Spioon 29 nimega. Jason Webster
tema ebatavalisi meetodeid: lingvistide ning koguni kõneterapeudi kasutamist matemaatiliste koodide murdmisel. Kuid hoolimata kinnitustest, et ta võlgneb oma edu tüdrukutele, oli sakslaste krüpteeringu murdmiseks kasutatav pöörlevate ketaste süsteem siiski tema looming ning seega kandsid ka dekrüpteeritud sõnumid tema nime – isegi peale seda, kui ta aasta hiljem lümfivähki suri.
Sõda kestis nende ümber üha edasi. Mavis kuulis läbimurdele järgnenud hommikul jaapanlaste rünnakust Pearl Harborile. Tundus, et ameeriklastest saavad peagi nende liitlased. Punaarmee oli samal ajal idarindel alustanud sakslaste Moskva alt tagasilöömist. Kuigi tol hetkel seda ei taibatud, said need detsembri alguse sündmused ning tema enda eilne edu konflikti murdepunktiks.
Peale esimese dekodeeritud sõnumi lugemist tuli tööd vaid juurde. Mavis ja Margaret olid sisse murdnud, kuid läks veel mitu nädalat, enne kui Abwehri sõnumite pideva voolu tootmiseni jõuti. Seitsmeteistkümne „tüdruku“ hulgas olid nemad ainsad, kes saksa keelt mõistsid: vajati rohkem lingviste. Enne jõuab kätte 1941. aasta esimene jõulupüha, kui uus ja oluline infoallikas ülejäänud Briti luureteenistusele kättesaadavaks muutub, ning vähemalt alguses tähendas see, et iga päev tuli dekodeerida viiskümmend kuni sada Abwehri sõnumit. Hiljem see number mitmekordistub ning sõja lõpuks jõuab dekodeeritud sõnumite koguarv 140 000 lähedale.
Mavis jäi tol päeval omapead: Knox oli haige ja pidi jääma koju, kuhu Margaret talle vajaliku materjali kätte viis, et töö saaks jätkuda. Polnud aega saavutusi põhjalikumalt tähistada. Kuid siiski oli tegu olulise hetkega. „Esimesel jõulupühal 1941. aastal murdsid Bletchley geeniused Abwehri Enigma …“ kirjutas Hugh Trevor-Roper. „Sellega astusime uude ajastusse.“
Briti luureohvitserid said nüüd lugeda, mida nende Saksa konkurendid üksteisele kirjutavad, tehes seda nii, nagu lehitseksid nad hommikusi ajalehti. Mavise töö polnud siiski nende sõnumite analüüs, mida ta koos kolleegidega lahti murdis. See oli MI6 luureohvitseride ülesanne – GC&CS kuuluski tolle salateenistuse alluvusse –, nemad pidid töötlema materjali, mida Mavis ja Knox neile saatsid.
Nendeni jõudnud Saksa materjalis kordus üks huvitav nimi, mida tuli sageli ette raadiosõnumites Abwehri Berliini peakorteri (aadressil 76/78 Tirpitzufer) ja nende Madridi spioonijaoskonna vahel. Viidati „Arabali2 ettevõtmisele“, ühele müstilisele natside spioonivõrgustikule, mis pidavat tegutsema Suurbritannias ja mille juht on agent nimega Alaric.
Sellele mõtlemine tekitas hirmuvärinaid. Vaenlase spioone puudutav foobia oli niigi kogu riiki haaranud. Levisid kuulujutud tanksaabastes nunnadest, keda langevarjudega Warwickshire’i kohal alla visati, kõrvalistele põldudele küntud sõnumitest Saksa luurelennukitele ning telegraafipostidele jäetud kriidimärkidest. Üks vanem naisterahvas järeldas koguni, et tema naaber saadab morsekoodiga vaenlasele sõnumeid, kui lühikest ja pikemat pesu kindlas järjestuses õues nöörile kuivama riputab. Kedagi ei võinud usaldada.
Bletchleys ei mindud nõnda kergesti õhinasse. Ent järgnevate nädalate ja kuude jooksul kohtasid Mavis ja tema kolleegid korduvalt viiteid tollele kurjakuulutavale Alaricile.
Aga kes ta on?
St Albans, jaanuar 1942
Desmond Bristow veetis enamiku päevast hotellide registratuuriraamatuid uurides, mida agendid Madridist ja Lissabonist saatsid. Tema tööks oli leida kahtlasi isikuid: kummalisi või mujal varem silmahakanud nimesid. Parem ikka, kui jalaväes teenida, leidis ta endamisi.
Kord Oxfordi jaamas 1940. aasta maikuus rongi oodates nägi ta Dunkirkist naasnud tõsiselt haavatud sõdureid: see vabastas ta illusioonist, et tahab eesliinil võidelda.
Siiski poleks Bristow osanud ette kujutada, et spiooniamet on nõnda igav. Betty oli rase ning ta igatses naise järele. Worcester asus St Albansist kaugel. Vähemalt oli tal tema kallis Matchlessi mootorratas ning bensiinitalonge säästes võis ta vahetevahel sinna sõita ja teda näha. Kuid peale ajuti Kuningas Harry pubis ülemusega õlleklaasi kummutamise polnud tal erilisi meelelahutusi.
