa teed?“ Ma kujutlesin otsekui mingi tohman iga kord viivuks, et maailmas on ainult üks „sina“ ja see olen mina.
„Meeldiv sind näha,“ ütlesin – see oli üks vihkamishetki. „Käisid jalutamas?“
„Jaa.“
„Ilm on jube,“ laususin süüdistavalt, ning Henry lisas ilmse murega: „Sa oled läbimärg, Sarah. Ükskord veel külmetad ja saad surmatõve.“
Mingi kulunud kõnekäänd ja selle rahvalik tarkus võib mõnikord vestluses vilksatada otsekui hukatuse enne, ent isegi kui me oleksime teadnud, et Henry sõnades on tõde, ei ole ma kindel, kas kumbki meist oleks oma närvidega, oma usaldamatuse ja vihkamisega tundnud tõelist muret Sarah’ tervise pärast.
29
2
Ma ei oska öelda, mitu päeva oli möödunud. Endine rahutus oli tagasi tulnud ja säärases sünkmustas seisundis ei suuda ini-mene päevi sugugi paremini loendada kui pime valguse vahel-dumist märgata. Kas see oli seitsmes või kahekümne esimene päev, mil ma otsustasin, kuidas tegutseda? Nüüd, kolm aas-tat hiljem, mäletan ma ähmaselt pargi serval veedetud hetki, nende maja valvamist eemalt, tiigi juurest või kaheksateist-kümnendal sajandil ehitatud kiriku sammaste vahelt, selle vähetõenäolise võimaluse ootuses, et uks avaneb ja Sarah astub alla pommiplahvatustest puutumata ja hästi puhtaks küüri-tud trepist. Õige tund jäigi löömata. Vihmased päevad olid möödas ning õhtud ilusad ja külmad, kuid maja näis olevat otsekui mahajäetud koda, kust ei tule välja meest ega naist; ma ei näinud enam kordagi Henryt pärast videviku saabumist läbi pargi kõndimas. Võib-olla häbenes ta seda, mida oli mulle rääkinud, sest ta oli üsna tavapärane mees. Ma kirjutasin selle
30
omadussõna irvitades, ja ometigi, kui ma iseennast uurin, leian ma, et minu suhtumisega tavapärasusse kaasneb üksnes imet-lus ja usaldus, nii nagu seda sisendavad ka külad, mida inimene näeb maanteelt autost, õlgkatused ja kiviseinad paistavad nii rahuküllased, toovad meelde puhkuse.
Mäletan, nägin neil hämarail päevil või nädalail Sarah’t tihti unes. Mõnikord ärkasin tusasena, mõnikord heatujuliselt. Kui naine on päev läbi su mõtetes, ei oleks enam vaja temast öösel und näha. Püüdsin raamatut kirjutada, kuid sellest ei tahtnud lihtsalt midagi välja tulla. Panin paberile oma tavalised viissada sõna päevas, kuid tegelased ei saanud elu sisse. Kirjatöö oleneb suurel määral päeva pinnapealsetest sündmustest. Tähelepanu võivad hõivata poeskäigud ja tulumaksuteated ja juhuslikud jutuajamised, kuid alateadvuse vool jätkab oma teed segama-tult, klaarides probleeme, kavandades seda, mis ees; inimene istub kirjutuslaua taha ahtrana ja rusutuna, kuid järsku tulevad sõnad otsekui õhust; olukorrad, mis näivad lootusetud, ühegi väljapääsuta, hakkavad lahenema; töö oli tehtud sellal, mil ini-mene magas või käis poes või jutles sõpradega. Kuid see viha ja kahtlustamine, see hävitamiskirg ulatus sügavamale kui raa-mat – alateadvus töötas edasi, kuni ma ühel hommikul ärkasin ja teadsin, just nagu oleksin seda eelmisel päeval plaanitsenud, et täna lähen ma härra Savage’i juurde.
Kui veidra kollektsiooni saab ameteist, mis eeldavad usal-dust! Inimene usaldab oma advokaati, oma arsti, oma preest-rit, kui ta on katoliiklane, ja nüüd lisasin ma nimekirjale veel eradetektiivi. Henry mõte klientide arvustavate pilkude alla
31
sattumisest oli täiesti väär. Büroos oli kaks ooteruumi ja ühes neist istusin ma üksinda. See oli pentsikul kombel teistsugune, kui Vigo Streetilt võinuks oodata; selles oli midagi nõuande-advokaadi kõrvalise kontori kopitanud õhkkonnast, ühenda-tuna üsna moekalt valitud lugemismaterjaliga, mis meenutas pigem hambaarsti ootetuba – siin olid Harper’s Bazaar, Life ja mõned Prantsuse moelehed, ning mees, kes mu sisse juhatas, oli pisut liiga tähelepanelik ja pisut liiga hästi riides. Ta tõi mulle kamina äärde tooli ja sulges väga hoolikalt ukse. Tundsin, et olen patsient, ja küllap ma patsient olingi, nii haige, et oli aeg proovida kuulsat armukadeduse šokiteraapiat.
Esimene asi, mida ma härra Savage’it kohates märkasin, oli tema lips; see oli vist mingi kooli vilistlasühingu lips; seejärel hakkas õhukese puudrikihi alt silma, kui korralikult tema lõug oli raseeritud, ning sealt rändas pilk otsaesisele, millelt heledad juuksed olid taandunud ja mis otsekui majakas kiirgas mõist-mist, kaastunnet, abistamisiha. Täheldasin, et kui me kätt surusime, väänas ta kuidagi kummaliselt mu sõrmi. Ta oli vis-tisti vabamüürlane, ja kui ma oleksin osanud sellele pitsitusele vastata, oleksin ma vahest hinnaalandust saanud.
„Härra Bendrix?“ küsis ta. „Istuge. See peaks olema kõige mugavam tool.“ Ta kohendas tooli patja ning seisis hoolitse-valt minu juures, kuni ma olin õnnelikult istmele vajunud. Siis tõmbas ta teise tooli otse minu kõrvale, just nagu kavatseks mu pulssi katsuda. „No nii, rääkige mulle kõigest oma sõna-dega,“ ütles ta. Ma ei suuda kujutleda, missuguseid muid sõnu peale omade ma oleksin võinud kasutada. Olin hämmeldunud
32
ja kibestunud: ma polnud tulnud kaastunnet otsima, vaid maksma, kui vaja, teatud konkreetse abi eest.
Alustasin: „Ma ei tea, missugune on teie taks jälgimise eest.“
Härra Savage silitas hellalt oma triibulist lipsu. Ta vastas: „Ärge selle üle praegu muretsege, härra Bendrix. Ma võtan kolm gini esimese konsultatsiooni eest, aga kui te ei soovi jät-kata, ei võta ma mingit maksu, mitte mingit. Kõige parem rek-laam, nagu teate,“ libistas ta kulunud