Spioon 29 nimega. Jason Webster
senjoor Carvalho, portugallasest ärireisija, kes elas Newportis Lõuna-Walesis ja hoidis silma peal Inglise kanali laevaliiklusel; härra Gerbers, Šveitsi sakslasest ärimees, kes elas Bootle’is Liverpooli lähedal ja jälgis Mersey jõel toimuvat; ning rikas Venetsueelast pärit tudeng, kes elas Glasgow’s.
Sakslased nimetasid toda spioonivõrgustikku „Arabali ettevõtmiseks“.
Alaric? Arabal? Keegi neist polnud neid nimesid varem kuulnud. Kuid ometi oli nende silme ees dekrüpteeritud Abwerhi sõnum, kus uus natside spioon kirjeldas Caernarfoni lahel nähtud laevakonvoi koosseisu, et sakslaste allveelaevad sellest omad järeldused teeksid. Mida V osakond tegema peaks?
Philby ei raisanud aega. Ta haaras signaalimuunduriga varustatud telefoni rohelise toru, et MI5 kolleege hoiatada: too spioon tegutseb nende kodumurul ja julgeolekuteenistus peab sellest teadma.
Bristow ja kõik teised kontoris viibijad jätsid oma tegemised sinnapaika, et vestlust kuulata. See oli kahtlemata põnevaim sündmus, mis tema Glenalmondisse saabumisest peale toimunud oli. Philby sai toru otsa MI5 uurimisosakonna ülema Herbert Harti. Bristow pani tähele, et Philby lööb kõnelemisel sõrmega nipsu, üritades oma kokutamist kontrolli all hoida.
„Kas nägite tema sõnumit M-M-Madridist Caernarfoni konvoi kohta, Hart?“
Selgus, et ka MI5 nägi Arabali sõnumit ning nemadki olid samavõrra mures ja hämmastunud. „Laske Scotland Yardil sellega tegeleda,“ soovitas Philby.
Kuigi algne juhtlõng pärines luurajate käest, suudaks just politsei Saksa agentide tegeliku väljanuhkimisega kõige paremini toime tulla. Samal ajal võtab MI5 ühendust oma kontaktisikuga Admiraliteedis, et neid Caernarfoni konvoi eest hoiatada.
„Hoiame asjal silma peal ja vaatame, mis sellest saab. Praeguseks head aega.“
Philby asetas toru hargile ning kontor hakkas sumisema.
Kes on see uus vaenlase agent?
„Kindlasti hispaanlasest madrus mõnelt Liverpooli dokkides olevalt kaubalaevalt?“ pakkus nende töökaaslane Jack Ivens. „Aga miks just hispaanlane?“ küsis Bristow. „Ta võib olla ka hollandlane või Rootsi kodanik või siis kusagilt mujalt.“
Nad vaatasid üksteisele otsa. Keegi ei osanud midagi kindlat väita.
„Huvitav, mis suhtluskanaleid meie mõistatuslik Arabal kasutas?“ küsis Bristow.
Philby vangutas pead.
„Meil ei tasu m-m-mõistatamismänguga jännata,“ ütles ta. „See raiskab vaid aega ning kui too tegelane endast tähtsamat sorti asjameest kujutab, siis kohtame teda ISOS-i sõnumites uuesti.“
Bristow ja teised said vihjest aru; nad naasid tööülesannete juurde, kuid mõistatasid endamisi edasi. Järgnevad uudised süvendasid müsteeriumi veelgi.
Kõigepealt said nad kirjaliku ettekande kaptenmajor Ewen Montagu, Admiraliteedi MI5 kontaktisiku käest, kellelt Caernarfoni konvoi kohta järele uuriti. Nende üllatuseks kinnitas Montagu kategooriliselt, et sellist konvoid ei eksisteeri.
Mõni päev hiljem kontakteerus nendega ka Scotland Yardi eriosakond. Hoolimata põhjalikest otsingutest ei avastatud ühtki jälge, mis vaenlase agentidele viitaks.
Tundus, et pole mingit Saksa spiooni ega Caernarfoni konvoid, aga järgmisel nädalal mainiti Alarici ja Arabali võrgustikku taas Bletchley dekrüpteeritud Abwerhi ettekannetes ning Madridi jaoskond teatas Berliini, et nende mehe info kohaselt „SEILAS KONVOI NELJA PÄEVA EEST LÕUNA SUUNAS.“
Philby oli seda nähes meeleheitel.
„Mis siin toimub? Me teame ju, et mingit kuradima konvoid ei ole olemas.“ Ta vaatas Bristow’ poole.
„Kes on see Arabal? Miks ta sellist udu ajab?“
London, 22. veebruar 1942
Major Thomas Argyll Robertson, MI5 osakonna B1A ülem, oli hõivatud mees. Luis Calvo, Hispaania ajakirjanik ja Madridist juhitud natsimeelse spioonivõrgustiku liige, oli viimased kümme päeva veetnud luku ja riivi taga MI5 ülekuulamiskeskuses, vangilaagris 020 Ham Commonis. Hispaanlane tunnistas üles juba kahekümne nelja tunni möödudes. Kongis alasti kükitava Calvo murdmiseks piisas vaid sellest, et laagriülem „Tinasilm“ Stephens tema nähes „piitsavarrega vastu ratsasaapa säärt laksas“.
