Muinasjutt Troikast. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
oma näole lõpmatu imestuse ja halvakspanu ilme, ning jäi rahulikult magama.
Aga Rudolf Arhipovitš Hlebovvodov, kes oli möödaläinud kolme tunni jooksul veel rohkem kolletunud ja kokku kuivanud, istus Lavr Fedotovitšist vasakule ja asus otsekohe talle midagi kõrva sosistama, lastes seejuures põletikuliste, kollase varjundiga silmade pilgul sihitult mööda toanurki uidata.
Nagu tavaliselt, ei istunud Farfurkis laua taha. Ta seadis ennast demokraatlikult komandandi vastu kõvale toolile, võttis välja paksu näruses köites märkmiku ja tegi sellesse kohe sissekande.
Keegi Troika liikmetest ei pööranud meile nähtavasti mingit tähelepanu. Aga teaduslik konsultant professor Võbegallo pööras küll. Ta uuris meid ükskõikselt, tõmbas kulmud kokku, tõstis silmad hetkeks lae poole, nagu püüaks meenutada, kus ta meid küll näinud on; tuli see tal siis meelde või mitte, aga ta istus oma väikese laua taha ja hakkas asiselt valmistuma oma vastutusrikaste kohustuste täitmiseks. Tema ette ilmus «Väikese Nõukogude Entsüklopeedia» esimene köide, siis teine, siis kolmas, neljas…
«Hrrrm,» lausus Lavr Fedotovitš ja vaatas kohalviibijad üle pilguga, mis tungis läbi seinte ja nägi inimeste sisse. Kõik olid valmis: polkovnik magas, Hlebovvodov sosistas, Farfurkis kirjutas teise märkuse, komandant, kes sarnanes koolipoisile enne eksami algust, lehitses palavikuliselt toimiku lehekülgi ning Võbegallo asetas enda ette kuuenda köite. Mis aga puutub esindajatesse, see tähendab meisse, siis meie olime tähtsusetud. Vaatasin Ediku poole ja pöörasin kähku kõrvale. Edik oli peaaegu demoraliseerunud – Võbegallo ilmumine andis talle viimase hoobi.
«Kuulutan Troika õhtuse istungi avatuks,» ütles Lavr Fedotovitš. «Järgmine! Kandke ette, seltsimees Zubo.»
Komandant kargas püsti ja hakkas avatud toimikut enda ees hoides kõrge häälega lugema: «Maškin, Edelweiss Zahharovitš…», kuid kohe katkestas teda valvas Farfurkis.
«Protesteerin!» hüüatas ta Lavr Fedotovitši poole pöördudes. «Kus on toimiku menetlusnumber? Miks pole nimetatud punkte?»
Lavr Fedotovitš pööras pead ja silmitses mõnda aega komandanti.
«Õige tähelepanek, õige,» lausus ta viimaks. «Nimetage, seltsimees Zubo.»
Komandant tõmbas paberjal sahinal kuiva keelega üle kuivade huulte ja alustas uuesti, kuid nüüd juba madala ja kuidagi allalangenud häälega:
«Toimik number nelikümmend kaks. Perekonnanimi: Maškin. Nimi: Edelweiss. Isanimi: Zahharovitš…»
«Mis ajast temast Maškin on saanud?» küsis irisevalt Hlebovvodov. «Babkin, mitte Maškin! Babkin, Edelweiss Petrovitš. Töötasin koos temaga ühe tuhande üheksasaja neljakümne seitsmendal aastal piimaasjanduse komitees. Edik Babkin, selline tugev mehemürakas, armastas väga koort… Ja muide, pole ta mingi Edelweiss, vaid Eduard. Eduard Petrovitš Bab-kin…»
Lavr Fedotovitš pööras kivise näo tema poole.
«Babkin?» lausus ta. «Ei mäleta…Jätkake, seltsimees Zubo.»
«Isanimi: Zahharovitš,» kordas ta. Sünniaasta ja koht: tuhande üheksasaja esimene, Smolenski linn. Rahvus…»
«Kas E-dul-veiss või E-dol-veiss?» küsis Farfurkis.
«E-del-weiss,» vastas komandant.
«SSi diviis «Edelweiss»,» mõmises polkovnik läbi une.
«Rahvus: valgevenelane. Haridus: lõpetamata keskmine üldine, lõpetamata keskmine tehniline. Võõrkeelte tundmine: vene keel – vabalt, ukraina ja valgevene keel – sõnastikuga. Töökoht…»
Hlebovvodov laksas endale äkki kõlavalt otsaette.
«Aga ei!» röögatas ta. «Ta suri ju ära!»
«Kes suri ära?» küsis Lavr Fedotovitš puise häälega.
