Spioon 29 nimega. Jason Webster
diplomaadid elasid pealinna keskel jõukas kvartalis Real Madridi staadioni lähedal. Nad paiknesid uue Hispaania riigikorra tuiksoones, kuhu võitjad oma kodud rajasid ning valitsuse toetatavat jalgpallimeeskonda vaatamas käisid. Saatkonna personalile oli Madrid oluline ametipost sõbralikus, ehkki rõõmutus riigis. Franco suutis 1939. aasta aprilliks, viis kuud enne uue maailmasõja algust, oma vabariiklastest vaenlased alistada, saades selle juures olulist abi Hitleri ja Mussolini käest. Sellest ajast peale, hoolimata sakslaste pingutusest, oli ta tagasi lükanud kõik palved Hispaania liitumiseks teljeriikidega. Franco oli galiitslane, pärit riigi loodeosast, kus hinnati stoilisust ja ettevaatlikkust. Hispaania on lahingutest väsinud, ütles ta oma liitlasele, ega suuda uues konfliktis täisjõuga osaleda.
Ametlikult jäävad nad neutraalseks, kuid siiski Hitleri sõbraks.
Saksa saatkond oli suur ja tähtis ning polnud antud rahumeelse leppe juures vaid sümboolses rollis. Nii nagu paljude teiste välisriikide esinduste puhul, oli siingi tegu spioonipesaga, mille südames paiknes Abwehri keskus, suurem kui üheski teises neutraalses riigis. Ja Kühlenthal oli sadade palgaliste ohvitseride hulgas tähtsaimate sekka tõusmas. Tema side Hispaaniaga ulatus aastate taha.
Tema isa, kindral Erich Kühlenthal, oli 1930. aastatel nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal sõjaväeatašeena tegutsenud ning Hispaania militaarjõududest sõpru leidnud. Seetõttu oli Franco pöördunud just kindral Kühlenthali poole, et saada Saksamaalt abi oma ettevõtmise toetuseks, kui ta 1936. aastal Hispaania vabariigi vastu mässama hakkas, millest kasvas peagi välja Hispaania kodusõda.
Hitler otsustas Francot abistada, millele järgnes Kondori leegioni loomine, mis koosnes tuhandetest sakslastest vabatahtlikest, kes Franco armee kõrval võitlesid. Hispaaniast sai uute militaarideede katsepolügoon, millest hiljem arenes välja välksõja taktika, mis Saksamaale kogu Euroopas kiireid võite tõi. Kõigist salastamispüüdlustest hoolimata nähti just Kondori leegionis Guernica veresauna peasüüdlast.
Leegionil oli ka luurekorpus, mida juhtis Joachim Rohleder. Kahekümnendates eluaastates Kühlenthalist sai Rohlederi sekretär.
Kühlenthal oli pikk ja kõhn mees, kelle helepruunid juuksed olid vasakule poole seitlisse kammitud. Tal oli kitsas, kullinokka meenutav nina, nagu väitsid need, kes teda kohtasid, kuid ta silmad olid sakslasele tüüpiliselt sinakashallid ning nende pilku kirjeldati läbitungiva ja uurivana. Ta käis hästi riides, kandes tavaliselt kaherealisi ülikondi ning meenutades väljanägemiselt kõrgemast klassist sakslast. Noormehena soovis Kühlenthal käia oma isa jälgedes ja teha sõjaväes karjääri, ta unistas kõrgetest auastmetest. Kuid sellega kaasnes probleem, mis peale Hitleri võimuletõusmist 1933. aastal tema liitumise Saksa relvajõududega võimatuks muutis: tema emapoolne vanaema oli juut. 1935. aastal vastu võetud Nürnbergi koodeksi järgi, millega natsiriik antisemitismile seadusliku vormi andis, hakati veerandjuute pidama „teise järgu segaverelisteks“
(Mischling zweiten Grades) ning ehkki neid ei kiusatud taga sama tõsiselt kui „suuremal määral juute“, puudusid neilgi teatud põhiõigused.
Kühlenthal tuli Hispaaniasse, et oma rassilise „ebapuhtuse“ käest pääseda, ja tegeles Madridis mõnda aega Ühendriikidest imporditud raadiote müümisega: tema äri nimeks sai „Elcar“, ühend „Ellenist“, tema naise eesnimest, ja „Carlosest“, tema enda nime hispaaniapärasest mugandusest. Hispaania kodusõja puhkemisel oli ta sunnitud Saksamaale naasma. Kuid peagi tuli ta tagasi Madridi, sedapuhku Saksa luureteenistuses, mis sai võimalikuks tänu tema isa sidemetele sõjaväes. Kühlenthali isa oli I maailmasõja ajal sõbrunenud ühe sõjalaevastiku väikest kasvu ohvitseriga. Admiral Wilhelm Canaris juhtis nüüd Abwehri ning temast sai noore Kühlenthali mentor. Endisest allveelaevakaptenist Canarisest sai Hitleri võimule tõusmise järel Saksamaa salateenistuse ülem. Ta oli konservatiivne parempoolne, kuid natsiideoloogias oli paljutki sellist, millega ta päriselt ei nõustunud, näiteks rassiküsimused. Kühlenthal oli üks paljudest juutidest, keda ta abistas; enne seda, kui Himmler ta 1944. aasta veebruaris ametipostilt kukutas, aitas Abwehri juht sadadel juutidel eluga pääseda, määrates neid oma agentideks, saates nad välismaale, nagu Kühlenthaligi, või varjates neid muul viisil.
