Muinasjutt Troikast. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
huvitab… Ma ütlen ainult, et seletamatut pole siin midagi… Aga üldiselt isegi teravmeelne…»
«Millised on küsimused teadusliku konsultandi ajutisele asetäitjale?» tundis huvi Lavr Fedotovitš.
Tabanud küsiva intonatsiooni, kargas vanamees püsti ja tahtis juba oma masina juurde tormata, kuid ma pidurdasin teda, talje ümbert kinni haarates.
«Jaa-jah,» ütles Farfurkis. «Hoidke teda paigal, muidu on raske töötada, tõepoolest. Meil pole siin ju mingi küsimuste ja vastuste õhtu.»
«Õigus!» kinnitas Hlebovvodov, ätt aga muudkui siples ja rabeles minu käest pääsemiseks, nii et ma tundsin ennast ülesannet täitva sandarmina. «Ja üldse, lülitage see masin praegu välja, pole tal tarvis pealt kuulata midagi.»
Sain ühe käe vabaks, klõpsasin lülitit, lambike kustus ja vanamees jäi kohe vagusi.
«Aga vaat minul on endiselt küsimus,» jätkas Hlebovvodov. «Kuidasmoodi ta siis ikkagi vastab?»
Vahtisin teda jahmunult. Roman ja Vitka lõbutsesid süngelt. Edik oli toibunud ja silmitses nüüd Troikat, silmad karmilt vidukil. Võbegallo oli rahul. Ta koukis habemest pika puupilpa ja surus selle hammaste vahele.
«Igasugused alaldid seal, lülitid,» rääkis Hlebovvodov, «selle seletas seltsimees ajutine asetäitja meile küllaltki hästi ära. Kuid on ümberlükkamatu fakt, et kui sa esitad talle küsimuse, siis saad kohe vastuse. Kirjalikus vormis. Ja isegi siis, kui esitad küsimuse mitte talle, vaid kellelegi teisele, saad ikkagi vastuse. Aga teie, seltsimees ajutine asetäitja, räägite, et midagi seletamatut pole. See asi teil ei klapi. Meile jääb arusaamatuks, mida siis teadus antud juhul ütleb.»
Teadus minu isikus kaotas kõnevõime. Hlebovvodov rabas mind jalust, lõikas mul kõri läbi, tappis mu ära ja mattis maha. See-eest Võbegallo reageeris silmapilkselt.
«Seda et…» ütles ta. «Mina räägin ju sedasama – väärtuslik algatus! Seletamatuse element on olemas, altpoolt ilmutatud püüdlikkus… Seepärast ma soovitasingi. Seda et…» ütles ta vanamehele. «Seleta, mon šer, seltsimeestele, mis ja kus sul siin on.»
Vanamehike oleks justkui plahvatanud.
«Neutroonilise megaloplasma suurimad saavutused!» kuulutas ta. «Väljarootor gradueerib ennast divergentsi sarnaselt piki spinni ja muudab seal sehes küsimuse mateeria spirituaalseteks elektrilisteks keeristeks, millest tekibki vastamise sünekdohh…»
Mul läks silme ees mustaks. Suu valgus sappi täis ja hambad hakkasid valutama, aga neetud nobl vöö muudkui rääkis ja rääkis ning tema kõne oli sorav ja ladus – see oli hästi koostatud, mõtestatult selgeks harjutatud ja juba korduvalt ette kantud kõne, milles iga epiteet, iga intonatsioon oli tulvil emotsioone, see oli tõeline kunstiteos ja nagu kõik tõelised kunstiteosed õilistas see kõne kuulajat, muutis ta targaks ja tähendusrikkaks, vormis ümber ja tõstis mitu astet kõrgemale. Vanamees polnud mingi leiutaja – ta oli kunstnik, geniaalne oraator, Demosthenese, Cicero ja Johannes Kuldsuu väärikaim järgija. Astusin vankudes kõrvale ja toetasin lauba vastu külma seina…
… Nad kuulasid tähelepanelikult. Kuulas hallipäine polkovnik, jälgides pingsa pilguga oma puhmaskulmude alt, ning poolhämaruses hiilgas pidulikult ja karmilt tema mundri kuldtikand ning kumasid tuhmilt ordenite rasked kobarad. Kuulas Lavr Fedotovitš, langetanud kätele oma raske kolba, lasknud kühmu vajuda laiad, musta sametmantooga üle tõmmatud õlad. Hlebovvodov kuulas ettepoole kummardunult, üleni kiskjalikust pingest haaratud, kortsutades oma suurte valgete kätega tugitooli tikitud käetoekatteid, surudes rasket plaatinaketti rinnaga vastu lauaserva. Aga Farfurkis kuulas mõtlikult, tooli seljatoele naaldunult, liikumatu pilk madalasse võlvlakke suunatud.