Ent nüüd, kui saatkonnaga lähedalt seotud ajakirjanik avalikult paljastati, pidi avalike suhete vallas ettevaatlikuks jääma. Sealne personal ei soovinud suurema kriisi puhkemist. Peale sedasorti juhtumit võivad teisedki riigid Hispaania diplomaatide vastu kahtlustavamaks muutuda.
Siiski võis MI5 asja kordaläinuks lugeda: lihtne vastuluuretegevus, millega vaenlase spioonioperatsioon juba eos peatati. Hispaania ei kuulunud küll ametlikult vaenlasriikide sekka, kuid teda ei saanud kindlasti ka sõbralikuks lugeda.
Too juhtum poleks Robertsoni (keda alati nimetati Tommy või siis initsiaalide järgi Tar) üldse puudutanud, kui üks tema topeltagentidest poleks Calvo paljastamisel rolli mänginud. Gwilym Williams oli topeltagentide seas ainus, kel polnud tõelist koodnime, teda tähistati initsiaalidega G. W. Teised – Lumi, Kolmratas ja Tate – kuulusid kõik Robertsoni eriklubisse; kui nad kampa võeti, anti neile ka uus nimi. Kuid G. W. – le mitte.
MI5 määras G. W. ülesandeks jälgida Arthur Owensit ehk topeltagenti Lumi: nutikat Walesi rahvuslast, kes arvas, et võib üht poolt teise vastu kasutada. Topeltmäng ei pidanud brittide arvates siiski nõnda välja nägema. Selleks et kuuluda Robertsoni meeskonda, pidid agendid töötama vaid tema heaks ning sakslaste huvide esindamist ainult teesklema. Lihtne, aga vältimatu reegel. Kogu struktuur kõigist neist topeltagentidest, kellega sõja algusest peale nõnda palju vaeva nähti, võiks kokku kukkuda, kui vaenlane haistaks, et üks „nende“ agentidest on pooli vahetanud ja brittide heaks töötab.
Seetõttu määrati Lumel silma peal hoidma G. W. Williams oli endine politseinik ning teda usaldati täielikult. Temagi oli Walesi rahvuslane, mis kujunes katteloo puhul kasulikuks: mees, kes soovib natse aidata, lootes seeläbi ühel päeval oma kodumaa vabastada.
Nüüd oli ta saanud esimese suurema skalbi. G. W. teeskles, et on Calvo ja Abwehri vahemees. Tema pingutustest oli hispaanlase vahelevõtmisel palju kasu. Kuid ühtlasi tähendas see tema MI5 heaks töötamise lõppu. Tema side Abwehriga katkestati samal hetkel, kui Calvo arreteeriti. Ta ei saa enam vaenlase spioonina tegutseda. Ta pidi tegevuse lõpetama, et jätta mulje, nagu kardaks, et britid ta avastavad. Igasugune muu käitumisviis tunduks ebausutav. Seega pidi Robertson temast kui topeltagendist loobuma.
Siin peitus topeltagentide süsteemi põhihäda: valede võrk oli nõnda keerukas, et saavutatud eduga – nagu Calvo puhul – kaasnesid omad kaotused. Süsteemi vaenlase vastu kasutamine tähendas tihtilugu sedagi, et topeltagendid, kellega oli mõnikord aastaid vaeva nähtud, heideti kõrvale nagu tühjad padrunikestad. Üks lask, see oli kõik.
Teine häda oli enamiku juhtumite sunniviisilisus. Tabatud Saksa spioonid – paljud neist haletsusväärsed mehikesed, kes mööda maad ringi reisisid, taskupõhjas vaid mõni nael ja koormaks tugev aktsent – pandi valiku ette: poomissilmus või endiste isandate vastu pöördumine. Mõned valisid surma, kuid enamik eelistasid alternatiivi. Robertson oli see, kes valikuvõimaluse idee üldse välja käis. Surnud Saksa spioonist pole kellelegi kasu. Aga kui nad brittide kontrolli all Abwehriga suhtlemist jätkaksid? See on juba teine asi. Agentide koordineeritud kasutamine, nii et nad kõik sakslastele sama juttu räägiksid, võib vägagi kasulikuks kujuneda. Topeltagentide kasutamine oli sama vana kui sõda ise, ent keegi polnud varem katsetanud nõnda suuremahulise ettevõtmisega.
Vaja läks koordineerimist, ressursse, organisatsiooni, koostööd ja palju inimtöötunde. Lisaks vajati õigete Whitehalli valitsusametnike toetust, kuid nemadki ei tohtinud asjast liiga palju teada.
Ettevõtmise too külg jäeti John Mastermani hooleks. Robertson, MI5 osakonna B1A ülem, tegeleb topeltagentide tõelise juhtimisega, koos nende haldajate ja koduabiliste ja radistide ning muu toetuspersonaliga, tagades nõnda, et nemad täidavad käsku ja edastavad sakslastele just sellist teavet, nagu on ette nähtud. John Masterman, pikk ja kõrendlik 50-aastane