Spioon 29 nimega. Jason Webster
hispaanlasele lihtne asi. Ka agendi poliitilised vaated kaldusid õigesse suunda. Paljud hispaanlased soovisid kommunismi alistamisel abi pakkuda. Kodumaal olid nad ju sellega hakkama saanud. Nüüd otsis nende punastevastane raev uusi võitlustandreid.
Järk-järgult võitis ta Kühlenthali enda poole. Olgu peale, ütles too, näita meile, mida suudad. Siin Madridis pole sinust kasu. Meil oleks vaja, et suudaksid Londonisse pääseda. See võiks meile juba huvi pakkuda.
Koos ühe alluvaga õpetasid nad mehe välja nähtamatuid tinte kasutama, andisid talle ka veidi raha ning koodnime Alaric – gooti väeülema järgi, kes Roomat rüüstas. Kas tema uus agent suudab Briti impeeriumi seestpoolt õõnestada? Kühlenthal kahtles selles.
Kas Alaric isegi Inglismaale jõuab? Kuid siis saabus esimene kiri.
Mees oli Londonisse jõudnud ning andis tsensuuri vältimiseks oma kirjavahetuse edasi KLM-i lennufirma stjuuardile, kes tsiviilliinil Lissaboni ja Londoni vahet lendas. See oli kaval, ehkki kallis käik: kuller nõudis iga kirja eest dollari. Kuid asi oli seda väärt, kuna nüüd on neil agent vaenlase pinnal.
Oma vastustes pidi Kühlenthali kontor Alaricile meelde tuletama, et ta oma tulevased kirjad nummerdaks, ning tema uue agendi barokne proosastiil muutis sõnumid rohkesõnalisemaks kui vaja. Aga algus oli paljulubav. Parem, kui Kühlenthal loota julges, kuna tema V-mann oli juba soovitusi kuulda võtnud ning värvanud enda alluvusse veel kolm agenti. Abwehri peakorter on kindlasti rahul.
Kühlenthal andis Alarici juhitud võrgustikule nimeks Arabal, seda ühe kose järgi brittide valitsetavas Kashmiris.
Esmalt tunnistus aarialaseks saamise kohta ning nüüd uus luureoperatsioon Londonis endas.
Kuid see oli alles algus.
3
Lissabon, detsember 1941
Araceli tundis muret. Rongireis nende kodust Estorilist Lissaboni kesklinna võttis veidi üle poole tunni. Peagi on tema mees jälle linnaraamatukogus, ametis teatmike ja värskete ajalehtede uurimisega. Veel vaid mõned ettekanded sakslastele, kinnitas ta, ning siis teeb ta kogu looga lõpu.
Emigratsioonipaberid olid Brasiilia konsulaadis juba peaaegu joonde aetud. Peagi võivad nad reisi broneerida ja teele asuda. Kuid neid varitses oht ning aega polnud enam palju.
Tal oli põhjust hirmu tunda. Mis juhtub siis, kui keegi asjast teada saab? Väike Juan on vaid neljakuune.
Nad ei osanud arvata, et asjad sellise pöörde võtavad. Kumbki neist polnud tegelikult tahtnud Brasiiliasse minna. Ega isegi Lissaboni, kui aus olla. Kodusõja-järgses Madridis, kus nad mõlemad Majestici hotelli pidamisega ametis olid, unistasid nad Londonisse rändamisest, või siis Ameerikasse, kus neid ootab parem elu, eemal Franco Hispaania viletsusest ja süngusest. Kui puhkes maailmasõda, ignoreerisid nad Hispaania meedia ametlikke teadaandeid, kus välditi hoolikalt kirjutamast midagi sellist, mis nende sakslastest sõpru häirida võis. Selle asemel kuulasid nad BBC hispaaniakeelseid uudiseid. Vaid vähesed julgesid seda teha: see oli riskantne tegu.
London näis olevat parema maailma tuletorn, kõrgemate väärtuste kandja, kus leiduvad soodsamad võimalused. Kuigi sinna langevad sakslaste pommid, eelistaksid nad seda Franco rõõmutu natsionaalkatoliikluse piirangutele, sügavalt haavatud riigi vaesusele. Salazari Portugal oli sama halb.
Lokkis mustade juuste ja kena näolapiga Araceli oli sedasorti tume ja võluv iludus, keda tema koduses Galiitsias Hispaania loodeosas sageli kohata võib. Ta pidas end suureliselt ülal – millest hiljem pahandust tõuseb – ning oli veendunud, et tema päritolu on aristokraatlik. Nii nagu tema abikaasa, oli Araceligi intelligentne ja seiklushimuline: just tema oli oma mehe nimel 1941. aasta jaanuaris esimest korda brittidega kontakti otsinud ning pakkunud neile abi Hitleriga võitlemisel. See lõppes ebaõnnestumisega: saatkonnapersonal ei teinud temast välja. Hiljem üritas tema abikaasa ise brittidega rääkida, kuid seegi ei andnud tulemusi. Nüüd oli käes 1941. aasta lõpp. Mõni nädal varem Madridis oli ta veel lootusrikas: saatkonna passiametnik nõustus viimaks tema abikaasaga kohtuma. Kuid taas jäid inimesed, keda nad abistada tahtsid, nende pingutuste vastu ükskõikseks: see ei pakkunud neile huvi. Tema mees leidis, et nüüd pole muud võimalust, kui Lissaboni naasta ja Euroopast lahkuma valmistuda. Kui sakslased tõe teada saavad, on nende elud ohus ning iga kontakt brittidega suurendab selle tõenäosust.
