Abiks lugejale. Koostanud Vidrik Ormusson
alt="vinjett" target="_blank" rel="nofollow" href="#i000002820000.jpg"/>
Oli teine [Höövli Arnold] suur ja natuke mugavavõitu mehekolakas, kelle kõige tähelepanuväärsemateks iseloomujoonteks olid hea uni, suur söögiisu ja hästi kõva hääl.
Ta [nõbu Benedikt] oli vähenõudlik, harjus kõigega, ent kui tema eest ei hoolitsetud, võis ta päevade kaupa söömata ja joomata olla. Teda ei seganud ei liigne soojus ega käre külm ja ta näis pigem kuuluvat taime- kui loomariiki.
Tuleb Pankratov, 35-aastane noor suusamees.
174 cm pikk vaid mehel, aga kiired jalad!
Kõik olid üksmeelsed vähemalt selles, et see [loosimüüja Plichta] oli intelligentne ja soliidne härrasmees ja et tal olid kuldhambad ja et ta rääkis nii kenasti ning armsasti perekonnaelust; kuid mitte ükski neist polnud võtnud temalt isegi sõrmejälgi – see on lihtsalt jube, kui kergeusklikud need naised on.
Minu kadunud vanavanaisa oli ameti poolest puuseppmeister, ehitas põhiliselt veskeid ja parseldas selle kõrval siin-seal hobuseid ning hangeldas ristikheinaseemnetega. Oma üheksakümne kaheksa aasta juures oli ta – tänu taevataadile – veel elurõõmus ja täies jõus mees, näost ümmargune nagu ladvaõun, jah, ja nii harukordselt paks, et vanavanaema pani ta suvel keldrisse, sest ülal toas oleks ta kuumaga ära sulanud. Istus teine kenasti all keldris, ähkis-puhkis ja rüüpas õlut, hammustas suhkrut peale ning ootas pikisilmi jahedaid ilmu.
Seejuures aga oli Kelterluk ikkagi aus inimene ja koguni väga aus mees ja tõeline sõber, mõnikord kinnine, mõnikord liigagi siiras ja seepärast Kattvelli silmis harva päris tõsiselt võetav täismees. Aga pagana kena mees ja kuldne hing, susi teda söögu!
Pidasin lühikese, aga südamliku tervituskõne sünnipäevalapsele [Janile], milles tõin esile ta säravamad iseloomujooned ja manasin Bocca restorani kogunenud kümmekonna külalise silme ette kuvandi edukast ja ratsionaalsest, kuid sellele vaatamata avatud südamega ning hellast inimesest. [-] Kolm tundi hiljem seletasin politseinikele, et seesinane päevakangelane ei tahtnud tegelikult üle baarileti heidetud küünlajalaga teenindavale personalile kehavigastusi tekitada, vaid üritas tabada seinal ronivat prussakat. Restorani juht, kujutledes ennast ilmselt situatsiooni, kus ta pidi hakkama kohtus tõestama, et tema restoranis tõepoolest kahjureid ei ole, loobus süüdistustest.
„Ta ju ütles, et ma olen eriline,” pobises õhetava näoga Arkadi viltulöödud lipsu kohendades.
„Jah. Peaaegu,” nõustus Jan. „Ta ütles, et sa oled eriline värdjas.”
Kõneldes, olgu nelja silma all või rühmiti, räägib ta aeglaselt ja selgelt. Ta kasutab enamasti ühe- või kahesilbilisi sõnu. Iga mõtet selgitab ta mitu korda mitmel erineval viisil, et temast ikka kindlasti aru saadaks. Särav naeratus ei kao iial ta näolt.
Tema [Petja] välimus on järgmine: lüheldane kasv, kulunud vihmamantel, kirsad, mis on tallanud porist maanteed, sügavale tõmmatud sonimüts, kavalad vilkad silmad, tume juuksekahlak laubal, kõrged põsenukid, pimeduses pahelisena tunduv näoilme. Ta kuulub nende vastutulijate hulka, kellest mõned püüavad kiiremini mööduda.
Ta riided olid määrdunud ja tal oli suur roheline seljakott seljas. Jalas olid tal võidunud kalifeed ja säärikute asemel räbaldunud ketsid, millest vahtis välja murdunud küünega varvas. [-] Kõigepealt aga märkasin kolme meetri pikkust kimpu Sahhalini pilliroogu, mille nahkjad lehenarmad õõtsusid üle tammujate peade, seejärel mehe kätt, mis kummalist buketti õrnalt enda ees hoidis, et see trügimisel viga ei saaks, ja see pesemata käsi läks üle kondiseks õlaks, mis kandis pikka kaela, ja alles kaela otsast vahtis mulle vastu Erast, akadeemik Parmasto, peaksin vist nüüd küll ütlema.
Nad [Wilkesid] on juba sündimisest saadik imelikud. Vaata, mismoodi nad New Yorki ja Bostonisse tormavad, et ooperit kuulata ja maale vaadata. Tellivad jänkidelt kastide kaupa prantsuse ja saksa raamatuid!
Oluline oli osata head puuvilla kasvatada, hästi ratsutada, täpselt lasta, kergejalgselt tantsida, daamidega elegantselt flirtida ning juua vägijooke nagu härrasmehele sobiv. Nendes asjades olid kaksikud [Tarletonid] ületamatud, niisamuti nagu nad paistsid silma oma kurikuulsa võimetusega omandada midagi sellest, mis raamatukaante vahel.
Oh, ta [Robin Hood] oli kõige õilsam inimene, kes kunagi on elanud, praegu pole enam niisuguseid inimesi, võin sulle öelda. Ta suutis iga mehe Inglismaal läbi peksta, üks käsi selja taha seotud; ja ta tabas oma jugapuuvibuga alati kümnesendist poolteise miili kauguselt.
Tal [võõral poisil] olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet.
Maainimesed on äärmiselt umbusklikud ja arad. See on üldse omaette kunst, kuidas neile ligi pääseda. Üks võimalus neid fotografeerida on kevadine jooksuaeg, siis nad on kiimast täitsa sõgedad ega kuule ega näe midagi. Ja teine võimalus on varitseda veekogu ääres, kui nad jooma tulevad. Näete, siin on neid terve pesakond.
Meie president on sündinud Pesukaru tähtkujus! Seda tähtkuju iseloomustavad meeletu sigivus ja äärmine õelus.
Neitsi märgi all sündinud mehed on igatahes küll kõike muud kui neitsid –