Abiks lugejale. Koostanud Vidrik Ormusson
palju aega oled sa [onu Artur] raisanud tühja-tähja peale. Aga nüüd on sellel lõpp. Nüüdsest peale hakkad sa uueks inimeseks. Võib-olla mitte väga kauaks – üle jõu kohustusi pole uisapäisa ka mõtet võtta.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma [Agu Sihvka] jälle alustama sellest, kui meie klassi tuli uus õpilane Mart Obukakk, kes oskab hästi parmu häält teha.
Pärast hüüdeid „Mis seal lahti on?”, „Seis!”, „Pea kinni!”, „Ah sind vanasarvikut!” sööstsid kõik tohuvabohusse.
See oli kahekümnenda aastasaja viimastel päevadel, kui üks vankrekoormatäis kolu, mida eest sikutas üks setukas ja tagant lükkas üks lollakas, Sõpruse puiesteel Lepistiku peatuse juures kinni pidas. Mees vankri taga sirutas selga, tegi käega laia kaare ümberringi ja ütles: „No näed, Krõõt – siin ta on, see Mustamäe, kuhu me oleme kahetoalise korteri üürinud. Siin saab olema meie elu ja armastus, siin sünnivad meie lapsed ja siin poob meie sulane Juss ennast kööki ülesse!” Aga koorma otsas kössitav suurrätikusse mässitud naisekont ei öelnud midagi, ohkas vaid.
Loo enda alguseks võib pidada hetke, kui sedavõrd tige ja nukker Šura, kui üldse võib olla madrus, kelle elusa keha küljest rebiti ära juba täielikult valmisolev ja armastatud tütarlaps, otsustas juua õlut. Raha oli tal järele jäänud, kui arvestada raudteejaama kioski kõrgemaid hindu, täpselt ühe pudeli Baltika nr 3 jagu.
Juba tema [Mihkel Smeljanski] välimus, hääl ja iga liigutus reetsid tõsiasja, et ilmale ei ole tulnud mitte tavaline inimene. Kogu Eestimaa läänerannik ja Matsalu lahe ümbrus valmistus tervitama oma suurt poega.
Olen tähele pannud, et kui inimene peab ärritusseisundis lahendama mõne tähtsa ja keerulise probleemi, siis on parim kõigepealt pesta jalgu Kölni veega …
AVE SOL! ärkas silmviburlane haigutas lõuapoolikud paigast nägi veepinnal inimese hulpivat varju kui palju aju ja lihaseid ah mis siis küll saab kui jõudu ja mõistust mõlemaid on vajaka
Kui mina [Eero Tosman] sündisin [-], kaotas ema närvid ja hakkas karjuma: „Appi, appi, jälle munad!”, nii et ämmaemand pillas mu kolm korda käest, aga püüdis kinni ainult kaks korda, väidab Tuomas, aga ta muidugi valetab nagu alati.
Maailmas oli tühjus. Siis ilmus mereavarustele Imbi. Kust ta sinna ühtäkki sattus, selle kohta polnud ka õpetaja seletust andnud. Igatahes oskas Imbi ujuda, koguni selili, nagu ma koolipõlvest mäletasin. Ja siis tuligi sõtkas – parti, pisku lindu –, kuigi maailmas pidi tühjus valitsema, ja munes Imbi sülle muna. [-] Ja kuigi tundub uskumatu, et muna võis puruneda lainetel hõljuva neiu sülest vette veeredes, see siiski purunes, ja nii sai maailm alguse.
I
INIMENE JA KODU
Mees ja loom
Inimeste või muude loomadega tutvumiseks on asjakohane nende omadusi kirjeldada ehk iseloomustada. Inimene kõige üldisemas tähenduses on liigi Homo sapiens (’tark inimene’) esindaja. Tänapäeval elab Maal selle liigi alamliik Homo sapiens sapiens (’nüüdisinimene’). Inimesele on iseloomulik püstine kõnd, käte kasutamine, tööriistade valmistamine ja kasutamine, artikuleeritud kõne ning arenenud mõistus. Teistest hominiididest ehk inimlastest erineb inimene lünkadeta hambaridade, vähese karvkatte, arenenud lõuatsi ja mõne muu tunnuste poolest. Mees on täiskasvanud meessoost inimene. Naissoost inimesi iseloomustatakse eraldi järgmises teemas („Naine”). Loomade all mõeldakse filosoofias ja üldkeeles bioloogia seisukohast loomade hulka arvatavaid elusolendeid, kes ei ole inimesed. Neist tuleb pikemalt juttu teemas„Elusloodus”.
Temast [Rohelisest Varblasest] ei teadnud keegi esialgu midagi ja teda poleks arvatavasti tähelegi pandud, kui ta kohe algusest peale poleks hakanud õpetajale külge lööma. Siis märkasid kõik, et tal on valge siidsall, kollased nahkkindad ja roheline kaabu. Ühesõnaga – tõeline peletis. Tagatipuks olid tal ülahuulel väikesed kollakad vurrud, mis nägid välja nii, nagu oleks talle nina alla riputatud kuivanud heeringaroots.
Christopher Robin ütles, et tema meelest ei saa kellegi nimi olla Läbikäik K, aga Notsu jälle vastas, et saab küll, sest tema vanaisal ju oli, ja et see K seal olevat lihtsalt lühendus: tegelikult olnud tema vanaisa nimi Läbikäigu Kusti, see aga omakorda olevat lühendus Läbikäigu Kustavist. Notsu selgitas veel, et kaks nime olevat tema vanaisal olnud selleks juhuks, kui ta ühe neist kuhugi ära peaks kaotama.
Vana hall eesel Iiah konutas jõekaldal ja uuris ennast veepeeglist. „Lihtsalt haletsusväärne,” pomises ta. „Jah, just nii see on: lihtsalt haletsusväärne.”
Teener oli pikardialane, kelle kuulus musketär oli palganud samal päeval La Tournelle’i sillal, kus viimane vette sülitamise ja sellest tekkivate ringide vaatlemisega aega veetis. Porthos arvas, et mainitud tegevus andis tunnistust järelemõtlikust ning vaatlevast loomusest, ja tõi mehe muude soovitusteta endaga kaasa.
Kas olete näinud kedagi teist, kes tunneks nõnda põhjalikult neid seaduspärasusi, mis turuhindade kõikumist põhjustavad, ja oskaks mõisa rehnutid nõnda suurepäraselt klappima panna? Kus leiaksime teise mõisavanema [parun Wolfgang von Stocki], kelle mitmekesiseid loomuandeid ning oskusi krooniksid hea süda ja õiglane meel? Ja millega saame meie oma armsat mõisahärrat tänada? Mille muuga, kui oma agara, ausa ja kohusetundliku tööga. Ja seda me teemegi järjest kasvava innuga, sest me teame, et Ähkna mõisa õitseng – see on meie kõigi õitseng.
Kui ta [Ants] saab täismeheks, siis hakkab ta kas elavaid vähke sööma või südaööl jõepõhjas käima.
Väga rõõmustav ja kõik need teised sõnad. Kurinaha Kutt, ametilt ka insenerihärra. Montrealist, jajah. Ja Tüüra Jüri, ehitusmeister. Ja Lõuapuu Erki, arveametnik. Ja