Abiks lugejale. Koostanud Vidrik Ormusson
ja süžee puudumise poolest. Anekdootidele omaseid karaktereid ning tegevuse aega ja kohta Vidriku tekstides sageli polegi. Rääkimata sellest, et need kuuluksid vanasõnade, kõnekäändude, mõistatuste või valmide hulka.
Tüüpilises mõistes pole tegemist ka lugemiku ehk õppeotstarbeliste tekstide koguga. Selgeks ühiseks jooneks tõelise lugemikuga on mõlema kasutatavus keeleõppes, eriti algõpetuse juures lugema õppimisel.
Lõpuks loobus Vidrik oma väljavõtete pressimisest seni tuntud kirjanduslike väikevormide raamidesse. Parema puudumisel otsustas ta neid noppeid endiselt nimetada tsitaatideks. Koos võetult moodustavad nad aga antoloogia ehk valitud tekstide kogu – koostaja hinnangul teatavat valdkonda kõige paremini esindava valimi.
Koostaja isiklike tähelepanekute järgi pole mõned eestlased lugemisoskuse mõttes aastakümnete jooksul liikuva aabitsa tasemelt kaugemale jõudnudki. Enamgi veel, nii mõnigi on telefoni silitamise käigus sinna tagasi vajunud. Kui selline indiviid peale sõnumite üldse midagi loeb, veerib ta eeskätt sääraseid tekste, mis tema maailmapildi terviklikkust pigem õõnestavad. Siiski leidub siiani ka õilsaid, ustavaid ning erudeeritud kirjandushuvilisi.
Varasematel tsitaadi-, aforismi- või mõttepärlikogude puhul ei tuvastanud Vidrik mingeid eesmärke või osutusid need ebamääraselt meelelahutuslikuks. Kuid Vidriku antoloogia, mis koondab märkimisväärse osa XX sajandi ja XXI sajandi alguse eestikeelsest ilukirjanduslikust kultuuripärandist, võimaldab peale meelelahutuse veel palju muud:
1) juhib ilukirjanduse juurde kogemusteta indiviide, kellel lugemisega alles suuri raskusi;
2) talutab sinna tagasi vahepeal muude tegevuste sohu eksinud endisi lugejaid;
3) tekitab äratundmisrõõmu juba vilunud ilukirjandussõprades.
Et kogumik hõlmab käsitletavate teoste just kõige olulisemad lõigud, vabastab see kasutajad ühtlasi vajadusest tuhnida paljudes eri köidetes.
Nõnda omandas lihtne lugemispäevik kasvamise käigus hüppeliselt uue kvaliteedi. Tegelikult osutus protsessi selline kulg nii Eesti kui ka maailma kultuuripärandi järjepidevuse seisukohalt paratamatuks. Vähemalt üks praeguse antoloogia valmimisele sarnane murranguline nähtus – vastureformatsioon – on Eesti ajaloost varemgi teada. Selle üks tähtsamaid meetmeid oli seminaride asutamine ning neile korraliku õppekirjanduse trükkimine. Muuhulgas viis see Tartu ülikooli eelkäija asutamisele. Ei taha mõeldagi, kui lünklik ja kallutatud võis eesti rahva lugemisvara olla enne seda.
Peale raamatutsitaatide leidub Ormussoni antoloogias väljavõtteid netitekstidest. Mõnelt autorilt on tähelepanuväärseid arvamusi paljudel käsitletud teemadel. Mõni spetsialiseerub lemmiknähtustele (näiteks alkohol, sport või tervis). Enamik pakub siiski üksikuid väljapaistvaid ideid. Väike aukartus tekkis koostajal mõne erandlikult produktiivse looja vastu (näiteks Honoré de Balzac, V. I. Lenin, K. J. Rowling, Pauksonid), kes sattusid seetõttu ootenimekirja. Ka pühakirjad jäid (paari erandiga) kõrvale, sest nende tsiteerijaid leidub niigi piisavalt. Kuigivõrd jäi eestikeelset belletristikat läbi töötamata muudel põhjustel. Näiteks naistekaid ja võrdõigusteaduslikku kirjandust vaadeldi vähem, kui oleks statistilise keskmise järgi õiglane. Paraku leidus sedasorti läbitöötatud lugude hulgas arvukalt sääraseid, millest polnud kultuuripärandile nagunii mingit tuge. Võõrkeelseid tsitaate sisaldab antoloogia esialgu napilt. Küll on kavas nende osakaalu suurendada, kui eestikeelne materjal peaks ammenduma.
