Muinasjutt Troikast. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
kehitas õlgu.
«Kuidagi ei kujuta. Milleks? Kaks kuud tagasi esitasin avalduse. Kuu aega tagasi teavitati mind lahkesti sellest, et mu avaldus on registreeritud. Täna läks mul seletamatute nähtuste kolooniast eksponaati tarvis ja ma tulin sellele järele. Ongi kõik.»
«Võrukaelad!» karjatas äkki Panurge4. «Arvelevõtjad-raa-matupidajad! Aga muide, matriarhaadil on omad eelised! Moskva Keskbasseinis tekkis mingil kodanikul komme suplejannade alla sukelduda ja neid jalast haarata. Ja vaat siis andis üks suplejannadest sellele häbematule osavasti jalaga vastu pead.» Panurge pistis täiest kõrist lõkerdama. «Tabas lõualuud, aga ise tuli veest välja ja läks riietuma. Aeg möödub, kuid häbematut kodanikku pole ikka veel näha. Tõmmati ta siis välja…» Panurge hakkas uuesti kõvasti naerma. «Tõmbasid nad ta välja…» Panurge suutis naeru pärast vaevalt rääkida. «Tõmbasid nad ta, saate aru, välja, aga tema oli juba külm! Ja lõualuu murdunud…»
Keegi meist peale Ediku ei suutnud samuti jubedast naerust hoiduda, kuigi ma tundsin kergeid külmavärinaid, Roman oli näost kahvatu ja üle Fedja karvase kukla jooksis tõmblus. Vitka aga, kui oli naermise lõpetanud, sülitas kannikestele ja küsis Edikult:
«Said aru?»
«Mitte päris,» ütles Edik, uurides imestunult Panurge’i, kes narrimütsiga silmi pühkis.
«Sul ei ole naljakas?» küsis Vitka.
«Ausalt öeldes – ei,» vastas Edik.
«Pole midagi, küll sa ära harjud,» lubas Vitka. «Aega sul veel on.»
«Jah,» ütles Roman. «Aega sul nüüd on. Kunagi varem pole sul elu seeski nii palju aega olnud. Ja ma kohe seletan sulle, miks. TPRUNJA, Edik, see pole Troika Jaotamiseks ja Arvelevõtuks. TPRUNJA, Edik, see on Troika Ratsionaliseerimiseks ja Utiliseerimiseks.»
«No ja mis siis?» küsis Edik.
«Ta kujutab ette, nagu oleks TPRUNJA midagi laomehe taolist,» sõnas Roman kahetsusega, pöördudes minu ja Vitka poole. «Ta kujutab ette, et tarvitseb tal vaid saateleht tuua – ja ta saabki kohe kõike, mida nõuab… Mis on TPRUNJA?» hõikas ta kõiksusesse.
Vastasin otsekohe:
«TPRUNJA on autoriteetne administratiivne organ, mis kõrvalekaldumatult ja nõrkematult täidab oma funktsioone ega asenda mitte kunagi ühtegi teist administratiivset organit.»
«Said aru?» küsis Vitka Edikult. «Laomees on laomees, aga TPRUNJA on TPRUNJA.»
«Lubage,» ütles Edik, kuid Roman jätkas:
«Mis on Ratsionaliseerimine?»
«Ratsionaliseerimine,» vastas süngelt Vitka, «on selline räpane värk, kui autoriteetsed tolvanid ülendavad või madaldavad seletamatuid nähtusi igapäevasele tasemele.»
«Kuid lubage…» sõnas jahmunud Edik.
«Aga mis on Utiliseerimine?» küsis Roman.
«Utiliseerimine,» ütlesin ma Edikule, «on ratsionaliseeritud nähtustele eksisteerimisõiguse andmine või nende kategooriline mittetunnistamine meie ajalikus reaalses maailmas.»
Edik üritas jälle midagi öelda, kuid Roman jõudis temast ette:
«Kas Troika otsuseid saab vaidlustada?»
«Jah, saab,» vastasin mina. «Kuid tulemusi ei järgne.»
«Nagu moluga vastu lauda,» selgitas jõhkard Kornejev.
Edik oli sõnatu. Otsustav ja õilsaks protestiks valmisolev ilme hakkas aegamisi tema näolt kaduma.
«Kas huvitatud isikute soovitused ja soovid,» küsis provintsiadvokaadi toonil Roman, «on Troika jaoks autoriteetsed?»
«Ei, ei ole autoriteetsed,» ütlesin mina. «Kuigi need vaadatakse läbi. Laekumise järjekorras.»
«Mis on huvitatud…» alustas Roman, kuid Edik katkestas teda.
«Kas tõesti Pitsat?» küsis ta õudusega.
