Spioon 29 nimega. Jason Webster
oli Franco vägedes teenides juba piisavalt fašistlikku retoorikat kuulda saanud. Ta täiendas end veidi ka natsismi alal, õppides tundma mõningaid stampväljendeid ja keskseid ideid, enne kui ta kohvikusse kokkusaamisele siirdus. Temaga kohtuma tulnud sakslane kandis kaherealist halli ülikonda ning rääkis täiuslikku hispaania keelt ilma mingi aktsendita. Ta oli blond ja sinisilmne – Pujoli arvates klassikaline aarialane – ning ütles oma nimeks Federico. Tegelikult oli tema nimi Friedrich Knappe-Ratey ning ta töötas Abwehris Karl-Erich Kühlenthali alluvuses. Pujol meenutas hiljem, et tema esimene kohtumine Knappega oli hillitsetud tooniga. Ta mängis enesele võetud rolli ning hakkas kätteõpitud viisil praalima, rääkides Uuest Euroopast füüreri ja Kolmanda Reichi aupaiste all. Knappe oli tema entusiasmi nähes rahul, ent üritas siiski vestlust juhtida sellele, mida tal tegelikult neile pakkuda oleks. Viimaks teatas Pujol, et tahab nende heaks tööle asuda, leiutades endale käigupealt kontaktid diplomaatilistes ringkondades, kel on informatsioonile vaba ligipääs. Knappe ütles, et peab oma ülemustega arutama, kuid võtab ühendust.
Kaks päeva hiljem, nende järgmisel kohtumisel Café Correoses, oli Knappe juba sõbralikum. Pujol pidas seda heaks märgiks: ta teadis, et kõik sõltub sellest, kas tal õnnestub sakslasi oma kavatsuste ehtsuses veenda. Knappe teatas, et neil pole siiski kavas Hispaanias oma kaastööliste võrgustikku laiendada. Kui Pujol tahab neile kasulik olla, peab ta leidma viisi Suurbritanniasse pääsemiseks.
Pujol võttis väljakutse silmagi pilgutamata vastu. Suurbritannia oligi ju peamiste paikade hulgas, mille ta endale Franco valitsuse all olevast Hispaaniast lahkumisel sihiks võttis. Ta teadis siiski, et tegu on väga keeruka ettevõtmisega – mitte ainult sõja tõttu, vaid ka vajalike paberite saamisel nii Hispaania kui ka Suurbritannia võimuesindajate käest. Tal oli pass, aga hispaanlased peavad lisaks andma veel piiriületusviisa, kus on sees luba Suurbritanniasse reisida, samas kui britid peavad talle andma viisa riiki sisenemiseks. Knappe tegi selgeks, et siin jäetakse Pujol iseenda hooleks ning ta peab ise kõige vajalikuga toime tulema.
Järgmiste nädalate jooksul kohtusid nad veel mitmel korral Madridi kohvikutes – Akvaarium, Maison Doreé ja muud sellised paigad – ning Pujoli kujutlusvõime sepistas uue loo. Tal olevat kontakt politsei valuutapettustega tegelevas osakonnas, teatas ta. Too politseinik tahab, et ta Lissaboni ning sealt edasi Londonisse reisiks, et tema eest üht juhtlõnga jälitada. Pujol ütles Knappele, et sel teel õnnestub tal vajalikud paberid hankida. Sakslastele see keeruline lugu siiski eriti ei meeldinud. Nende arvates tasuks tal muretseda mõne ajalehe akrediteering ning ajakirjanikuna Londonisse reisida.
Samal ajal üritas Pujol sakslaste selja taga Briti konsulaadist seaduslikul teel viisat hankida. Kuid talle teatati, et ilmselt ta seda ei saa.
Pujol kohtus Knappega veel mõned korrad ning mõlemad jäid oma seisukohale kindlaks: Pujol oma loole politseitööst, sakslane aga ajakirjanikuametist kui parimast eesmärgini viivast teest. Viimaks saavutati kompromiss: Pujol lahkub Portugali ning üritab sealt õiged paberid välja ajada, et Londonisse reisida. Ka nüüd kohtab Pujoli ja MI5 lugudes erinevusi. Ametliku ettekande kohaselt andis Knappe kulutuste katteks 1000 peseetat; Pujol aga väidab, et reisis Lissaboni, võttes kaasa kuldketi, mille seal rahaks tegi ja sellega endal hinge sees hoidis. Kindel on aga see, et 26. aprillil 1941. aastal lahkus ta Madridist, sihiks Portugali pealinn.
Kohale jõudes registreeris ta end Hispaania konsulaadis püsielanikuna, märkides ametiks kirjanik. See polnud sulaselge vale: peagi kohtus ta Hispaaniast väljarännanud poeediga, kelle nimi oli Luances, ja koos kirjutasid nad mõned pamfletid, kus toetati liitlasriikide pingutusi ning mida propaganda eesmärgil mitmes saatkonnas levitati. Pujol ei märkinud end nende autorina, kuna ei tahtnud, et tema nime nendega seostataks.
Ta külastas ka Briti konsulaati, et viisat saada. Nende keeldumine ei üllatanud teda, ent talle tundus siiski, et ta pidi üritama, kuna sakslased võisid tema tegevust jälgida. Kuid ta pingutused olid liiva jooksnud. Ta oli sakslastele edukalt puru silma ajanud, kuid leidis end nüüd Lissabonist ning tal puudusid võimalused oma lugu kinnitada, rääkimata Londonisse reisimisest.
