Armastusloo lõpp. Graham Greene
mul polnud kunagi Henryga eriti midagi rääkida. Kahtlen, kas ma olek-sin üldse vaevunud Henry ja Sarah’ga lähemalt tutvuma, kui ma poleks 1939. aastal hakanud kirjutama juttu, mille pea-tegelane oli kõrgem riigiametnik. Henry James ütles kord väit-luses Walter Besantiga, et noorel naisel, kellel on küllaldaselt annet, tarvitseb ainult kaardiväe kasarmute söögisaali akendest mööda kõndida ja sisse vaadata, selleks et kirjutada romaan kogu brigaadist, kuid mina arvan, et mingis oma raamatu jär-gus oleks ta pidanud hädavajalikuks minna mõne kaardiväe-lasega voodisse, vähemalt üksikasjade täpsustamiseks. Ega ma lausa Henryga voodisse läinud, ent ma uurisin asja nii hästi kui võimalik, ning kui ma Sarah’ esimest korda lõunale vii-sin, oli mul külmavereline kavatsus riigiametniku abikaasat ära
16
kasutada. Sarah ei teadnud, kuhu ma sihin; ta mõtles, olen selles kindel, et tema perekonnaelu mind tõesti huvitab, ning vahest just see ärgitas teda algul minusse meelduma. Mis kell Henry hommikust sööb? küsisin ma temalt. Kas Henry läheb tööle metrooga, bussiga või taksoga? Kas ta toob tööd õhtuks koju? Kas tal on kuningliku vapiga diplomaadikohver? Minu osutatud huvi pani meie sõpruse õilmitsema: Sarah oli ülimalt rahul, et keegi Henryt tõsiselt võtab. Henry oli tähtis, kuid tähtis pigem nii, nagu on tähtis elevant – oma suuruse tõttu; on olemas mõningaid tähtsuse liike, millele jääb päästma-tult tähtsusetuse pitser. Henry oli tähtis ministriabi sotsiaal-ministeeriumis – hiljem tuli sellest kodukaitseministeerium. Kodukaitse – naersin selle üle pärastpoole neil hetkedel, mil inimene vihkab oma kaaslast ja relvaks kõlbab ükskõik mis … Saabus aeg, mil ma nimme rääkisin Sarah’le, et olin Henrysse suhtunud ainult kui teose allikmaterjalisse, pealegi veel minu raamatu naeruväärse, koomilise tegelase allikmaterjalisse. Siis muutus mu romaan Sarah’le vastumeelseks. Ta oli alati Henry eest väljas olnud (seda ei saanud ma kunagi eitada), ning neil pilvistel tundidel, mil paha vaim mu meeltes võimutses ja ma olin vimmane isegi süütu Henry peale, kasutasin ma tihti ära oma romaani ja mõtlesin välja episoode, mis olid kirjapane-miseks liiga toored … Kord, kui Sarah oli kogu öö minu juures veetnud (olin seda rõõmuga oodanud, nii nagu kirjanik ootab oma teose viimast sõna), olin ma ühe juhusliku sõnaga kõik järsku rikkunud – see turmas meeleolu, mis vältas vahel tunde ja näis olevat sulaselge armastus. Ma olin kella kahe paiku
17
pahuralt tukkuma jäänud ja ärganud kell kolm, ning ma ärata-sin Sarah’, asetades oma käe tema käsivarrele. Ilmselt olin ma kavatsenud taas ära leppida, siis aga pööras mu ohver minu poole näo, mis oli unesegane, kuid kaunis ja tulvil usaldust. Ta oli meie tüli unustanud ja isegi unustamisest leidsin ma uue põhjuse. Kui kõveriti kasvanud me inimesed küll oleme, ja ometigi öeldakse, et Jumal on meid loonud; siiski on minu arust raske kujutleda Jumalat, kes pole nii lihtne nagu täiuslik võrrand, nii selge nagu õhk. Ütlesin Sarah’le: „Ma olin ärkvel ja mõtlesin viiendale peatükile. Kas Henry närib vahel enne tähtsat koosolekut kohviube, et hingeõhk puhtam oleks?“ Ta raputas pead ja hakkas nuttu kiskuma, ning mina muidugi teesklesin, et ei saa selle põhjusest aru – küsimus oli täiesti tava-line, see oli mind vaevanud mu raamatu tegelase seisukohalt, see polnud mingi kallaletung Henryle, mõnikord söövad ju kõige kenamadki inimesed kohviube … Jätkasin samas vaimus. Sarah vesistas mõnda aega ja jäi siis magama. Ta oli hea unega ning ma pidasin isegi tema head und veel üheks solvanguks.
Henry jõi oma rummi kiiresti ära, tema pilk eksles nuk-ralt lilladel ja oranžidel lintidel. Küsisin: „Kas jõulud möödu-sid hästi?“
„Väga ilusti. Väga ilusti,“ vastas ta.
„Kodus?“ Henry vaatas mulle otsa, just nagu oleksin ma seda sõna kuidagi veidralt rõhutanud.
