Abiks lugejale. Koostanud Vidrik Ormusson
kuuluvat miljardidollarilise korporatsiooni juhti, kes ei lase ealeski oma kingi puhastada ja ajab habet kolm korda nädalas.
Saul Panzer, kes oli alamõõduline, kel oli niisugune nina, mis kinnitab täielikult teooriat, et nina on kõik, mida üks nägu vajab, ja kes nägi alati välja selline, nagu oleks ta endal üleeile habet ajanud, oli tegelikult parim vabakutseline eradetektiiv New Yorgis.
Tema [Nero Wolfe’i] erekollane särk oli veel ere, aga palju rohkem kortsus kui tavaliselt, sest kodus vahetas ta iga päev särki, ja tema mõlemasse kollasesse sokki olid suure varba kohale tekkimas augud, mis polnud muidugi ime, kui võtta arvesse, et ka sokke polnud vahetatud ja neil tuli juba teist päeva taluda rohkem kui kaheksandiktonnist survet.
Esimese hooga oleks võinud arvata, et tegemist on saatuselöökidest räsitud massistseeniosalisega – või siis karakternäitlejaga, kelle ampluaaks on isad, kes enam kunagi koju tagasi ei tule.
Sõna „seikleja” olevat aja jooksul omandanud mõnevõrra häbistava tähenduse ja et seepärast ei saavat tema arvates seda kasutada tema isanda, see tähendab minu iseloomustamiseks. Ta ütles, et palju paremini sobiks väljendus „džentelmen, kes armastab närvikõdi ja sporti”.
Peale mahlaka ja vankumatu bassbaritoni oli selle inimese [Eugen Krimmi] saatuses omal ajal rolli mänginud ilmselt ka tema suur füüsiline sarnasus progressiivse mõtlejaga, kelle ülev pronkskuju seisis N linna ühel väljakul.
Mihkel Mutt valdab mitmeid keeli ning on lugenud vähemalt sama palju raamatuid – nii ei valmista temaga vestlusaine leidmine raskusi.
Olid maha jäänud, aga pingutasid järele. Vilja koristasid õigeks ajaks, loomasöödaga on kindlustatud. Suhkrupeediplaani ületasid, agrotehnilisi võtteid rakendavad hästi. Neil on mehhaniseeritud töökoda ja hakkaja agronoom.
Mehe maailm on külm, absurdne ja lootusetu (kui vähegi aru peas).
Lugu inetust pardipojast, keda kõik narrisid, aga kellest sai suureks saades ikkagi rongijuht.
Sambla Kullil olid paksud huuled ja joodiku kärisev bass. Kammi kui eset Kull ei tundnud, juuksed olid tal vanunud kui sammal, sellest ta endale nimegi sai. Ja rääkis Kull sedavõrd ropult, et meestelgi loll kuulata. Ülepea polnud Kullis midagi, mis võinuks naistele meeldida, aga mine ja võta näpust – igas augus oli Kullil pruut.
Tema [Riks] oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: „Nüüd murran lusikaid!”, ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud: „Nüüd panen kella käima!” Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: „Nüüd panen merelaeva seisma!” Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambrisse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees on! Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.
Semjon pigistab ju muidugi ja määrab rahatrahve isikuid ja aukraade arvestamata, nagu öeldakse, aga ta elab ise ja laseb teistel ka elada: vahel logiseb tal paadimootor, vahel lendavad tal need mutrid pealt, mis ta oma rinnas mootorit koos hoiavad, või jälle valutab tal haavata saanud pea. Noh ja siis tahab veel hein teha või kapsapõld koristada või jälle peab ta asulanõukogus istungjärgul olema, kuna ta on rahvasaadik, või on sõitnud ülerajoonilisele, mõnikord koguni ülekrailisele nõupidamisele – arutama, kuidas keda püüda. Ühesõnaga, täitsamees, ehkki igavene kurat.
Oma triibulistes pükstes ja öökuues nägi ta [vahimees Kalistratov] välja ehmunud ametnikuna, keda eksituse tulemusena hullumajja paigutati ning kes usub veel abi kohalejõudmisse.
Poisinäru, tühi toru, kasvult karu, lapse aru, viimne viil ja vana loru, loll ja laisk, poisiraisk!
Olen nii ühiskondlikus kui ka isiklikus elus täitnud oma ülesandeid kohusetundliku tagasihoidlikkusega, tänu millele oman autoriteeti nii kolleegide kui ka perekonna silmis. Jälgin pidevalt ajalehti ning hoian ennast kursis rahvusvaheliste sündmustega, arendan oma silmaringi. Läbisaamine kolleegidega on hea. Ilmutan moraalset kindlust ning tõstan pidevalt oma kutsemeisterlikkust. Ühiskonnas toimuvatesse positiivsetesse muudatustesse suhtun positiivselt, negatiivsetesse aga negatiivselt. Evin tarvilikke põhimõtteid. Eelöeldut arvesse võttes loodan, et olen sobiv kandideerima raamatu „On nigu on” vakantsele autorlusele ja honorarile.
Tal [Kalle Sparvelinil] polnud praktikat ega sünnipäraseid omadusi – tuleb meeles pidada tema säärte pikkust ja muid kehaehituse iseärasusi –, et tal polnud küünevõrdki kalduvust ega oskust allamäge joosta, sest meremees peab oma tallad ja sääretorud alati ainult vastumäge vinklisse lööma.
Percie’s, vanimas pojas ja pärijas, on rohkem lakardit kui metsavahti, riiukukke, džokit või tobu. Mu vahva Thornie on enam riiukukk kui lakard, metsavaht, džoki või tobu. Johnis, kes ööbib nädalate viisi mägedes, on kõige enam metsavahti. Džoki võidutseb Dickonis, kes on valmis ööd ja päevad puhkamata maha ratsutama kakssada miili, et jõuda võiduajamistele, kus teda igaüks alt veab. Ja Wilfredis on tobul nii suur ülekaal teiste omaduste suhtes, et teda võib nimetada lihtsalt tobuks.
Ümmarguse kassipeaga habemeajaja Priidik Sõelem armastas tulisoolast kalasuppi, kandis ühe aisaga raamprille ja oskas maakaardil näidata kõiki tähtsamaid maailmajagusid.
Naine
Naine on naissoost täiskasvanud inimene. Alaealist naissoost inimest nimetatakse tüdrukuks.