Spioon 29 nimega. Jason Webster
mis asus vanasti aadressil Carrer Muntaner 70, lammutati 1980. aastate alguses ning selle asemele ehitati moodne kortermaja, kuid naabruskonnas seisab enamik vanadest 19. sajandi lõpust pärinevatest hoonetest endiselt püsti ning Barcelona modernses Eixample’i linnaosas asuva tänava õhustik pole kunagist hõngu kaotanud. See oli tollal ja on ka praegu katalaani kaupmeeste ja äritsejate jõukale keskklassile mõeldud elu- ja osturajoon. Siia rajas kodu ka Pujoli perekond, kellele kuulus Juan Pujol y Compañía riidevärvimisfirma, mis oli eriti tuntud oma kvaliteetse mustaks värvitud siidi poolest.
Siin sündiski 1912. aasta valentinipäeval Juan Pujol García.
Vähemalt nõnda ta väitis, tähistades 14. veebruari alati oma sünnipäevana. Kuid Juani sünnitunnistus Barcelona perekonnaseisuametis räägib teist keelt. Ema Mercedes registreeris poja sünni 1. märtsil 1912, mainides, et tegelikult sündis poeg kaks päeva varem, 28. veebruaril (tegu oli liigaastaga). Ta pani pojale perekonnanimedeks enda omad: García Guijarro. Juani isa tunnistas poisi enda omaks alles neli aastat hiljem ning siis muutus ka poisi perekonnanimi: Pujol isa poolt, García ema poolt, nagu Hispaanias kombeks.
Juani elu esimeste aastate kestel polnud tema vanemad abielus ning kõik neli last sündisid väljaspool abielu. See oli uskliku keskklassi perekonna kohta kummaline, isegi skandaalne olukord, eriti neil konservatiivsetel aegadel. Probleem oli selles, et kuigi Juani isal oli suhe Mercedesega, oli ta juba abielus: naisega, kelle nimi oli Teresa Llombart Puig.
Kuid Teresa romaan Pujol seenioriga ei lõppenud õnnelikult.
Pole teada, mis paari lahku ajas. Neil polnud lapsi – see võiski põhjus olla. Teresa arvatavaks sünniaastaks oli 1870. Enne tema neljakümneseks saamist oli abikaasa juba noorema naisega suhet alustanud; Mercedes töötas nende juures koristajana. Mercedes sünnitas Pujol seeniori esimese lapse – Joaquíni, Juani vanema venna – 1908. aastal.
Sellest ajast peale olid Juan Pujol seenior ja Mercedes põhimõtteliselt abielus, elades koos ning kasvatades peret: Juan oli nende kolmas laps. Lahutust ei vormistatud. Ilmselt kustutasid nad Teresa lihtsalt oma eluloost, teeseldes väikekodanlike naabrite ees, et on siiski abieluvande andnud.
Kuid Teresa ei kadunud nende elust. Kui Pujol seenior ja tema uus pere elasid mugavalt ühes linna parimas elurajoonis, polnud tema naise olukord sama kiita. Teresa elas Poblenou linnaosas sadamast kirde pool, mis asus tema abikaasa tehase lähedal. Too piirkond oli 19. sajandi lõpu Barcelona tööstusrevolutsiooni keskmesse jäänud ning seda kutsuti koguni Kataloonia Manchesteriks. Samamoodi nagu Inglismaa tööstuslikus põhjaosas, valitsesid siingi kohutavad elutingimused. Teresa elas tillukese maja allkorrusel aadressil Carrer Sant Pere IV 58 – tänapäeval on tegu mahajäetud veoautodepooga.
Siin Teresa ka suri, 1915. aasta 10. augusti pärastlõunal kell kaks. Tema surmatunnistus märgib surma põhjusena „mükomembraanset enteriiti“, ägedat soolepõletikku, mille tagajärjel tekib tugev kõhuvalu ja oksendamine. Haiguse põhjust ei mainita, kuid antud piirkonnas olid sanitaartingimused tollal minimaalsed ning tüüfus ja koolera laialt levinud – mõlemad haigused võivad põhjustada ägedat soolepõletikku. Tuhanded kaotasid oma elu, juues räpast, bakteritest kubisevat vett: 1914. aasta teisel poolel möllanud epideemia nakatas üle 9000 inimese, kellest 2000 surid. Ka Teresa võis sellise nakkuspuhangu ohvriks langeda. Ei pruugi olla kokkusattumus, et ta suri just augustis, kui suvekuumus nende haiguste levikut suurendas. Tema surmast teatas võimudele mees nimega Agustín Cádiz, keda kirjeldati naabruskonnas Carrer Mariano Aguiló tänaval elava abielus puusepana.
Juan Pujol seeniori jaoks lahendas hüljatud naise surm probleemi: ta oli nüüd vaba ning vähem kui kolme kuu pärast, 3. novembril 1915 abiellusid nad Mercedesega Los Angelesi kirikus, mis asus nende kesklinna majast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Nüüd võis alata ka nende laste seaduslikuks tunnistamise protsess. Juan Pujol oli siis kolm ja pool aastat vana.
Inimese kohta, kes ajaloos hiljem just jutuvestjana tähtsat rolli mängib vormides, väänates ning kujundades tõde oma tahtmise järgi, tundub igati sobiv, et ka tema maailma sündimisega seoses valitseb ebaselgus ja salatsemine. Hoolimata tolle aja ühiskondlikest ja religioossetest tavadest, kasvatasid tema ema ja isa oma perekonda – vähemalt esimeste aastate jooksul – ilma kiriku või riigi ametliku õnnistuseta. See andis tunnistust jäärapäisusest ning võimest maailma oma tahtmisele allutada, mitte sellele alla vanduda – mõlemad omadused avalduvad ka Pujoli hilisemas elus.
