Spioon 29 nimega. Jason Webster
võiks kampa võtta?
MI6 andis talle koodnimeks Bovril, kuna nende arust aitas ta „masendusest üle saada“, mis oli sellenimelise puljongiekstrakti reklaamlause. Võib-olla vihjati siin kõigile neile Madridist saadetud ärritavatele teadetele konvoidest, mida olemas ei olnud. Pole kindel, kes koodnime välja mõtles. Räägiti, et selle autor oli MI97 mees Gibraltaris, Donald Darling, kes aitas liitlasriikide sõduritel vaenlase aladelt põgeneda ning hakkas hispaanlast nõnda kutsuma siis, kui too Lissabonist mõne nädala eest sinna saabus. Kuid Bovrili oli kasutatud varemgi: vähemalt kuu aega tagasi. Kas MI6 üritas temast käed puhtaks pesta, teades juba, et kaotavad ta MI5-le? Vahest oli asjaga seotud Philby, Harrise lähedane sõber V osakonnast? Philby külastas sageli Harrise uhket Mayfairi kodu, kasutades aadressil Chesterfield Gardens 6 asuvat maja omalaadse eraklubina, nagu ka Victor Rothschild, Anthony Blunt ja Guy Burgess – väike sõprusring, kes nautis Londoni ühe parema veinikeldri ande.
Arabel võinuks Suurbritanniasse saabumata jääda, kui poleks olnud Philbyt, kel oli kombeks Cowgilli selja taga omavoliliselt tegutseda. Nüüd hakkas juba selgeks saama, kui suurt osa Arabeli kohta käivatest Bletchley materjalidest oli Cowgill seni MI5 eest varjanud. V osakonna ülem nägi ohtu, teades väga hästi, et hispaanlane on topeltagendiks ideaalne kandidaat. Seetõttu üritaski ta teda nõnda kaua MI5 eest peita. „Ma ei saa aru, miks peaksin hankima agente vaid selleks, et teie need pihta paneksite,“ teatas ta Guy Liddellile, Harrise ülemusele ja MI5 B-osakonna juhile. Cowgilli arvates olid jänkid Arabeli temani toonud. Kui too kellelegi kuulub, siis on selleks just MI6: ta võiks olla nende mees Lissabonis. Kuid topeltmäng ei seisne üksikute lahingute, vaid terve sõja võitmises ning Saksa spionaažitegevuse kontrollimisest ja piiramisest Suurbritannias (miks peaksid nad saatma uusi agente, kui senised nõnda head tööd teevad …?) liigutakse edasi uude ja olulisemasse etappi, mis seisneb vaenlase otseses eksitamises.
Auto oli nüüd Londonist kaugele jõudnud ning ümbruskonnas kohtas aina vähem viiteid sõjaajale, välja arvatud militaarsõidukid ja teeviitade puudumine. Gibraltarist startinud vesilennuk pidi saabuma just enne loojangut. Lend kestis kaks korda kauem kui rahuajal, kuna marsruut ulatus kaugele Atlandi ookeani kohale, et Saksa hävitajaid vältida.
Kui vaid õnnestuks uut meest edukalt rakendada …
Topeltagendisüsteemiga seondusid omad probleemid. Mitu tabatud spiooni pöördusid koostööle brittidega alles siis, kui neid ähvardati. Vähesed neist hakkasid vabatahtlikult topeltagendiks ning nende usaldusväärsuse tõstmine sakslaste silmis, mis võimaldaks viimaks nende kaudu eksitavat valeinformatsiooni ette sööta, seondus pajude raskustega.
Aga kui Arabel on see, keda ta end väidab olevat, väldiks see mitut tüüpilist probleemi. Kui sakslased teda juba usaldavad, siis saab MI5 kasutada end sissetöötanud topeltagenti, kes vabatahtlikult brittide poolele asus. Nad peavad siiski ettevaatlikult edasi liikuma. Varemgi oli ette tulnud, et suure potentsiaaliga topeltagentidest tuleb loobuda, kuna kardeti asja ilmsikstulekut. Turvalisus on siin esmatähtis, nagu ka Bletchley materjali puhul, sest asi töötab vaid siis, kui vaenlane midagi ei kahtlusta.
Ent ikkagi oli Arabel, Bovril või mis iganes koodnime ta tulevikus saab, erakordse potentsiaaliga. Ta oli iseseisvalt nõnda kaugele jõudnud. Seda oli näha Malta konvoi sõnumi puhul; mida võiks ta suuta veel siis, kui nende tiiva all tegutsema hakkab?
Endiselt polnud päris selge, kas just Arabel oli teate taga, mis puudutas konvoi saatmist tollele kindlustatud saarele. Abwehri ettekanne polnud seda otsesõnu kinnitanud, sest seal mainiti selle eest vastutavana Kühlenthali spiooni koodnimega V-Mann 372. See oli üks paljudest mõistatustest, millele loodeti järgnevate päevade jooksul küsitluste ja ülekuulamiste ajal vastust saada. Bletchley oli sõnumi üles korjanud 2. aprillil, rohkem kui kolme nädala eest. Tolleks ajaks oli otsus Arabel Suurbritanniasse tuua juba langetatud. Aga vahepeal, kui potentsiaalne brittide agent Lissabonis ootas, et MI5 ja MI6 oma võimumängud lahendaksid, saatis ta Abwehri sideisikule ettekandeid edasi.
