Abiks lugejale. Koostanud Vidrik Ormusson
peaga väga ohtlik noormees soovib üürida tuba töödes naljalt ei abista ja enesest palju ei luba võib minema minna heaga võib anda ka nuga
Ma ei ütle seda põlastusest, aga vaadake ennast! Te [inimesed] olete tehtud ainest, mis on pehme ja lõtv, nõrk ja vastupidavuseta ning sõltub orgaanilise aine väikese kasuteguriga hapendumisest. [-] Te langete perioodiliselt teadvuseta olekusse ning kõige väiksemgi temperatuuri, õhurõhu, niiskuse või kiirgustugevuse muutus mõjub teie töövõimele. Teie olete hädaabinõu.
Nõnda vastutusrikast asja ei saa ju üks paljas, ilma igasuguse riigitarkuseta ja kogemusteta mees, olgu peale, et ta [Balthasar Russow] oma matsikoguduse pastor on, ülepea täie vastutusega teha!
Ülemustele oli brigadir Vanka, positsioonikaaslastele Vanja, vanadele brigaadlastele Ivan, noorematele Ivantš, veel noorematele Ivan Ivantš ja minutaolistele eilsetele muidugi täisväärikuses Ivan Ivanovitš.
Kõige väiksem oli Ants. Kui vana viimane oli, seda ma õieti ei mäleta, tean ainult niipalju, et ta kõrgemale ei jõudnud sülitada kui suure vaevaga söögilaua pääle, kuna meie kolmekesi ilma suurema vaevata kella numbrilaua pääle sülitasime.
Kamarikul on suured kõrvad. Seda Salu Juhan üles ei tähenda. Kui Kamarikul nohu on, nuuskab ta nina kahe sõrme vahel. Ütleb, et nüüd teeb ta Hmelnitski püstolit. Seda Salu Juhan kirja ei pane. Kamariku pea ei võta sugugi matemaatikat – selle peab vist ära rääkima. Palju sa ikka tulevaste põlvede eest varjad.
Salu Juhaniga on imelik lugu. Kui tema midagi jutustama hakkab, siis nagu kohe peab omalt poolt juurde panema. Kui tema hommikul juhtub nägema, kuidas kits jõele jooma tuleb, siis koolis sellest rääkides on kitsel sokk kaasas. Aga päev hiljem selgub, et põder ragistas ka veel põõsastes.
[Polüneesia] roolimehel oli kümnepennine nael orgitaoliselt läbi nina torgatud. Tema kaela ümber oli püksinööpidest kett. Ta kõrvaaukudest olid läbi torgatud konserviavaja, hambaharja murtud käepide, savipiip, äratuskella pronksist hammasratas ja mõned Winchesteri vintpüssi padrunid.
Ohvitserid läksid temast [ooberst Friedrich Kraus von Zillergutist] kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi.
Kontoris vedelevate puruks pekstud arvutiklaviatuuride ja katkiste telefonide küllus on tõestuseks, et mitte just väga sügaval minu rahuliku pealispinna all on peidus vahutava suu ja punase sihverplaadiga pidurdamatu elajas.
„Oled sa iialgi Harrist päris ärkvel näinud, välja arvatud söögiaegadel?” pöördus George minu poole. Tõe huvides olin sunnitud George’i toetama. Harrisest oli algusest peale väga vähe tulu olnud ja paadis ei olnud temast mingit abi.
Ta [Charles Smithson] kandis tugevaid naglidega saapaid ja presendist kedrisid, mis hoidsid koos paksude flanellpükste sääri, sinna juurde kitsast ja mõttetult pikka mantlit, ebamäärast beeži värvi laiaäärset kübarat, rasket jalutuskeppi, mille ta oli ostnud teel muulile, ja mahukat seljakotti, millest oleks võinud välja puistata juba küllalt raske koguse vasaraid, pakkimispaberit, märkmikke, rohukarpe, kirkasid ja taevas teab veel mida.
Me oleme kogunenud siia, oma sõbra ja kaasvandeseltslase, kõige oivalisema ja hulljulgema kääbiku majja – ärgu karvad ta varvastelt iialgi välja langegu! Au ja kiitus ta veinile ja õllele!
Päkapikud ei ole sangarid, vaid praktilised olevused, kellele raha väga palju loeb. Mõned neist on kelmid ja reetlikud ja üsna alatud tüübid, mõned aga jälle ei ole ja peavad end kõigiti sündsalt ülal, nagu näiteks Thorin ja kompanii, kui sa neilt just liiga palju ei oota.
Tookide veri oli temas [Bilbo Bagginsis] võidule pääsenud. Ta tundis äkki, et on valmis voodist ja toidustki loobuma, peaasi et teda metsikuks peetaks.
Ta [Alfio Marullo] oli võõramaalane, makarooni, kurjategija, türann, vaeste vereimeja, värdjas ja kaheksat sorti hatapoeg.
Ta kuulus nende inimeste hulka, kes alati sööstavad tohuvabohusse vaimustusega, lakkamata kordamast – nii teel sinna kui ka tohuvabohu ajal – oma pasunajoru: „Juhhei!”
Alatasa tegi ta [Tommy Agro] väike pea suure pea eest kogu mõttetöö ära. [-] Ja kuigi ta kandis kõrgendatud tallaga kingi, et taevale lähemal olla, oli ta alati viimane, kes vihmasajust teada sai.
Alati, kui ta [preili Agathe von Buhrmeister] teda [kirjutajat] nägi või kutsuma pidi, kordas ta mõttes üht rumalat maakeele sõna sithawares, mis talle hirmsasti meeldis, kuid mida ta ainult mõttes söandas öelda.
Kalalaeva kiprina oli ta Karl Salong, paadimehena ja keskküttekatla kütjana Kaarel Saalong, pudeli juures aga lihtsalt Karla või Seiu. Saaremaal kutsutakse kõiki häid inimesi, kes teistest rohkem hoolivad kui endast, Seiudeks. Mandril peetakse neid lihtsameelseteks, kuid tuntakse neist samavõrra rõõmu kui Saaremaalgi. Nad aitavad säilitada usku ellu.
Aga et Villem midagid tegi, on tühi jutt. Villem mängis kaptenid – tööd ei tein ja iga päev pesi kaela.