On täheldatud, et Ormussoni tsitaate valjul häälel esitades saab pahaaimamatuid indiviide ajada totralt itsitama, pahaaimavaid aga kiruma. Naisküla Arnu, kel mustandit salaja piiluda õnnestus, nimetas Vidriku tsitaate isegi ogara maniaki tembutuseks. Süüdistused grafomaanias tõrjub koostaja aga nördinult tagasi: temalt ei pärine sellest kõigest ju sõnakestki.
Kuigi praegune valimik sisaldab tegelikust kogust ainult väikese osa, koosneb seegi rohkem kui 2400 tsitaadist enam kui 250 autorilt. Raamatuid ja netilehekülgi on esindatud üle 450. Ülevaatlikkuse huvides on valimik jagatud neljaks valdkonnaks: 1) inimene ja kodu, 2) hobid, kunstid ja maailm, 3) mõtte- ja kirjaelu, 4) füüsiline töö ja muud ebameeldivused. Päris omaette peatükid on „Algus” ja „Lõpp”.
Olulise uuendusena seletatakse kõik käsitletavad teemad lahti Vikipeedia asjakohaste kommentaaridega. Tsitaadid on järjestatud autorite eesnimede järgi, kui need olid tuvastatavad; vastasel juhul pealkirjade ning tsitaatide endi algustähtede järgi. Järjestuses on tehtud erandeid, kui samalt autorilt pärinevad üksteisele järgnevad väljavõtted moodustavad omavahel loogilise terviku. Kui tundus otstarbekas midagi vahele jätta, märgib selliseid kohti sümbol [-]. Nurksulgudes on siia-sinna paigutatud ka abistavat infot.
Koostaja kahtlustab, et kogumik võib suurendada lugejate huvi nii juba tsiteeritud kui ka veel tsiteerimata teoste vastu. Seega toob ta materiaalset ja moraalset kasu nii teoste autoritele, autoriõiguste omanikele kui algallikate kirjastamisega seotud isikutele. Siiski loobub koostaja suuremeelselt nimetatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele materiaalsete ning moraalsete nõudmiste esitamisest.
Algus
Algus on Vikipeedia andmetel protsessi või asja ajaline, ruumiline, loogiline või muus suhtes võetud esimene ots. Näiteks universumi alguseks peetakse tänapäeval Suurt Pauku. Mis oli enne seda, selle kohta ei osata või ei taheta midagi selget öelda. Usundites jutustab algusest loomislugu. Ruumilisest algusest saab rääkida näiteks niidi ja tänava puhul.
Preestrid kõnelesid rahvale: „Kõigepealt lõi suur vaim Achaman ülikud, achimencey’d, ja andis neile kõik maailma kitsed. Pärast ülikuid lõi Achaman lihtrahva, achicaxna’d. See noorem sugu hakkas enesele ka kitsi tahtma, aga kõigekõrgem vastas, et rahvas on määratud ülikuid teenima ja talle pole vaja mingisugust omandit.”
Ärge lootke, et hakkan teile seletama, kuidas ma ilmale tulin ja mis ma titepõlves tegin. Hakkan pihta pigem sealtmaalt, kuidas ma hiljaaegu vähile läksin ja mis kõik sel ööl jõe ääres juhtus.
Kõik, mis on raske, ei pruugi veel algus olla.
Mina olen mõndagi rasket asja oma eluajal läbi katsunud, aga üks neist kõige raskematest oli mul ikka hommikul soojast voodist väljapugemine Saksamaa talvel.
Siis hakkas mu südames koitma aimdus sellest suurest ülesandest, milleks saatus mind on valinud.
Üksikasju seletada pole mul praegu aega, ja pealegi on siin hulgas tainapäid, kes sellest aru ei saaks. Seepärast asume kohe praktika juurde.
„Ma sündisin vaeste, kuid ausate vanemate pojana,” alustas professor Quetch. „Mu isa oli kõvasti tööd rabav Aberdiinia terjer ja ema suursuguse sugupuuga Šoti terjer.”
Vaid on ikka ainult sedasama meelde tuletada, et noor mees, kes läheb istutama oma esimest puud Issanda viinamäele, peab teadma, mis Jehoova tema vanematele on ütelnud: „Ja palehigi sees peate teie oma leiba sööma.”