«No see Babkin, noh! Ma ju mäletan nagu praegu – ühe tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal aastal suri ta infarkti. Ta oli siis Ülevenemaalise Loodusekatsetajate Ühingu finantsdirektor, tuli, tähendab, oma kabinetti, istus ja surigi ära. Nii et siin on mingi segadus.»
Lavr Fedotovitš võttis binokli ja uuris mõnda aega komandanti, kes oli kaotanud kõnevõime.
«Kas surma fakt on teil kajastatud?» küsis ta.
«Kristuse nimel…» kogeles komandant. «Millise surma?… Ja miks siis surma?… Ta on ju elus, ootab eesruumis…»
«Üks hetk,» sekkus Farfurkis. «Lubate, Lavr Fedotovitš? Seltsimees Zubo, kes ootab eesruumis? Ainult täpselt. Perekonnanimi, eesnimi, isanimi.»
«Babkin!» pahvatas meeleheitlikult komandant. «See tähendab, mis ma nüüd räägin? Mitte Babkin, vaid Maškin. Maškin ootab. Edelweiss Zahharovitš.»
«Saan aru,» sõnas Farfurkis. «Aga kus Babkin on?»
«Babkin suri ära,» lausus Hlebovvodov autoriteetselt. «Seda võin ma teile täpselt öelda. Ühe tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal. Tõsi küll, tal oli poeg. Paška minu meelest. Pavel, tähendab, Eduardovitš. Kohtasin teda hiljuti. Praegu juhatab tekstiilipoodi Golitsõnos, see on Moskva lähedal. Asjalik töömees, aga paistab, et ikkagi mitte Pavel, mitte Paška, ei…»
Valasin klaasi vett ja ulatasin komandandile. Saabunud vaikuses võis kuulda, kuidas komandant valjusti neelab. Lavr Fedotovitš mudis paberossi pehmeks ja puhus läbi.
«Mitte midagi ega mitte kedagi ei unustata,» lausus ta. «See on hea. Seltsimees Farfurkis, palun teil kanda protokolli konstateerivasse osasse, et Troika peab vajalikuks võtta meetmed Eduard Petrovitš Babkini poja ülesotsimiseks tema nime väljaselgitamise eesmärgil. Rahvas ei vaja nimetuid kangelasi. Meil neid pole.»
Farfurkis hakkas noogutama ja kribis kiiresti märkmikku.
«Kas jõite isu täis, seltsimees Zubo?» tundis huvi Lavr Fedotovitš, uurides komandanti binoklist. «Siis jätkake ettekandmist.»
«Praegune töökoht ja amet: pensionär-leiutaja,» luges komandant ebakindla häälega. «Kas on viibinud välismaal: ei ole. Seletamatu nähtuse olemus lühidalt: heuristiline masin, see tähendab elektroonilis-mehhaaniline seade inseneri-, teaduslike, sotsioloogiliste ja muude probleemide lahendamiseks. Lähimad sugulased: orb, vendi ja õdesid ei ole.»
«Lubage,» ütles Farfurkis. «Aga isa, ema?»
«Orb,» seletas komandant rõhutatult.
«Ja on alati orb olnudki? Naeruväärne. Ma protesteerin.»
«Teda kasvatati lastekodus,» ütles komandant.
«Millest see järeldub?»
«Noh, ta on mulle rääkinud.»
«Palun protokolli kanda,» teatas Farfurkis pidulikult. «Komandant opereerib dokumenteerimata andmetega.»
«Alalise elukoha aadress: Novosibirsk, Štšukini tänav 23, korter 88. Kõik.»
«Kõik?» küsis Lavr Fedotovitš üle.
«Kas kõik?» tundis Farfurkis sarkastiliselt huvi.
«Kõik!» lausus komandant otsustavalt ja pühkis varrukaga nägu.
«Millised on ettepanekud?» küsis Lavr Fedotovitš, raskeid lauge langetades.
«Ma-a-asinatele!» röögatas äkki polkovnik, üles ärkamata. «Piigid ette! Kä-ä-äivita! Traavi… marss-marss!»
See meeldis väga meile kõigile ja isegi sinakaks kahvatunud Edik elavnes pisut. Peale meie siiski keegi polkovnikule tähelepanu ei pööranud.
«Mina teeksin ettepaneku sisse lasta,» ütles Hlebovvodov. «Ja miks ma selle ettepaneku teen? Aga äkki on see Paška?»
«Muid ettepanekuid ei ole?» küsis Lavr Fedotovitš. Ta kobas nuppu otsides laual ringi, ei leidnud seda ja sõnas komandandile: «Las toimik tuleb sisse, seltsimees Zubo.»
Komandant tormas ülepeakaela ukse poole, pistis pea välja ja tuli kohe tagurpidi jälle oma kohale. Tema