Vahest oli tema mehel Brasiiliasse kolimise suhtes õigus. Seal võivad nad end turvaliselt tunda ning uut elu alustada. Kuid abikaasat jääb alatiseks rõhuma ebaõnnestumise taak. Ta oli sellesse nii palju pühendanud; tema uhkus ja enesehinnang sõltusid sellest. Ta polnud vaid unistaja. Tema kujutlusvõime oli naise omast jõulisem, kuid ta suutis ettekujutatut oma skeemide, osavuse ja veenvate valede kaudu ka ellu viia. Kumbki neist polnud arvanud, et asjad nõnda kaugele lähevad või nii halva pöörde võtavad, kuid Briti võimud olid kõik nende palved tagasi lükanud – kui mitu korda juba: viis? kuus? seitse? – ning see viis nad nõnda kaugele, Euroopa servale. Teisel pool ookeani asuv Brasiilia näis ainsa võimaliku põgenemisteena.
Kuid üht asja pole naine veel proovinud. Kõik peab olema valmis seatud, enne kui ta astub järgmise sammu: ta peab kaasa võtma õiged paberid ja tõendusmaterjalid ning leidma kellegi mõneks tunniks imikut valvama. Tema mees ei tohi teada saada, et naine järgib nüüd omi plaane. Saksa rahaga maksti see kõik – ruumikas maja ja nende Lissaboni elustiil – kinni. Saksa rahaga, mida saadi võltsitud ettekannete eest, mille kallal tema abikaasa nüüd raamatukogus töötab, teeseldes end Londonis elavat, ent kogudes tegelikult infot Suurbritannia reisiteatmikest, Prantsuse ajalehtedest, portugalikeelsest raamatust Briti laevastiku kohta, prantsuse-inglise militaarsõnastikust ning Madridist saadud Suurbritannia kaardilt. Inglise keele mitteoskamine tegi asja raskemaks.
Kodus sepistas ta suitsukatteks kirju – väidetavalt talle, Aracelile –, kus kirjeldas oma kogemusi Inglismaal kirjanikuna elades ning soovis naisele kõike head ning avaldas lootust, et saab teda ja nende väikest poega varsti taas näha. Teised kirjad olid adresseeritud väidetavale Kataloonia rahvuslasest sõbrale või siis armukesele, kelle ta Madridis välja mõtles. Kuid nende kirjade vahele kirjutas ta nähtamatu tindiga luureraportid, mille lood põhinesid teatmikest kogutud materjalil. Kaks väljamõeldist samal paberil paralleelselt lahti rullumas. Üks nähtav, teine nähtamatu. Kummaski mitte sõnagi tõde.
Sakslastel polnud aimugi, et ta on tegelikult Lissabonis, mitte Londonis: kirjad saadeti neile edasi Portugali nõudmiseni aadressilt. Kuid saadud rahast ei jätku igaveseks. Nende olukord oli väga ebakindel: sakslased ei ilmutaks erilist mõistmist, kui tema abikaasa sepitsustest teada saavad. Vajati uut lahendust.
Araceli kontrollis oma kotti, et kindel olla, kas kõik vajalik on kaasas. Too tore ameeriklane oli lubanud, et toob täna inglase kaasa.
Võttis aega, kuni Theodore Rousseau jr, mereväeatašee abi USA saatkonnas, tema ettepanekut tõsiselt kaaluma hakkas. Araceli oli talle esimest korda lähenenud eelmisel kuul, jutustades hispaanlasest spioonist, kes sakslastega mestis ameeriklaste vastu tegutseb. USA polnud sõtta astunud, vähemalt veel mitte, kuid ta leidis, et lugu kõlab paremini, kui ta esitab selle nii, nagu ka ameeriklasi varitseks otsene oht.
Ta oli julge ja küsis oma väärtusliku informatsiooni eest 200 000 dollarit. Abikaasa oleks tema üle uhkust tundnud. Siis hakkas Rousseau teda tõsiselt võtma. Kuid viimaks andis Araceli talle tõendusmaterjali tasuta üle: nähtamatu tindiga kirja pandud sõnumi, mis väitis, et Chicagos paiknev Agent 172 on valmis sabotaažiplaanidega alustama.
See oli kirjutatud prantsuse keeles. Ta oli arvanud, et kui edastab sõnumi keeles, mida ta ei valda, lisab see tema loole usutavust. Polnud vaja muud, kui paluda prantslasest sõpra, et too lühikese teate kirja paneks, siis asendas ta seal teatud olulised sõnad teistega. Nii sai „Pariisist“ „Chicago“ ja „ajakirjade väljaandmisest“ „tehaste saboteerimine“. Viimaste kuudega oli ta palju õppinud.
Nüüd tundis Rousseau juba suurt huvi. Kuid 1941. aasta novembris polnud USA veel sõtta astunud: see juhtus mõni nädal hiljem, kui jaapanlased Pearl Harborit ründasid. Seega otsustas Rousseau, et peab Saksa spioonist rääkima Briti valitsuse esindajale.
Siin Araceli nüüd oli, valmis Rousseuga