Iroonilisel kombel näis tagakiusamise oht Kühlenthali töötahet tugevdavat, kui ta Madridis spioonivõrgustikke lõi. Ta oli 1941. aastal kolmekümne kolme aastane. Tegu oli ettevõtliku mehega, kellest sai tänu kirglikule töössesuhtumisele aja jooksul üks Abwehri jaoskonna tähtsamaid mehi, mis mõnele tema kolleegile närvidele käis, kuna nad ei suutnud taluda, et ilma sõjalise väljaõppeta mees oli ülendatud kapten-spetsialistiks ning asus juhtima salaagentide osakonda.
Kolleegid pidasid teda distantsi hoidvaks ja tõsiseks meheks. Kui paljud Abwehri töötajad olid lummatud spioonitööga kaasnevast põnevusest ja seiklustest – rahast ja seksist –, siis Kühlenthal, abielus ja kahe lapsega, tundis kirge vaid tennise ja autode vastu, mida tal oli kaks: pruun prantsuse kupee, vahetatavate numbrimärkidega päeva ajal liiklemiseks, ning must saksa masin, mis oli mõeldud öisteks sõitudeks.
Kuid hoolimata oma hindamatust panusest Reichi hüvanguks ei võinud ta end päris kindlalt tunda. Eelmisel suvel asus Saksamaa sõtta oma endise liitlase Nõukogude Liidu vastu. Juutide tapmisest oli saanud omaette tööstusharu, mille eest hoolitsesid erimõrvarühmad – Einsatzgruppen –, mis saadeti eesliini taha, et äsjavallutatud alad juutidest puhastada. Kühlenthal võis end töösse matta ning kasuliku luureohvitserina tõestada, kuid isegi Madridis ei pruukinud sellest eluspüsimiseks kuigi kaua piisata. Millal saabub tema kord, kui talle keskööl uksele koputatakse?
Abwehr polnud ainus Saksa salaorganisatsioon, mis Madridi saatkonnas tegutses. Gestaapo, Himmleri salapolitsei ning selle natside kontrolli all olev luureüksus Sicherheitsdienst ehk SD olid seal samuti oma agentidega esindatud. Himmler külastas 1940. aasta oktoobris ametlikult Hispaaniat, kohtudes Francoga ning sillutades teed selleks, et tema mehed saaksid arvestada Generalísimo politsei täieliku koostöövalmidusega. Nüüd antigi neile vabad käed.
Kühlenthal ei võinud end turvaliselt tunda. Vahest polnud Hispaania siiski selline rahusadam, nagu ta lootis. Franco ei soovinud küll maailmasõjas osaleda, kuid oli rajanud erilised sõjaväeüksused noormeestele, kes füürerit abistada tahtsid. Kui 1941. aasta juunis Nõukogude Liidule kallale tungiti, värbas Hispaania Sinine diviis kümneid tuhandeid vabatahtlikke, keda idarindele saata.
Hispaania sõbrasuhted Saksamaaga süvenesid, mis sobis tavalistele saatkonnatöötajatele, kes olid uhked Reichi võitude üle punaste vastu; nemad tundsid end Franco Madridis mugavalt. Kuid Kühlenthal vajas midagi, mis muudaks tema positsiooni turvalisemaks.
Pääsemine tuligi: mitte üks, vaid kaks korda.
Himmleri natsispioonid – SD – ajasid jälgi. Nende Madridi kontor sai Kühlenthali vanaemast haisu ninna. Kuid abi saabus. Ilmselt oli siin mängus tema mentori Canarise käsi. Kühlenthali lauale jõudis paber, mis võis päästa tema karjääri ja vahest koguni elu; ta oli nüüd ametlikult aarialane. Paari pastakatõmbega, nagu võlukepi viibutusega, oli tema juudiseisus kaotatud.
SD uuris selle kohta järele. Nad olid raevunud. Nad kinnitasid, et „selleks puudus igasugune seaduslik alus“.
Berliinist soovitati neil edasistest arupärimistest loobuda.
Kühlenthali pingutustest oli kasu tõusnud. Ta oli muutumas liiga tähtsaks isikuks, et temast vabaneda võiks. Tema võrgustiku spioone peeti paljulubavateks. Mitte küll eranditult. Britid olid spioonimängus võimekad vastased. Siiski oli Kühlenthalil põhjust uskuda, et vaenlase tagalas loodud uus võrgustik saavutab edu. Juba 1941. aasta suvest peale tegeles üks tema meestest ettekannete edastamisega otse Londonist, kirjutades nähtamatu tindiga ning saates need ära Lissabonis paikneva kulleri kaudu. Tol sellil oli terav silm, isegi kui ta vahel inglise kommetest aru ei saanud. Pole hullu, küll õpib. Tema saadetud info vägede liikumise ja laevakonvoide kohta parandab kindlasti Kühlenthali reputatsiooni Berliinis.Ta oli oma uut spiooni esmakordselt kohanud Café Correoses, lühikese jalutuskäigu kaugusel saatkonnast. Esialgu ei avaldanud see lühike kataloonlane, kes end senjoor Lópeziks nimetas, mingit erilist muljet. Muidugi oli tegu valenimega, nii nagu Kühlenthalgi tutvustas end Felipe’ina – hiljem kasutas ta ka