«Jah,» vastas Roman. «Kahjuks küll.»
«Suur?»
«Väga suur,» ütles Roman.
«Sellist pole sa veel nuusutanudki,» lisas Vitka.
«Ja ümmargune?»
«Elajalikult ümmargune,» ütles Roman. «Ei mingit võimalust.»
«Kuid lubage,» lausus Edik, püüdes silmanähtava pingutusega oma segadusest jagu saada. «Kui, ütleme… ütleme kandiliseks muuta? Ütleme… ee… Kivrin-Oppenheimeri muundusega?....»
Roman raputas pead.
«Žemaitise määraja võrdub nulliga.»
«Sa tahad öelda – on nullilähedane?»
Vitka kukkus ebameeldivalt hirnuma.
«Nagu me poleks ilma sinuta selle peale tulnud,» ütles ta. «Võrdub nulliga, seltsimees Amperjan! Võrdub!»
«Žemaitise määraja võrdub nulliga,» kordas Roman. «Administratiivse välja tihedus ületab igas ligipääsetavas punktis Odini arvu, administratiivne püsivus on absoluutne, nii et kõik legaalse mõju teoreemi tingimused on täidetud…»
«Ja meie sinuga istume sügavas potentsiaalses kalossis,» lõpetas Vitka.
Edik oli lömastatud. Ta küll liigutas veel koibi, võngutas tundlaid ja krabistas kattetiibadega, kuid need olid juba puht reflektoorsed tegevused. Mõnda aega avas ja sulges ta suud, siis haaras õhust luksusliku märkmiku kuldse pealiskirjaga «Üle-linnalise ametiühingukonverentsi delegaadile» ja asus sellesse pööraselt kirjutama, murdes ja kannatamatult taastades pliiatsisüdamikku, seejärel laskis kontoritarvetel taas õhku haihtuda ja asus vähimagi isuta oma sõrmenukke närima, pungitades mõttetult silmi teisel pool jõge laiuva rahuliku maastiku poole. Kõik vaikisid. Roman lamas selili, ühe jala kand teise jala põlvel, ja paistis magavat. Vitka, kes taas oli mustade mõtete ookeani vajunud, nohises valjusti ja pritsis ümbritsevale loodusele mürgist sülge. Seda südantlõhestavat vaatepilti välja kannatamata pöörasin kõrvale ja hakkasin vaatama, kuidas Fedja loeb.
Fedja oli pehmeloomuline, lahke ja delikaatne olevus ning ta oli väga visa. Lugemine õnnestus tal tohutu vaevaga. Igaüks meist oleks juba ammugi loobunud tegevusest, mis nõuab nii suuri pingutusi, ning tunnistanud end andetuks ja kõlbmatuks. Kuid Fedja oli teistsuguse loomuga. Tema näris graniiti, andmata armu ei hammastele ega graniidile. Ta vedas aeglaselt sõrmega mööda järjekordset rida, jäi kauaks pidama tähtede «ž» ja «š» juurde, kägises töökalt, liigutas usinalt oma suuri halle huuli, mis olid pikad ja painduvad nagu šimpansil, ning sattunud koma peale, tardus pikemaks ajaks paigale, kortsutas otsmikunaha lõõtsaks ja tema tugevasti eemalehoiduvad suured varbad tõmblesid kramplikult. Kuni ma teda vaatasin, jõudis ta sõnani «desoksüribonukleiin», proovis kaks korda seda lennult võtta, ei suutnud, kasutas silbitamismeetodit, läks sassi, luges tähed üle, hakkas värisema ja vaatas arglikult minu poole. Näpitsprillid istusid viltu ja imelikult tema laial ninaseljal.
«Desoksüribonukleiin,» ütlesin mina. «See on niisugune hape. Desoksüribonukleiin.»
Ta kohendas haledalt naeratades näpitsprille.
«Hape,» kordas ta katkendliku häälega. «Aga miks tal niisugune nimi on?»
«Teisiti ei saa teda kuidagi nimetada,» ütlesin kaastundlikult. «Kui ehk ainult lühendatult – DNA… Aga jätke see vahele, Fedja, lugege edasi.»
«Ja-jah,» ütles tema. «Ma parem jätan vahele… Saša, mis on lasteaed?»
«Lasteaed? Lasteaed…» Mõtlesin järele. «Lasteaiaks nimetatakse asutust, mis hoolitseb koolieelses vanuses laste eest sel ajal, kui nende vanemad on hõivatud tootmises.»
«Aitäh, Saša,» sõnas Fedja ja tema toonist sain ma aru, et ta ei jäänud rahule.
«Aga mis seal kirjas on?»
Panurge – üks põhitegelasi Rabelais’ satiirilises romaanis «Gargantua ja Pantagruel».