Muinasjutt Troikast. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
kuulutas kohe välja protesti ja tsiteeris instruktsiooni paragrahvi, millest järeldus, et ratsionaliseerimine ilma utiliseerimiseta on nonsenss ja seda võib üksnes tinglikult kehtivaks tunnistada. Hlebovvodov pistis karjuma, et need naljad ei lähe läbi, et tema ei soovi mitte millegi eest raha saada ja et ta ei luba komandandil nelja töötundi kassi saba alla pista. Lavr Fedotovitš puhus heakskiitva ilmega paberossi läbi ning Hlebovvodov läks veel rohkem hoogu.
«Aga äkki on see minu Babkini sugulane?» röökis ta. «Kuidas nii – ei ole avaldusi? Avaldused peavad olema! Te ainult vaadake, milline vanameheke! Milline omapärane, huvitav kuju! Kuidas me hakkame selliseid vanamehekesi pilduma?»
«Rahvas ei luba meil vanamehekesi pilduda,» märkis Lavr Fedotovitš. «Ja rahval on õigus.»
«Just nimelt!» möiratas äkki Võbegallo. «Nimelt rahval! Ja nimelt… seda et… ei luba, tähendab! Kuidas siis nii, et avaldusi pole, seltsimees Zubo? Teil on ju avaldus Musta Kasti peale? On! Miks te siis ütlete, et ei ole?»
Tardusin.
«Pidage!» ütlesin ma, aga keegi ei kuulanud mind.
«Aga see pole ju Must Kast!» karjus komandant, toimikut meeleheitlikult vastu rinda surudes. «Must Kast on hoopis teise numbri all!»
«Kuidas see pole siis must?» karjus Võbegallo vastu, vehkides «Remingtoni» ärataotud musta vutlariga. «Milline see kast siis teie meelest on? Võib-olla roheline? Või valge? Tegelete siin desinformatsiooniga, pillute rahvuslikke vanamehekesi?»
Komandant karjatas haledalt, et muidugi on ka see must kast, mitte roheline ega valge, ilmselgelt must, aga see pole see kast, see teine must kast on toimikus number üheksakümmend seitse ja sellele on esitatud avaldus, vaat selle seltsimees Privalovi avaldus, aga see must kast siin pole üldse must kast, vaid heuristiline masin ja on registreeritud number neljakümne kahe all ning avaldusi tema kohta pole. Võbegallo röökis, et pole siin tarvis midagi… seda et… numbritega žongleerida ja vanamehekesi pilduda, et must on must, see pole valge ega roheline, ja pole siin tarvis, samunegi, mahhismi arendada ja igasugust empiriokrititsismi kah mitte, vaid las autoriteetse Troika seltsimehed liikmed ise vaatavad ja ütlevad, kas see kast on must või, ütleme, roheline. Kära tõttu ärganud polkovnik ajas silmad punni ning käskis haarata ratsmed, vahetada higivaibad ja sisse panna kolmas käik. Vitka vilistas kõrvulukustavalt kahe sõrmega, Roman ja Edik karjusid: «Maha!», mina aga kordasin muudkui nagu rikkis grammofon: «Minu Must Kast pole kast… Minu Must Kast pole kast…»
Viimaks jõudis Lavr Fedotovitšini aisting mõningasest korralagedusest.
«Hrrrm!» lausus ta ja kõik jäi vait. «Raskused? Seltsimees Hlebovvodov, kõrvaldage.»
Hlebovvodov astus kindlal sammul Võbegallo juurde, võttis tema käest vutlari ja uuris seda tähelepanelikult.
«Seltsimees Zubo,» ütles ta. «Mille kohta teil on avaldus?»
«Musta Kasti,» sõnas nutuselt komandant. «Toimik number üheksakümmend seitse.»
«Ma ei küsi sult toimiku numbrit,» vaidles Hlebovvodov. «Ma küsin sult praegu, kas teil on musta kasti kohta avaldus olemas?»
«On,» tunnistas komandant.
«Kelle avaldus?»
«Seltsimees Privalovilt TUINÕIVÕIst9. Seal ta istub.»
«Jah!» laususin kirglikult. «Kuid minu Must Kast – see pole kast… täpsemalt öeldes – mitte päris kast…»
Ent Hlebovvodov ei pööranud mulle üldse tähelepanu. Ta uuris vutlarit lambi all, astus siis komandandi juurde ja lausus kurjakuulutavalt:
«Miks sa siin bürokraatiat juurutate10? Kas sa siis ei näete, mis värvi see on? Sinu oma silma all ratsionaliseeriti, näe, siinsamas istub sinu nähes seltsimees teaduse esindaja ja ootab, saate aru, avalduse rahuldamist, juba ammugi on aeg õhtust süüa, väljas on pime, aga mida sina teete – žongleerite siin numbritega või?»
Tundsin, kuidas mind haarab üleni mingi nukrus, et mu tulevik täitub mingi nutuse košmaariga, mis on parandamatu ja läbinisti irratsionaalne. Kuid ma ei saanud aru, milles asi, vaid jätkasin ainult haledat pominat, et minu kast – see pole üldse kast, või täpsemalt, peaaegu mitte kast. Oleksin tahtnud seletada, arusaamatuse lahendada. Komandant pomises samuti midagi veenvat, kuid Hlebovvodov, olles teda rusikaga ähvardanud, pöördus juba oma kohale tagasi.
