Spioon 29 nimega. Jason Webster
leidis end mõne nädala pärast taas Barcelonast. Seekord näis olevat vaid üksainus pääsetee: vabariikliku armeega ühinemine, et eesliinil Franco vägede poolele põgeneda.
Ta otsustas riskida ning läks värbamispunkti. Oli mõneti irooniline, et nüüd tahtis ta ise ühineda sama armeega, millest ta varem üritas nõnda kaua iga hinna eest eemale hoida. Kuid tänu oma võltsitud isikutunnistusele ja vanemale väljanägemisele võeti ta avasüli vastu. Kätte oli jõudnud 1938. aasta kevad ning vabariiklased olid kodusõda kaotamas. Pujol läbis kahenädalase jalaväe baastreeningu ning ta saadeti rindele Flixi linnakese lähedale Ebro jõe kaldal.
Elu jalaväes ei meeldinud talle ning ta ei kavatsenud kahurilihaks hakata, nõnda valetas ta oma ülemustele, et valdab morsekoodi ning oskab telegrafistina töötada. Ta saadetigi signaalüksusesse, mis kuulus Internatsionaalsete Brigaadide koosseisu, kuid tema oskamatus tuli peagi ilmsiks ning viimaks suunati ta ümber kaablite paigaldamisele kaevikute ja komandopunkti vahel. Lõpuks saadeti tema üksus eesliinile, kus nad vahetasid välja üksused, mis olid kaotanud pooled oma meestest, kuigi peamiselt vaenlase poolele deserteerimise tõttu. Moraal vabariiklaste vägede seas oli madal, seda ei parandanud ka tõsiasi, et päevast päeva ei saanud nad süüa muud peale läätsehautise. Öösel hõikasid Franco väed neile isuäratavaid üksikasju toidu kohta, mida nad oma poolel nautisid, julgustades nõnda vabariigi sõdureid üle tulema.
Pujolil polnud veenmist vaja: tema oli niigi selle pärast kohale tulnud. Peagi avastas ta, et teistelgi on sarnased plaanid. See oli riskantne. Kui nad ebaõnnestuvad ja kätte saadakse, lastakse nad maha. Kompanii juuksur hukatigi kogu pataljoni ees põgenemiskatse eest. Tema oli ka ainus surnu, keda Pujol kogu kodusõja ajal nägi.
Franco vägede eesliin oli teisel pool orgu, mille põhjas jooksis oja. Ühel selgel õhtul otsustas nälgiv ja eluisu kaotanud Pujol üle joosta. Hiljem väidab ta, et see oli tema elu hullumeelseim tegu.
Just siis, kui ta kaevikust lahkus, et paari käsigranaadiga relvastatult eikellegimaad ületada, hüppasid ka kaks tema võitluskaaslast oma positsioonidelt püsti, et põgeneda, kuid põhjustasid tillukese kivivaringu. Valvurid kuulsid selle heli. Pujol kõhkles hetke, kuid kinnitas endale, et see on tema ainus võimalus, ning ta tormas edasi, patrull kandadel. Oru põhjas peitis ta end tillukesse männisallu, kuid eksis peagi ära. Kui patrull lahkunud oli, läks ta künkanõlva pidi üles, arvates end Franco vägedele lähenevat, ent peagi selgus talle, et ta kõndis vales suunas: tagasi vabariiklaste positsioonidele.
„Seis!“ kõlas hüüd.
„Ära lase,“ vastas Pujol rahulikult. „Ma olen vabariiklane, kes teie poole üle tuleb.“
Kõlasid lasud. Pujol sai veast aru ning tormas orgu tagasi, tema järel patrullid, kes olid nõuks võtnud ta viimaks kinni nabida.
Läbi männisalu hiilides jõudis ta ojani, kus ta varjus pilliroovõssa ja kattis end taimedega nii hästi, kui sai. Patrullid jõudsid väga lähedale ja sobrasid püssipäradega alustaimestikus. Nad jäid väheks ajaks paigale, et suitsu teha. Täiskuu tuli pilve tagant välja ning Pujol nägi nende siluette vaid mõne meetri kaugusel.
Ta palvetas vaikselt, pöördudes Virgen del Pilari, Samba Jumalaema poole, et too teda päästaks. Pujol lubas minna Zaragoza katedraali ja talle austust avaldada, kui talle halastatakse. Hoides pihus kahte kaasavõetud granaati, mõtles ta endamisi, kas nüüd tulebki neid kasutada. Kuid just siis libises pilv taas kuu ette, öö pimenes ja patrullid lahkusid.
Pujol jäi veel mõneks ajaks paigale ning peagi alustasid Franco sõdurid taas oma tavalist aasimist, kutsudes vabariiklasi enda poolele. Pujol määras nende häälte põhjal suuna, tõusis ojapõhjast püsti, võttis saapad jalast, et sammude heli teda ei reedaks, ning alustas pikka ülesronimist teisele poole. Viimaks jõudis ta kohale, ta oli kurnatud ja kannatas katkiastutud jalataldade valu käes, kui ta kaevikutesse tõmmati, mille juures ta hirmust peaaegu teadvuse kaotas. „Enam pole sul vaja muretseda,“ kuulis ta neid ütlemas, kui kohalejõudmiseks viimast pingutust tegi.
Näljane, jalad veritsemas, suutis ta edukalt vaenlase poole üle joosta. Järgmised paar päeva veetis ta Franco vägede kaevikutes, süües nõnda palju, kui sisse mahtus.
