Spioon 29 nimega. Jason Webster
rääkinud: tal on informatsiooni hispaanlasest spiooni kohta, kes sakslaste heaks töötab. Selle tõenduseks avas ta oma koti ja tõmbas sealt välja mikrofilmi, nähtamatu tindi pudeli ning kirja spiooni sakslasest ülemuselt. Ta mõtles korraks, mida ta abikaasa sellest arvaks: kahtlemata oleks ta sellest teada saades ärritunud. Mitte vihane ega raevunud. Ta ei hakanud kunagi sõimama, see polnud tema stiil. Kuid Araceli tundis, et tal pole muud valikut.
Benson viskas kaasatoodud tõenditele korraks pilgu peale, kuid tema ilme ja hoiak väljendasid, et need ei avalda talle erilist muljet. Mida ta küll mõelda võis? Et need on võltsitud? Ometi oli ta enda ja oma perekonna eluga riskinud, kui siia tuli. Kuid jah, just seda Benson mõtleski. Ta teatas, et Araceli öeldus ega näidatus pole midagi huvipakkuvat.
Aasta aega olid britid nende nina ees uksi kinni löönud, nii Lissabonis kui ka Madridis. Araceli asetas kõik panused viimasele kaardile, lootes, et ameeriklaste kaudu asju ajades on parem võimalus ärakuulatud saada. Kuid Bensoni silmis oli ta vaid seiklustekütt, kes jahtis kerget raha või põnevust.
Tal oli küllalt saanud. Viimane meeleheitlik katse oli läbi kukkunud. Ta peaks nüüd muudele asjadele mõtlema: väikesele Juanile ning emigratsioonipaberitele. Nad peavad kiiresti tegutsema. Kui sakslased haisu ninna saavad …
Ta valmistus lahkuma. Nähes teda püsti tõusmas, tegi Benson sama ning asetas õelalt naeratades tema ette lauale 20-eskuudose mündi.„Võtke see. Jalavaeva ja rongipileti eest.“
Viimane solvang.
Rousseau võis vaid vabandada. Ta hakkas muretsema. Pole mõtet stseeni teha. Kuid õhku jäi küsimus: mis siin tegelikult toimub?
Araceli mõistis, et valikut pole: ta peab neile kõik ära rääkima, selgitama Rousseaule ja Bensonile oma sealviibimise tegelikku põhjust ning seda, miks ta nendega üldse kontakti otsis.
See mees, ütles ta, see Saksa spioon …
Rousseau ja Benson kuulasid.
See spioon on mu abikaasa.
Benson saatis hiljem kuuldud teabe edasi nii Londonisse Mereministeeriumi kui ka V osakonna esindajale Lissabonis, Ralph Jarvisele.
Hispaanlanna oli kaasa võtnud nähtamatu tindi pudeli, et oma lugu tõendada, ning ameeriklased näisid teda uskuvat, kuid brittidel oli Abwehriga tegelemisel rohkem kogemusi: esmamulje on sageli petlik. Lissabon kubises spioonidest ning ka neist, kes soovisid selleks saada.
Hispaanlane, kes töötab sakslaste heaks teeseldes, et spioneerib Londonis, kuid elab tegelikult Lissabonis. Oma naise sõnade kohaselt tahab ta tegelikult brittide heaks töötada. Vähemalt nõnda naine kinnitas. Kuid kes võib kindlalt teada? Pole võimatu, et tegu on sakslaste seatud lõksuga, mille kaudu nad üritavad oma meest Briti luureteenistusse sokutada.
Ta oli neile öelnud oma abikaasa nime: Juan Pujol García. Kõlab usutavalt. Benson saatis info edasi.
Kuid nime väljamõtlemine pole keeruline.
4
Lõuna-Inglismaa, aprill 1942
Üleskorjajateks valiti maalikunstnik ja tsirkusedirektor.
Tomás Harris istus auto tagaistmel. Neid ootas ees pikk sõit ning ta tegi endale sigareti, puistates lahtitõmmatud paberile musta tubakat ja rullides selle silindriks. Harris oli kõhetu ja elegantne mees, tahapoole kammitud mustade juuste ja läbitungiva pilguga, ning temas peitus mingi haruldane jõud, entusiasm ja armastus elu vastu, mis kohe silma torkas.
„Ta oli lennuka ja elava loomuga,“ meenutas lähedane sõber. „Iga asi huvitas teda. Ta oli külgetõmbav, vähenõudlik ja kirglik kõiges, mida ette võttis.“
Harris oli mitmekülgselt andekas kunstnik, kes võitis vaid viieteistaastasena Slade’i kaunite kunstide kooli Trevelyan-Goodalli stipendiumi. Ta läks Roomas asuvasse Briti Akadeemiasse skulptoriks õppima ning naasis seejärel Londonisse. Seal rajas ta Bruton Streetil oma kunstipoe, kuid läks siis isale appi juhtima Hispaania Kunstigaleriid, kus müüdi tolle riigi meistrite loomingut. Lionel Harris oli juudi ärimees, kes kunagi ka Hispaanias töötas. Ta abiellus Sevillast pärit naisega – Enriqueta Rodriguez Leóniga. Nende seitsme lapse seas oli Tomás vanuselt neljas ja noorim poeg.