«See kast, Lavr Fedotovitš, on must,» kuulutas ta võidukalt. «Mingit eksitust ei saa olla, ise vaatasin. Ja avaldus on olemas ja esindaja viibib kohal.»
«See pole see kast!» vingusime me komandandiga kooris, kuid Lavr Fedotovitš, kui oli meid hoolikalt binoklist uurinud, avastas nähtavasti meis mõlemas mingeid ebakõlasid ja tegi rahva arvamusele viidates ettepaneku asuda viivitamatult utiliseerimise juurde. Vastuväiteid ei järgnenud, kõik vastutavad isikud noogutasid, isegi magav polkovnik.
«Avaldus!» kutsus Lavr Fedotovitš.
Minu avaldus langes tema ette rohelisele riidele.
«Resolutsioon!!»
Avaldusele langes resolutsioon.
«PITSAT!!!»
Kolksatusega avanes seifi uks, tuppa tuhises seiskunud kantseleiõhu puhang ja Lavr Fedotovitši ees hakkas vaskselt helkima Suur Ümmargune Pitsat. Ja siis ma mõistsin, mis praegu toimub. Kõik minus suri.
«Pole vaja!» kähisesin ma. «Aidake!»
Lavr Fedotovitš võttis Pitsatist mõlema käega kinni ja tõstis selle avalduse kohale. Kogu jõudu kokku võttes hüppasin jalule.
«See pole see kast!» karjusin ma täiest kõrist. «Mis see ometi… Poisid!»
«Üks hetk,» ütles Edik. «Palun peatuge ja kuulake mind ära.»
Lavr Fedotovitš peatas oma armutu liigutuse ja pööras surmava pilgu Edikule.
«Kõrvaline isik?» tundis ta huvi.
«Ei, ei ole,» vastas raskelt hingates komandant. «Esindaja.»
«Siis võib mitte kõrvaldada,» lausus Lavr Fedotovitš ja jätkas juba Suure Ümmarguse Pitsati liigutamist, kuid nüüd selgus, et on tekkinud raskusi. Miski takistas Pitsatil dokumendile langemast. Algul Lavr Fedotovitš lihtsalt surus peale, siis tõusis püsti ja vajus Pitsati otsa kogu keharaskusega, kuid langemist ikkagi ei toimunud – paberi ja pitsati vahele jäi ruumi ja selle suurus ei olenenud eriti seltsimees Vunjukovi pingutustest. Oleks võinud arvata, et see ruum on täidetud mingi nähtamatu, kuid eriti elastse ainega, mis takistab Pitsati langemist. Lavr Fedotovitš nähtavasti tunnetas oma pingutuste asjatust, istus, asetas käed käetugedele ja vaatas Pitsatit rangelt, ehkki vähimagi imestuseta. Pitsat rippus liikumatult umbes kahekümne sentimeetri kõrgusel minu avalduse kohal.
Hukkamine lükkus edasi ja ma hakkasin jälle ümbrust tajuma. Edik jutustas midagi tuliselt ja kaunilt mõistusest, majandusreformist, headusest, intelligentsi rollist ja kohalviibijate riigimehelikust tarkusest. Kohalviibijad kuulasid teda tähelepanelikult, kuid rahulolematult, aga Hlebovvodov niheles seejuures ja heitis pilke kellale. Roman ja Vitka olid tardunud mingites totrates ja isegi jubedates poosides – algul ma mõtlesin koguni, et neid mõlemat on korraga tabanud radikuliit: nad mõlemad olid higised, Vitka kohale kerkis pilvena auru, aga põlvedest nõrgem Roman oigas tasakesi ja kägises pingutusest. Nad hoidsid Pitsatit üleval, mu armsad sõbrad! Päästsid mind, lolli ilamokka, hädast, mille ma ise olin endale pea peale kogunud… Oli tarvis midagi teha. Oli tarvis midagi viivitamatult ette võtta.
«Ja viimaks seitsmendaks,» rääkis arutlevalt Edik, «peab igale spetsialistile, seda enam veel seesugusele autoriteetsele organisatsioonile, selge olema, seltsimehed, et nõndanimetatud Must Kast pole midagi muud kui informatsiooniteooria termin, millel pole mitte midagi ühist mitte ühegi reaalse eseme teatava värvusega ega teatava vormiga. Kõige vähem võiks Mustaks Kastiks nimetada käesolevat «Remingtoni» tüüpi kirjutusmasinat koos ülilihtsate elektriliste lisanditega, mille võib
TUINÕIVÕI – Teaduslik Uurimisinstituut Nõiduse ja Võlukunsti Ilmingute alal. Vt Strugatskite romaan «Esmaspäev algab laupäeval».
Hlebovvodov kasutab oma nn viisakal pöördumisel komandandi poole kummalist stiili, teda küll sinatades, kuid verbe mitmusse pannes. Siiski pole ta selles suhtes lõpuni järjekindel, vaid ütleb vahel harva Zubole ka «teie».