Aga kui ta arvas, et tema elu nüüd paraneb, kui ta kaks aastat peale kodusõja algust viimaks vabariigi aladelt pääses, siis ta eksis rängalt. Varsti algasid pikad ja väsitavad ülekuulamised, kuni ta viimaks koos teiste endiste vabariiklastest sõduritega kaubarongiga Zaragozasse saadeti. Sealt viidi nad Franco koonduslaagrisse Deustos, Baskimaal. Endine vabariigi sõdur Pujol avastas end taas vangistusest.
Koonduslaager asus endises ülikooli õppehoones, kuid elutingimused polnud kiita. Kõikjal kubises täidest ning mehed pidid magama paljastel põrandalaudadel. Päeva ajal kogunesid nad õppelinnaku purskkaevu ümber, mis oli ainus koht, kus end pesta sai. Aja veetmiseks korraldasid mõned mehed täide võidujookse, vedades toiduportsjonite peale kihla. Pujol polnud juba kaua korralikult süüa saanud ning avastas, et söök ei püsi sees. Ta paigutati mõneks ajaks laatsaretti ja pandi piima- ja puljongidieedile, et seedeelundkond taastuks.
Nüüd oli ta ellujäämisel juba piisavalt kogemusi omandanud: ta müüs Parkeri pastaka, mida ta seni oli suutnud alles hoida, ning ostis saadud raha eest odavama pliiatsi, paberit ja marke. Ta kirjutas igale sugulasele ja sõbrale, keda meenutada suutis, ja palus neilt abi. Mõned vastasidki, saatsid vahel isegi veidi raha, kuid sellest kõigest ei piisanud, et teda vabaks saada. Kuid abi siiski saabus. Preester Celedonio, keda Pujoli ema sõja alguses Barcelonas varjas, oli suutnud Franco aladele pääseda ning juhatas nüüd haiglat Salamanca lähedal Palencias. Ta rändas Deustosse, et Pujoliga kohtuda, ning kinnitas tema vangistajatele, et too on aus, apoliitiline katoliiklane. Ta läks veel sammu võrra kaugemale ning helistas tagasiteel Palenciasse ka Franco territooriumi pealinna Burgosesse, et on valmis oma perekonnasõbra eest isiklikult vastutama, ning tekitas kokkuvõttes nõnda palju kära, et Pujol vabastati koonduslaagrist kolme päeva pärast.
Esmalt saadeti Pujol Celedonio haiglasse, et ta seal nädal aega jõudu koguks. Ta kannatas nüüd ägeda bronhiidi käes, kuid siiski sunniti teda Franco vägedega liituma. Ta astus teenistusse Burgoses, sedapuhku õige nime ja vanusega.
Tundus, et raskused on viimaks möödas. Ta elas konservatiivses ja traditsioone hindavas Burgose linnas nooremohvitseri elu ja leidis sõpru ning uue tüdruku, hoolimata sellest, et tal polnud lihtne kolmandikuni vähendatud palgaga toime tulla. Kuid ühel detsembripäeval, kui tähistati Franco vägede võitu Ebro lahingus, tabas tema otsene ülemus teda vahetamas oma sõdurimütsi karlistliku8 maakaitseväelase punase bareti vastu. Ohvitser sattus raevu: selline tegu oli karmilt keelatud. Ta kutsus Pujoli järgmisel hommikul oma kabinetti, andis talle tugeva kõrvakiilu, rebis univormilt paelad maha ning saatis ta alla vangikongi.
Pujol oli taas vangi pistetud ning peagi leidis ta end teiste sõdurite kõrvalt Aragóni eesliinilt. Kodusõda oli lõppemas, kuid Pujoli ähvardas oht kuuluda selle viimaste ohvrite hulka. Kui tal selleks võimalus tekkis, helistas ta oma tüdrukule Burgoses ja palus tal niite tõmmata: too töötas sõjandusministeeriumis ning oli ühe mõjuka kindrali sõber. Plaan töötas. Kolm nädalat hiljem kutsuti Pujol rindelt tagasi, temast sai taas nooremohvitser ja ta vastutas nüüd Franco vägede peakorteris telegrammide ja teadaannete eest. Tundus, et Pujol võib nüüd peale mitut raskustest täidetud aastat end viimaks lõdvaks lasta. Ta elas kodusõja viimastel nädalatel Burgoses ja peatus hotellis Condestable. Kaks päeva enne kodusõja lõppu kohtas ta seal kaunist ja veetlevat mustajuukselist noort galiitslannat, kes töötas põetajana. Araceli González oli tema tulevane abikaasa.
Huvitava kokkusattumusena viibis ka Kim Philby tol ajal Burgoses. Ta oli ajalehe The Times korrespondent, kes Franco vägede poolel kodusõda kajastas, kuigi tolleks ajaks oli NSV Liit ta juba salaja värvanud. Kätte oli jõudnud 1939. aasta algus: kodusõda lõppes 1. aprillil. Kolm aastat hiljem juhib Philby MI6 V osakonnas katseid leida meest, kelle nägu ta Franco peakorteris sageli märgata võis. Kas nad Pujoliga kunagi ka Hispaanias kohtusid? Selle kohta pole mingeid tõendeid, kuigi kokkusattumus oli piisavalt huviäratav, et hispaanlasest kirjanik Rafael Fraguas järeldaks, et Philby ja Pujol pidid juba tol ajal üksteist tundma.
Kas
Karlism oli Hispaania poliitiline liikumine, mis soovis troonile tõsta Molina krahvi Carlose (Carlos V) järeltulijaid. See sai alguse 1833. aastal, kui Ferdinand VII surma järel tõusis troonile Isabella II, kuigi sellele pretendeeris ka Carlos V, kelle isa kuningas Charles IV sundis Napoleon Bonaparte peale Madridi vallutamist 1808. aastal Hispaania troonist loobuma. Liikumine püsis elus Franco režiimi lõpuni ning omas Hispaania kodusõja ajal veel märkimisväärset mõju.