Kuid tal oli õnne. Temaga koos peatus Suisso-Atlántico hotellis ka üks hispaanlane nimega Jaime Souza. Pujol sõbrunes temaga ning ühel õhtul näitas Souza talle oma diplomaatilist passi, mida ta kavatses kasutada ametisõidul Argentiinasse. Ta peatus Lissabonis, oodates vaba kohta vesilennukil.
Pujoli huvitas eripass kangesti: sellise abil saaks ta väga kergesti reisida ning see avaldaks ka sakslastele muljet. Peagi tekkis tema peas uus plaan. Ühel õhtul, kui ta koos Souzaga Estorili kasiinos mängis, teeskles Pujol kõhuvalu, läks tagasi nende ühisesse hotellituppa ja pildistas passi. Souza lahkus peagi Lõuna-Ameerikasse, kuid Pujol kasutas fotosuurendusi ja tegi neist oma võltsitud reisidokumendi ning teeskles, et töötab Hispaania saatkonnas ja palus ühel Lissaboni trükkalil neist 200 koopiat teha. Selline suuremat sorti tellimus hävitas trükkali kahtlused juba eos ning maikuuks oli Pujol tagasi Madridis, võttes mõned koopiad endaga kaasa ja visates ülejäänud minema.
Saabumise järel helistas ta Saksamaa saatkonda ja palus kokkusaamist. Ta sai Knappelt kohtumise alguses sõimata: Pujol ei tohiks kunagi saatkonda helistada, väitis too. Pujol vabandas, et asi on kiireloomuline, kuna ta oli suutnud hankida vajalikud paberid Londonisse sõiduks.
Pujol oli tolleks ajaks juba Majestici hotellist lahkunud ja elas nüüd tillukeses pansionaadis Gran Via tänaval. Araceli pidi peagi sünnitama nende esimese lapse.
Pujol kohtus Knappega veel mitu korda. Ta jäi kindlaks enda loole, mille kohaselt ta töötab Lissabonis hispaanlasest politseiniku Varela heaks, kes üritab paljastada rahvusvahelisi valuutapettusi. Knappe hakkas viimaks seda lugu uskuma. Pujol pakkus talle ka tõendeid. Ta teatas ühele Lissaboni sõbrale, et soovib Portugali naasta, et armukest külastada, kuid ei taha, et naine kahtlustama hakkaks, ning palus saata telegrammi: „Pead kähku siia tulema. Kõik on korraldatud. Allkiri: VARELA.“
Pujol näitas seda järgmisel kohtumisel Knappele. Knappe jättis selle enda kätte ning kui nad järgmisel päeval uuesti kohtusid, soovitas tal kohe Lissaboni sõita, nagu Varela nõudnud oli, ning andis talle ka 500 peseetat ja palus saabumise järel Lissaboni Abwehriga kontakti võtta. Pujol tegigi seda, saades Knappe Lissaboni kolleegidelt lisaraha, enne kui taas Madridi naasis.
Nüüd teatas ta Knappele, et Varela on kõik ära korraldanud ning peagi on tal politsei kaudu hangitud vajalikud dokumendid, millega Londoni sõita. Nad leppisid järgmiseks pärastlõunaks uue kohtumise kokku. Kuid järgmise päeva varahommikul helistas Pujol Knappele ja teatas talle rõõmsalt, et nad peavad kohe kokku saama. Knappe nõustus torisedes. Kohvikus ütles Pujol, et sai viimaks omale uue passi ning peab kohe minema välisministeeriumi, et vajalikud templid hankida. Tegelikult oligi asi selles, et Pujoli võltsitud diplomaatilisel passil puudusid vajalikud templid, seega poleks seda ehtsaks peetud; asja mõte oli Knappele reisidokumente näidata, kuid talle ei tohtinud jätta aega neid põhjalikumalt uurida. See läks läbi. Kui Knappe passi nägi, muutus ta kohe rõõmsamaks ning andis Pujolile õnnitluseks matsu õlale. Pujol kiirustas hüvastijätuga ning tormas taksot võtma ja palus valjuhäälselt juhil end välisministeeriumi sõidutada. Sakslased olid nüüd Pujoli loo ehtsuses veendunud. Nad küsisid Berliinist instruktsioone ning andsid järgmiste päevade jooksul talle viimased juhendid: Kühlenthal sõnas, et ta peaks koguma võimalikult palju informatsiooni ning värvatud alluvatest agentidest võrgustiku looma. Kühlenthal andis talle veel raha ning variaadressid Pujoli kirjade jaoks, kuhu ta oma nähtamatu tindiga kirjapandud sõnumid saatma pidi.
Knappe ütles Pujolile, et kadestab teda ja tahaks temaga kohad vahetada: kes siis ei sooviks täita ohtlikku ülesannet otse vaenlase territooriumil!
Kühlenthal oli pragmaatilisem. Ta ütles Pujolile, et britte ei tasu alahinnata. Nad on tõsiseltvõetavad vastased. Pujol näeb neid kahte alles neli aastat hiljem. Selleks ajaks on sõda juba läbi ja olukord tundmatuseni muutunud. Kuid nüüd, varustatud sakslaste tindi ja rahaga, siirdus ta Araceli vanemate koju Galiitsias, kust nad edasi Lissaboni reisisid.
Juan Pujol oli nüüd ametlikult natside spioon, koos kõigi oma salaplaanidega, aga üksinda ja iseenese hooleks jäetud.
7
Lissabon, 1941
Käes