Pujol ise ei vestelnud kunagi oma vanemate perekonnaseisust. Tema autobiograafias kujutatakse isa kindlameelse karakterina: „ausaim, õilsaim ja omakasupüüdmatuim mees, keda ma kunagi tundnud olen.“ Ta oli eeskujuks, tutvustades Pujolile sallivuse ja vägivallatuse väärtusi, mida too kogu elu vältel järgis. „Ta põlgas sõda ning veriseid revolutsioone, manades despoote ja ainuvalitsejaid … Ta oli jõulise iseloomuga ning avaldas mulle ja vennale nõnda tugevat mõju, et kumbki meist pole kunagi kuulunud ühtegi poliitilisse parteisse.“
Hiljem, oma mehepõlve kõige pingelisematel aastatel, üritas Pujol isalt päritud liberalismiaadetele iga hinna eest truuks jääda.
Oma saladusest hoolimata oli perekond muidu igati lugupeetud ja jõukas: nad ei pidanud kunagi kannatama puuduse käes, mis kujunes linna vaesema elanikkonna saatuseks. Poliitilises ja ühiskondlikus mõttes oli see Barcelona linnale raske aeg, kus jõudu kogusid töölisliikumised, puhkesid ühiskondlikud rahutused ning toimus ka atentaate. Äsjaloodud CNT anarhistlik ametiühing sõdis pidevalt firmadirektorite palgatud jõukudega. Kõige hullemal perioodil, aastatel 1916–1923, hukkus vägivalla tõttu 27 kõrgemat ülemust, 27 juhatajat ja 229 töölist. Pujoli varaseimate mälestuste hulka kuulub isa hommikune tööleminek nende rahutuste kõrgajal, kui ta oma naise ja lastega ükshaaval hüvasti jättis, nagu ei pruugiks enam kunagi koju tagasi jõuda.
Ema Mercedes oli karmima käega kui Pujol seenior, sisendades lastesse katoliiklikku rangust, mille ta oli pärinud oma Andaluusia suguvõsalt: neid tunti Motrili maakonnas nime all Los Beatos, ranged kirikliku õpetuse järgijad. Sellest hoolimata sai Juanist keerulise iseloomuga laps, sõnakuulmatu, kangekaelne ja tujukas, kel oli sageli kombeks kõik enda ja õdede-vendade mänguasjad katki teha. Isa võis ju üritada temasse sisendada patsifismi ja sallivuse voorusi, kuid iseloomu poolest oli ta mässumeelne ja võitluslik.
Ta saadeti koos vanema vennaga mõneks ajaks katoliku internaatkooli Mataró linnas Barcelonast põhja pool, et üritada temas kuulekust kasvatada. Mingil määral andis see tulemusi, kuid tema noorpõlv oli täis ootamatuid ja radikaalseid suunamuutusi. Ta lahkus koolist viieteistaastaselt ja hakkas sepa õpipoisiks. Kuid mõne nädala pärast otsustas ta hoopis ülikooli minna, et filosoofiat ja kirjandust õppida. Tol perioodil hakkasid teda huvitama ajalugu ja etümoloogia ning ta luges läbi viimase kui ühe raamatu oma isa mahukast raamatukogust. Kuna perekonna majanduslik olukord paranes, kolisid nad uude majja aadressil Carrer de Septimania 21 ning sealt edasi samas linnaosas asuvasse veelgi uhkemasse majja Carrer de Homero tänaval. Kõik lapsed said Marseille’ist pärit õpetajalt kolm korda nädalas prantsuse keele eratunde. Üheksateistaastase Pujoli intensiivne iseõppimisperiood sai ootamatu lõpu, sest 1931. aastal tabas teda äge pimesoolepõletik. Operatsiooni järel tekkis haavas põletik ning ta oli surmale lähedal: kaotas ajuti teadvuse ning kannatas kõrge palaviku all. Isa veetis terve öö tema voodi kõrval, hoidis ta kätt ja valas pisaraid, kartes oma poega kaotada.
Kui Pujol mõne nädala pärast tervenes, leidis ta end muutunud riigist: tema haiguse ajal oli Hispaanias monarhia kukutatud ning selle asemel kuulutati välja demokraatia – Teine Vabariik. Pole päris selge, kas sellest saigi tema järjekordse suunamuutuse põhjus, kuid igatahes otsustas ta nüüd, et filosoofia asemel seisneb tema tulevik hoopis kanakasvatuses. Kui ta oma avicultura õpingud lõpetanud oli, ootas ees sõjaväeteenistus ning ta määrati 1933. aastal kergesuurtükiväe rügementi, kus ta õppis hobusega ratsutama, kuigi sellele eelnes mitu nahatäit tema rügemendivanemalt.
Kui Juani isa 1934. aastal grippi suri, oli see pojale tõsine löök ning näis sisse juhatavat uue eluetapi, kus keskklassielu mugavused asenduvad tõsiste raskuste ja kannatustega. Esialgu ei andnud miski sellest märku: ema müüs isalt päritud firmaosa äripartneritele; Pujoli ja tema venna rajatud transpordifirma sulges aga varsti