Kui algas II maailmasõda, asus Tommy – nagu kolleegid teda tavaliselt kutsusid – koos oma naise Hildaga tööle SOE (Erioperatsioonide Täitevkeskus) treeningkeskusesse Brickendonbury Hallis, kuhu teda soovitas Guy Burgess. Aastal 1940 sai tema uueks töökohaks MI5.
Harrise autoportreed kujutavad tema tumedat ja intensiivsemat poolt, kuid väliselt jättis ta sooja ja suhtlusalti mehe mulje.
„Ta oli suurepärane jutuvestja ning tundis end kõige õnnelikumalt anekdoote ja lugusid rääkides.“
Teistele avaldas muljet tema iseloomutugevus.
„Tommy oli väga, väga jõuline isiksus,“ rääkis üks kolleeg. „Ta võis olla äärmiselt veenev. Kui uurisid koos temaga mõnda maali, siis avastasid kahekümne minuti pärast, et jagad tema arvamust.“
Anthony Blunt, kes tollal samuti MI5-s töötas, oli tema hea sõber – Blunt oli kord arvustanud üht Harrise galerii näitust – ning temagi hindas Harrist kõrgelt.
„Tomás oli üks mitmekülgsemaid inimolendeid, keda ma kunagi tundud olen.“
Harrise hispaania taust lisas talle eksootikat (tema emapoolne vanaisa oli hinnatud härjavõitleja), kuid muutis ta mõnes mõttes kõrvalseisjaks: hoolimata oma headest suhetest ei tundnud ta end briti ülemklassi hulgas kunagi päris koduselt. Lisaks maalimisele ja kunstiärile tegeles ta veel klaveri- ja saksofonimänguga, kuid oli ka võimekas MI5 luureohvitser – seega sündinud geenius.
Cyril Mills, kes töötas MI5 osakonnas B1A, istus autos tema kõrval, kui nad Londonist A4 maanteed mööda välja sõitma hakkasid. Mills oli 40-aastane, seega Harrisest kuus aastat vanem. Enne sõda oli ta edukas tsirkusejuhataja ning tal oli lennuk de Havilland Hornet Moth, millega ta mööda Euroopat ringi lendas ja uusi talente otsis. Ühel päeval 1936. aastal, kui ta Saksamaa kohal hõljus, märkas ta mäekülje sisse suubuvat raudteeliini. Mills oli Cambridge’is inseneriks õppinud ning tema tehniliselt kogenud silmale paistis asi kahtlane, salajase sõjaväetehase moodi. Ta rääkis sellest MI5-le, kes palusid tal nende heaks luuramist jätkata. Kui sõda algas, oli ühtlasi selge, et tsirkustega on mõneks ajaks kõik, ning Mills vahetas tsirkusedirektori elu täiskohaga ameti vastu MI5-s.
Mõlemad mehed istusid auto tagaistmel. Nad jõuavad Plymouthi alles hilisel pärastlõunal. Jock Horsfalli võis usaldada, ta oli endine võidusõitja, keda peeti salateenistuse parimaks autojuhiks. Mõnda aega võivad nad nüüd mõelda ja juttu ajada.
Viimaks olid nad müstilise hispaanlase üles leidnud. Arabal, Alaric, V-Mann 316, V-Mann 319: sakslased olid uuele mehele ja tema väidetavatele agentidele mitu koodnime jaganud. MI5 jahtis teda juba kuude viisi. Nüüd oli ta Lissabonist üles leitud ning lennutati Suurbritanniasse ülekuulamisele. Mõned nende küsimused saavad tema kohalejõudmisel vastuse, kuid vältimatult tekivad uued. Kas nad saavad teda usaldada? Kas ta on tõesti nõnda võimekas, nagu tundub?
MI6 kuulis temast esimest korda juba detsembris: hispaanlane, kes tahtis Briti spiooniks hakata, väites, et olevat sakslased haneks tõmmanud nii, et need arvavad teda nende heaks töötavat. Ühtlasi näis, et seesama mees on katsunud neile korduvalt läheneda, mitte ainult Lissabonis, vaid ka Madridis. Iga kord näidati talle ust, kuid samal ajal jätkas ta Abwehrile võltsettekannete saatmist, väites end Londonis elavat. Nüüd oli käes aprilli lõpp. Neli kuud olid nad katsunud leida uut vaenlase spiooni ja mõistatanud, kuidas tal on läinud korda avastamist vältida, kuid kogu see aeg elas too spioon Portugalis, igatsedes brittide heaks tööle asuda. Harris kordas lauset, mis tema peas kumises: see oli paras ime, et ta nõnda kaua elus püsis. Kuid see muutis skeptikud veelgi kahtlustavamaks. Mees on neile lõksuks seatud, muidu oleksid sakslased ta juba ära koristanud.
Kuid Dilly Knoxi Bletchleys dekodeeritud üleskirjutused Abwehri sideseanssidest tõestasid veenvalt, et vaenlane peab Arabeli oma meheks Londonis. Miski ei viidanud sellele, et neid üritatakse haneks tõmmata.
MI5-le