„Kodus? Jah, loomulikult.“
„Ja Sarah tunneb end hästi?“
„Jah.“
18
„Võtame veel ühe rummi?“
„Nüüd on minu kord.“
Läksin käimlasse, Henry muretses samal ajal jookide eest. Seintele olid kritseldatud laused: „Susi söögu sind, kõrtsmik, ja sinu rinnakat naist.“ „Kõigile kupeldajatele ja hooradele rõõmsat süüfilist ja õnnelikku tripperit.“ Läksin kähku tagasi lustakate paberlintide ja klaasikõlina manu. Mõnikord näen ma ennast nii täpselt peegeldumas teistes inimestes, et see pole meeldiv, ja siis valdab mind ääretu tahtmine uskuda pühaku-tesse, sangarlikku voorusesse.
Kordasin Henryle need kaks rida, mida olin näinud. Taht-sin teda rabada ja üllatusin, kui ta ütles lihtsalt: „Armukadedus on jube tunne.“
„Kas sa mõtled seda lauset rinnakast naisest?“
„Mõlemat. Kui inimene on ängis, siis kadestab ta teiste õnne.“ Ma poleks eales arvanud, et Henry on kodukaitse-ministeeriumis midagi säärast õppinud. Siinkohal – neis sõna-des – immitseb taas kibedust mu sulest. Missugune hall elutu asi niisugune kibedus küll on! Kui ma saaksin, siis kirjutak-sin armastusega, aga kui ma saaksin armastusega kirjutada, oleksin ma teine mees – ma poleks kunagi armastust mineta-nud. Ometi tundsin ma järsku midagi, mis oli suunatud üle baarilaua läikiva plaadi, see polnud küll midagi nii vägevat kui armastus, võib-olla vaid seltsimehelikkusetunne õnnetuse puhul. Küsisin Henrylt: „Kas sina oled ängis?“
„Bendrix, mul on muresid.“
„Räägi mulle.“
19
Arvatavasti tegi rumm teda jutukaks, või tajus ta mingil määral, et ma tean temast palju? Sarah oli alati tema eest väljas, aga niisuguse suhte korral, nagu meil oli olnud, ei pääse ühe või teise asja ilmsikstulekust … Teadsin, et Henryl on sünni-märk nabast vasakul, sest üks minu enese sünnimärk oli seda kord Sarah’le meenutanud; teadsin, et Henry kannatas lühi-nägelikkuse all, kuid ei tahtnud võõraste juuresolekul prille kanda (ja mina olin ikka veel piisavalt võõras, et neid tema ninal näha); teadsin, et Henryle meeldis kell kümme teed juua; tundsin koguni tema magamisharjumusi. Kas ta tajus, et ma tean juba nii palju, et mingi lisaseik meie suhteid ei muudaks? Ta ütles: „Ma olen Sarah’ pärast mures, Bendrix.“
Baari uks avanes ja ma võisin vastu valgust näha vihma-jugasid. Lustlik mehenäss vupsatas sisse ja hõikas: „Hei, tere-kest kõigile!“, kuid keegi ei vastanud.
„Kas ta on haige? Sa vist ütlesid …“
„Ei, ei ole haige. Minu arust mitte.“ Henry vaatas nukralt ringi – see polnud tema keskkond. Märkasin, et tema silma-valged veretasid; võib-olla oli ta liiga harva prille kandnud – kõikjal on alati nii palju võõraid –, aga see võis johtuda ka pisara-test. Ta ütles: „Bendrix, ma ei saa siin vestelda“, just nagu olnuks ta varem harjunud vestlema mujal. „Tule kaasa, minu juurde.“
„Kas Sarah on tagasi?“
„Arvatavasti mitte.“
Ma maksin jookide eest ja see oli taas märk, et Henry oli enesest väljas – tal oli alati olnud raske teiste inimeste külalis-lahkust vastu võtta. Temal oli taksos raha alati peos valmis,
20
samal ajal kui meie teised taskutes tuhnisime. Pargiäärsetel tänavatel voolas ikka veel vihmavesi, kuid Henry juurde ei olnud kaugele minna. Ta avas võtmega välisukse kuninganna Anne’i aegses stiilis kaarakna all ja hüüdis: „Sarah! Sarah!“ Ma igatsesin vastust ja kartsin vastust, kuid kõik jäi vaikseks. Henry ütles: „Ta on ikka veel väljas. Tule minu kabinetti.“
Ma polnud kunagi tema kabinetis käinud; olin alati olnud Sarah’ külaline, ja kui ma kohtusin Henryga, sündis see Sarah’ territooriumil, tema huupi sisustatud elutoas, kus miski oma-vahel ei sobinud, miski ei olnud stiilne ega plaanitsetud, kus kõik näis kuuluvat vaid jooksvasse nädalasse, sest miski ei tohti-nud kunagi jääda minevikumaitse või minevikutunde märgiks. Kõik esemed olid kasutusel; Henry kabinetis aga tundus mulle praegu, et varem pruugitud oli siin vaid väheseid asju. Kaht-lesin, kas Gibboni teostekogu oligi kunagi lahti löödud, ning Scotti teosed olid seal vaid sellepärast,