Neist viimane oli laineid löönud – rohkem kui ühes tähenduses. Seal väideti, et Liverpoolist asus Malta poole teele viieteistkümnest laevast koosnev varustuskonvoi, mille seas on ka üheksa kaubalaeva. Nende pardal on lisaks toiduainetele ka otseselt sõjategevusega seonduvat, nagu õhutõrje laskemoona ja RAF-i (Kuninglike Õhujõudude) isikkoosseisu.
Varasemad varustuskonvoid startisid Malta poole Vahemere sadamatest, palju laevu oli kaduma läinud, kui sakslased ja itaallased need uputasid. See oli esimene sedasorti konvoi, mis ettekande kohaselt startis otse Suurbritannia rannikult. Vaenlane võttis saadud luureinfot erakordselt tõsiselt. Saksa allveelaevad saadeti Gibraltari väina juurde varitsema konvoi Vahemerele sisenemist, samal ajal kui itaallaste torpeedolennukid Sardiiniale koguti, et neid järgnevates rünnakulainetes kasutada.
Kuid kõik osutus kasutuks. Malta konvoi ei ilmunudki välja. Sakslased sattusid raevu, ent süüdistasid itaallasi. Operatsioonile kulutati hulgaliselt sõjaressursse – töötunnid, kütus, varustus –, kuid tulemuseks oli null.
Malta konvoid ei eksisteerinudki. See oli välja mõeldud.
Kummalisel kombel ei süüdistanud sakslaste poolel keegi toda agenti, kelle luureinfo ettevõtmise algatas. Vaenlase meelest oli konvoi siiski olemas: neil lihtsalt ei õnnestunud seda tabada. Kes iganes ettekande saatis – sest polnud kindel, et see oli Arabel –, oli sakslaste silmis oma reputatsiooni tõstnud ning lisaks üksipäini sõja käiku mõjutanud, kuigi vahest mitte väga olulisel määral.
Sellest piisas, et kallutada sündmusi nende soovitud suunas, kes tahtsid Arabeli Londonisse tuua. Isegi Cowgill andis viimaks järele. Ta võis ju endiselt väita, et spiooni kohaletoomine oli tema mõte, isegi kui MI6-st polnud kedagi teda vastu võtmas.
Viimaks jõudsid nad Plymouthi ning Jock Horsfall parkis auto Mount Batteni vesilennukite sadama taha. Lähedal asuvas hotellis olid toad juba broneeritud, nad söövad seal õhtust ja magavad ning sõidavad hommikul tagasi Londonisse.
Päike oli loojumas, kui vesilennukiga saabunud reisijad trappi mööda maale tulid. Harris oli tunnistajaks hetkele, mil too lühikesekasvuline hispaanlane viimaks Suurbritannia pinnale astus. Ta nägi oma kolmekümnest eluaastast vanem välja – varajane kiilaspäisus –, kuid tema tillukestes kollakaspruunides silmades oli terane, isegi veidi ulakas pilk. Näis uskumatu, et üks nii ohutu ja tagasihoidliku välimusega mees võiks nõnda palju pahandust põhjustada, seda nii sakslastele kui ka brittidele.
Harris astus ette ja ulatas tervituseks käe. Siis ütles ta laitmatus hispaania keeles:
„Bienvenido a Inglaterra, señor Pujol. Tere tulemast Inglismaale. Minu nimi on Tomás Harris ning tema on mu kolleeg hr Grey. Me viime teid Londonisse.“ Ta kasutas siin valenime, mille nad Millsiga enne kokku leppisid.
Juan Pujol naeratas neile viisakalt. Viimaks oli ta sellega hakkama saanud: lõpuks ometi Suurbritannias, nende inimeste juures, kellega ta viimased poolteist aastat koostööd algatada katsus. Ta lõdises veidi ning tegi märkuse külma ilma kohta. Harris nõustus, et enam ei olda Lõuna-Euroopas. Siin on palju uut, millega harjuma peab.
Pujol kõkutas iseloomulikul viisil naerda, nagu kaval rebane. Mitu päeva hiljem Londonis, kui nad Juan Pujoli hämmastavat lugu juba kuulnud olid, vestles Mills Harrisega.
Koodnimi Bovril ei sobi kuigi hästi. Pealegi on Pujol nüüd nende mees, ta kuulub MI5-le. Mills pakkus välja uue koodnime, mis paremini passiks. Ta leidis, et Pujol on maailma parim näitleja, kuna oli nõnda palju inimesi lolliks teinud ja siiski ellu jäänud. Nad peaksidki ta nimetama ühe hea näitleja järgi: Greta Garbo. Parajasti jooksis kinodes tema film Kahe näoga naine, mille peategelane elas topeltelu. Mis võiks veel paremini sobida?
Jah, see oli ideaalne. Mitte ainult tänu Pujoli näitlejaoskusele, vaid see sobis kokku ka tema arukuse ja elurõõmuga, leidis Harris. Hispaaniakeelset sõna garbo on raske otse tõlkida, kuid see võiks tähendada „graatsilist“ või „teatraalset“, aga viidata ka täiuseihalusele ning heldusele.
Mills ei osanud küll hispaania keelt, kuid leidis täiusliku koodnime.
TEINE OSA
„Inimese
Aastatel 1939 –1945 tegutsenud Briti Sõjaväeluurevalitsuse osakond, mille ülesandeks oli abistada vaenlase territooriumil tegutsevaid vastupanuliikumisi ning päästa teisele poole rindejoont jäänud liitlaste sõdureid.