Spioon 29 nimega. Jason Webster
end hiljem nimetab, on ühtlasi topeltagentide süsteemi ülevaatajaks määratud Kahekümne Komitee3 esimees.
Masterman viibis I maailmasõja alguses Saksamaal ning veetis seal kõik neli sõja-aastat interneeritud tsiviilisikuna, õppides kohalikku keelt ja rahvast hästi tundma. Endise MCC4 mängijana meeldis talle tõmmata paralleele Kahekümne Komitee ja kriketimeeskonna juhtimise vahel. Tema intellekt ja õpetlaslik maneer sobisid antud tööks ideaalselt.
Robertson polnud mingi intellektuaal, nagu Masterman ja teised tähele panid. Kuid tal oli kuhjaga tervet mõistust. Leidus temast targemaidki, kuid nad ei pruukinud asju piisavalt selge pilguga näha. Nad vajasid Robertsoni võimet inimesi ja olukordi hinnata. Ta tabas peaaegu alati märki, isegi siis, kui loogikale vastupidiselt talitas. Ühtlasi oli ta sündinud juht. Masterman ja teised pidasid temast seetõttu lugu.
MI5 heaks töötamine oli hoopis erinev Robertsoni noorpõlve metsikuist päevadest, kui talle jäi külge hüüdnimi Kirepüks: viide nii tema naisvallutustele kui ka värvikatele ruudulistele pükstele, mida ta Šotimaa Seaforthi rügemendis teenides kandis. Pidudel ja ööklubides käimisega kogunes talle nõnda palju võlgu, et ta pidi sõjaväeteenistusest loobuma. Esmalt töötas ta lühikest aega Londoni kesklinnas asuvas pangas, kuid muutis siis meelt ja siirdus Birminghami politseisse tavaliseks patrullohvitseriks. Seal jäi ta mingil ajal silma MI5-le, kui tolle rajaja Vernon Kell soovitas neile tööle võtta Robertsoni, tema poja Johni kunagise koolivenna Charterhouse’i erakoolist.
Võluv, viisakas ja meeldiv kaaslane – Robertsoni kolleegid võrdlesid teda näitleja Ronald Colmaniga, Rudolph Valentino tüüpi südametemurdjaga, kes koos ungarlannast staari Vilma Bánkyga moodustasid tummfilmiduo, mis võistles edukalt John Gilberti ja Greta Garboga. Robertson tundis end kõige vabamalt baarides ja restoranides tööasju ajades: joogiklaasi taga lõõpides avaldus mehe tõeline loomus sageli kõige selgemini ning just nõnda saavutati parimaid tulemusi. Nüüd oli temast saanud B1A osakonna ülem ning kuigi oli parajasti pühapäev, läks ta kohtuma Ralph Jarvise, Lissaboni MI6 mehega, kes oli paariks päevaks Londonisse tulnud. Temaga kohtumine võis kujuneda kasulikuks, et saada teada, mis sealkandis toimub.
Luis Calvo polnud ainus hispaanlasest spioon, kes Robertsonil meeles mõlkus. Paari viimase kuu jooksul olid nad jahtinud mõistatuslikku fantoomkonvoidest jutustavat meest, keda sakslased nimetasid Alariciks või Arabaliks. Kuid teda polnud veel leitud. MI5 uurimisosakonna ülem Herbert Hart jõudis järeldusele, et Arabel – tema eelistas kasutada seda nimeversiooni – on hispaanlane, nagu mõned olid algusest peale kahtlustanud. (Nüüdseks viitas enamik talle kui Arabelile, mis oli tema Saksa koodnime inglisepärasem variant ja kõlas pigem haldja või krati kui spiooni nimena, sobides hästi sellele, kelle tegelikus olemasolus ei võinud kindel olla.)5 Arabel kandis ette Abwehri spioonihaldajale Madridis, seega näis Harti teooria tõepärane. Kuid sakslastele oli väidetust hoolimata selge, et Arabel ei paikne Londonis. Keegi tegelikult seal elav isik poleks briti elu kohta edastanud nõnda koomilist materjali.
Tema väitel kujutasid Liverpooli meelelahutuspaigad joomaorgiatest ja lõtvadest elukommetest täidetud urkaid. Vahest mitte täiesti ekslik väide, küll aga oli selge, et ta pole kunagi käinud Glasgow’s, kus tema sõnade kohaselt oli sõjaga kaasnev viletsus nõnda suur, et kohalikud mehed on vaid liitri veini nimel nõus sabotaaži- ja terrorismiakte sooritama. „Toda produkti saareriigis ei leidu,“ kinnitas Arabel. Kuigi Robertson sündis Sumatral, olid ta vanemad šotlased; ta oli hästi tuttav oma rahvuskaaslaste joogieelistusega, milleks on õlu. Sama üllatav oli kuulda Arabeli sakslastele jutustamas, et Londonis jääb elu suvekuudel kuumuse tõttu seisma ning diplomaatilised esindused kolivad rannikulinna Brightonisse, kus on jahedam. Ta ei paistnud eriti hästi tundvat briti kombeid ega maad ennast. Kulutuste aruannete põhjal ei jaganud ta isegi naelade, šillingite ja pennide süsteemi (tema väitel maksis rongipilet Glasgow’st Londonisse 0 naela, 87 šillingit ja 10 penni).6 Nüüdseks oli brittidele selgunud, et ta ainult teeskles Londonis elamist.