Sõda oli kestnud kaks ja pool aastat, juba leidus piisavalt põhjusi spioone välisriikidesse saata ning MI6 – salaluureteenistus – keskenduski nüüd peamiselt sellele. Kuid Bristow polnud veel välislähetusi saanud. Isegi mitte Hispaaniasse, kuigi ta oli seal üles kasvanud. Jah, nad hindasid küll tema keeleoskust ja kohaliku kultuuri tundmist ning tänu sellele ta ametisse võetigi. Kuid tema töökohaks sai MI6 V osakond, vastuluureharu, ning nad kolisid peagi Londonist välja Glenalmondisse, Edwardi-aegsesse punastest tellistest hoonesse unises St Albansi väikelinnas. Ta oli alles 26-aastane, liiga noor, et teistega koos peale tööd konservatooriumis roosasid džinnikokteile nautida. Nad kutsusid konservatooriumi maokoopaks.
Kuid vähemalt oli Philby siin. Tema ülemus kokutas veidi, kuid tundis ja armastas Hispaaniat Bristow’ga võrdsel määral, olles seal kodusõja ajal The Timesi korrespondent. Ta oli Bristow’st viis aastat vanem ning temaga oli lihtne suhelda. Varsti said neist head sõbrad, Bristow sõidutas teda mootorrattasadulas mööda St Albansit ringi ning nad käisid peale tööd pubis. Kim Philby muutis Glenalmondis elamise veidi talutavamaks.
Kolonel Felix Cowgilliga oli aga igavene häda. Ta oli teeninud India politseijõududes ning nüüdne V osakonna ülem juhtis Glenalmondit keskaegse kindluse kombel. Ta oli kahtlustava iseloomuga ning jõudnud juba enamiku teiste luureteenistusülematega tülli minna. Tema osakonna ülesanne oli läbi töötada võõrriike puudutavad luureettekanded – mis sisaldasid infot Suurbritannia vastu suunatud spionaaži kohta – ning vajadusel jagada oma andmeid teise suure vastuluureorganisatsiooniga MI5 ehk julgeolekuteenistusega. Kui MI6 V osakond tegeles välismaaga, siis MI5 alla kuulusid Suurbritannia ja ülejäänud Briti impeeriumi alad, ent kahe asutuse tegevusväljad kattusid sageli. Mõni võiks arvata, et see nõuab koostöö tihendamist. Cowgill nende hulka ei kuulunud: ta kahtlustas, et MI5 tahab tema territooriumi üle võtta. Viidates vajadusele MI6 allikaid kaitsta, lubas ta harva oma materjali edasi saata.
Philby vihkas teda.
„Kujutlusvõime puudumine, tähelepanematus detailide vastu ning täielik ignorantsus maailma suhtes, milles me võitleme …“ kirjutas ta. „Glenalmond … oli siilina kerra tõmbunud; Cowgill isoleeris end rõõmuga välismaailmast.“ Mis mõtet on nii palju luureteavet koguda, kui seda nagunii kellegagi ei jagata? Nüüd, kui Abwehri koodid olid viimaks lõplikult murtud, muutus Cowgilliga koos töötamine veelgi keerukamaks. Philby jagas oma MI5 sõpradele teavet suusõnaliselt, mitteametlikult, „et mõttetuid sekeldusi vältida.“
Sakslaste sõnumite dekrüpteerimist tähistati lühendiga ISOS ehk „Illegaalsed sõnumid Oliver Stracheylt“, GC&CS töötaja järgi, kes Abwehri käsitsi šifreeritud sõnumite murdmist juhtis. ISOS tegutses 1940. aasta aprillist alates, juba enne Bristow’ tööletulekut. Kuid nüüd polnud sakslaste sõnumid enam käsitsi šifreeritud, vaid seda tehti Enigma masinatega. Need sõnumid olid palju keerukamad ja kasulikumad kui varasemad ning Dilly Knoxi juhitud GC&CS rühm sai alles hiljuti nende murdmisega hakkama. Sõnumeid hakati põhjalikumalt lahti murdma alates 1941. aasta esimesest jõulupühast ning neile viidati lühendiga ISK ehk „Illegaalsed sõnumid Knoxilt“. Kuid nii nagu paljud teised, ei suvatsenud ka Bristow neid üksteisest eristada ning viitas kogu dešifreeritud Abwerhi materjalile lühendiga ISOS.
Sõnumid toodi Glenalmondi jalgrattal, erikuller saabus kell 10.30. Tol päeval, kui nad esmakordselt Arabalist kuulsid, valitses udune ja jäine ilm. Bristow oli just kaminas tule süüdanud ja Philby istus eendakna juures, kandes kulunud nahkjakki, mille ta Hispaania kodusõja ajal ostnud oli. Nende kolleeg Tim Milne luges parajasti Ibeeria poolsaart puudutavaid ettekandeid.
„See kõlab väga imelikult,“ kuulutas ta, kui üht neist uuris.
Bristow tõstis registratuuriraamatute kohalt pilgu. Ka akna all istuv Philby vaatas nende poole.
„Mis seal kirjas on?“
Milne ulatas talle paberi. Bristow kõndis sinna ja piilus üle tema õla. Ta nägi suurtähtedega trükitud sõnumit, Abwehri Madridi jaoskonna ettekannet peakorterisse, kus Berliini ülemustele anti teada uue Vertraaugsmanni – usaldusmehe ehk spiooni – Londonist saadetud
Vahel esines ka nimekuju