Küsimus oli aga selles, kas ka sakslased arvavad sama. Mõned tema vead olid naljakad, teised aga panid muretsema. Ta oli oma spioonihaldajatele teatanud, et Atlandi ookeani konvoide saatelaevadena kasutatakse miinitraalereid. See oli iseenesest juba piisavalt suur möödalask, kuid lisaks oli üks tema mainitud miinitraaler, HMS Chestnut, juba 1940. aasta novembris põhja lastud: materjaliga tutvunud Kuningliku Sõjalaevastiku esindaja märkis, et sakslastel ei jäänud too fakt kindlasti kahe silma vahele.
Isegi kui ta oma ettekanded välja mõtles, oli topeltagendisüsteem nõnda delikaatne ettevõtmine, et MI5 ei võinud säärast isetegevust lubada. Kui sakslased aru saavad, et Arabel neid lollitab – ning see on vaid aja küsimus –, võivad nad kõiki agente kahtlustama hakata, ning isegi kui ei hakka, võivad Arabeli ettekanded ehtsate topeltagentide teabega vastuollu minna. Risk oli liiga suur. Arabel tuli üles leida ja peatada.
Välja arvatud muidugi juhul, kui MI5 ta üles leiab ning veenab teda Kahekümne Komitee erirühmaga liituma. See polnud küll eriti tõenäoline. Isegi kui säärane asi peaks õnnestuma, võis arvata, et ta on end juba liigselt kompromiteerinud. Ka luureringkondades uskusid paljud, et sedasorti meest ei saa usaldada ning ta võib koguni olla sakslastelt meelega ette söödetud, et Briti luuresse sisse imbuda. Teised eelistasid oodata ja vaadata.
Kuid esmalt tuleb tema asukoht kindlaks teha.
Otsingud jagunesid MI5 kahe erineva osakonna vahel. B1A mees Robertson hoidis silma peal oma topeltagentide suhtlusel sakslastega, lootes tabada vihjeid mehe identiteedi kohta. B1G, mis tegeles vastuluurega Ibeeria poolsaarel, otsis teda samal ajal oma allikate kaudu. Tomás „Tommy“ Harris oli tolle osakonna ülem. Ta oli jõukas kunstnik, ema poolt pooleldi hispaanlane, ning ta aitas oma isal juhtida Mayfairis asuvat Hispaania Kunstigaleriid, kus müüdi El Greco ja Goya teoseid. Harris kõneles hispaania keelt sama hästi kui kohalikud, kuid ei tema ega Robertson polnud suutnud Arabeli leida.
Asi polnud vaid selles, et Arabel oli sakslaste agent, kes tegutses väidetavalt Londonis. Tegelikult olid vastuluureülemad kindlad, et nüüdseks on tabatud juba suurem osa natsispioonidest, kes Suurbritanniasse saadeti, ning tänu topeltagendisüsteemile oli Robertson vaid mõne kuu kaugusel sellest, et kõik Saksa luureoperatsioonid Suurbritannias oma käpa alla saada. Arabel kujutas endast anomaaliat, kes oli nähtavasti võrgust läbi lipsanud. Nad olid temast kuulnud juba rohkem kui kuu aega tagasi, kui see nimi esmakordselt Bletchley sõnumites välja ilmus. Tema materjal võis ju võltsitud olla, kuid siiski tuli see spioon iga hinna eest kinni nabida.
Käes oli pühapäev, 22. veebruar, ning Robertson siirdus oma kokkusaamisele Jarvisega: mitteametlik jutuajamine, kus MI5 ja MI6 mehed kompisid piire, mis nende asutusi ühendasid ja lahutasid. Neil oli paljustki rääkida: Lissabonist sai sõja alguses tähtis spionaažikeskus. Kuid vestluse kestel esitas Jarvis ootamatu küsimuse.
„Kas keegi teie topeltagentidest,“ küsis ta, „kirjutab mõnele Saksa juhtumiohvitserile, kes kasutab Madridi aadresse?“
Robertson noogutas.
„Kas aadress Apartado 1099 ütleb teile midagi?“
See oli postkastinumber.
Robertson teatas, et see on ehtne ning üks nende agentidest saadab oma sõnumeid sinna.
Jarvis palus end vabandada ja tõusis, et helistada oma osakonnaülemale St Albansis, Felix Cowgillile. Temalt loa saanuna naasis ta Robertsoni juurde.
Jarvis ütles, et tal on MI5-le midagi tähtsat teatada ning see puudutab üht hispaanlast Lissabonis, kes on kuude kaupa MI6-le läheneda püüdnud …
2
Hispaania, sügis 1941
Veel hiljuti kartis ta oma elu pärast, kuid otsene oht oli möödas ja Karl-Erich Kühlenthalil oli nüüd põhjust uskuda, et on suure triumfi lävepakul.
Saatkonna ees Avenida del Generalísimol vedasid kondised hobused kaubakaarikuid. Madrid oli vaene linn, mille elanikkond kannatas kodusõja toodud valu ja hävitustöö käes. Üle
Nimetus tulenes topeltagendisüsteemi ingliskeelsest nimest
Marylebone Cricket Club (rajatud 1787. aastal) on Inglismaa tuntuim ja mõjukaim kriketiklubi, rahvuskoondise staadioni Lord’s Cricket Ground omanik ning ametlike kriketireeglite kehtestaja ja uuendaja.
Edaspidi kasutan nimekuju „Arabel“, välja arvatud juhtumitel, kui sakslaste allikatest tsiteerin või neile viitan.
Tolleaegses Inglise naelas oli 20 šillingit, igas šillingis 12 penni.