Leiutaja oli juba ammu vait jäänud, kuid kõik istusid endiselt liikumatult, justkui kuulaksid edasi sügavat keskaegset vaikust, mis oli madalate võlvide alla pehme sametina rippuma jäänud. Siis tõstis Lavr Fedotovitš pea ja tõusis püsti.
«Seaduse ja kõigi reeglite kohaselt peaksin ma kõnelema viimasena,» alustas ta. «Kuid esineb juhuseid, mil seadused ja reeglid oma järgijate vastu pöörduvad, ja siis tuleb need kõrvale heita. Ma hakkan rääkima esimesena, sest praegu on meil tegemist just niisuguse juhtumiga. Ma hakkan rääkima esimesena, sest ma ei saa oodata ja vaikida. Ma hakkan rääkima esimesena, sest ma ei oota ega kannata mingeid vastuväiteid…»
Nüüd kuulas leiutaja – raidkujuna liikumatu oma Golemi kõrval, koletu rauast Oraakli, mille kõhus aeglaselt süttisid ja kustusid mornid tulukesed.
«Meie oleme teaduse valvurid,» jätkas Lavr Fedotovitš, «meie oleme väravad tema templisse, oleme erapooletud filtrid, mis kaitsevad valskuse, kergemeelsuse ja eksituste eest. Meie kaitseme teadmiste külve võhiklikkuse ja võltstarkuse umbrohu eest. Ja kuni me seda teeme, ei ole me inimesed, me ei tunne järeleandmist, haledust, kahepalgelisust. Meie jaoks eksisteerib ainult üks mõõdupuu: tõde. Tõde seisab lahus heast ja kurjast, tõde seisab lahus inimesest ja inimkonnast, kuid ainult senikaua, kuni eksisteerivad hea ja kuri ning eksisteerivad inimene ja inimkond. Kui pole inimkonda – milleks siis tõde? Kui keegi ei otsi teadmisi – siis tähendab, pole inimkonda, ja milleks siis tõde? Kui kõigile küsimustele on vastused teada – siis tähendab, pole tarvis teadmisi otsida, tähendab, pole inimkonda ja milleks siis tõde? Kui luuletaja ütles: «Ja vastuste jaoks pole küsimusi,» kirjeldas ta inimühiskonna kõige hirmsamat olukorda – tema lõppemist… Jah, see inimene, kes meie ees seisab, on geenius. Temas kehastub ja tema kaudu väljendub inimkonna lõppemine. Ja sellepärast ei tohi me enam jääda erapooletuteks filtriteks, vaid me peame endale meelde tulema, et me oleme inimesed ja et inimestena tuleb meil ennast mõrtsuka vastu kaitsta. Ja me ei pea mitte arutama, vaid kohut mõistma! Kuid sellise kohtu jaoks ei ole seadusi ja sellepärast ei pea me mitte kohut mõistma, vaid halastamatult karistama, nagu karistavad need, kes on õudusest haaratud. Ja mina, siin kõige vanem, ütlen seadusi ja reegleid rikkudes esimesena: surm!»
«Surm inimesele ja põrmustamine masinale,» sõnas kähedalt polkovnik.
«Surm… inimesele…» lausus aeglaselt ja justkui kahetsevalt Hlebovvodov. «Põrmustamine… masinale… ja unustus kogu sellele juhtumile.» Ta kattis silmad käega.
Farfurkis ajas end tugitoolis sirgu, tema silmad olid kinni pigistatud, paksud huuled värisesid. Ta avas juba suu ja tõstis väikese rusika, kuid raputas äkki pead ja ütles:
«No seltsimehed… no kuhu me teiega oleme jõudnud, tõe-poolest? Ei saa ju niimoodi…»
«Hrrrm,» lausus Lavr Fedotovitš kaela väänutades.
Hlebovvodov, keda tihenenud hämaruses ähmaselt näha oli, pistis nina suurde ruudulisse taskurätti ja pobises arusaamatult:
«Kas oleks ehk aeg tuli põlema panna? Kuidagi pikalt oleme täna istuma jäänud.»
Komandant sööstis kohe oma kohalt lülitit klõpsutama. Kõik kissitasid silmi, aga motoratsaväe polkovnik norsatas ja ärkas üles.
«Kuidas?» lausus ta mõranenud häälega. «Juba? Mina olen selle poolt, et see edasi lükata… edasi lükata. Motoratsavägi otsustab kõik. Piigid… mõõgad… sobiv kliirens… Vasak tagumine kiilub küll kinni, aga see on kõrvaldatav… kõrvaldatav… Nii et minu arvamus on – edasi lükata.»
«Hrrrm,» ütles Lavr Fedotovitš ja jäi surmava pilguga «Remingtoni» jõllitama. «Väljendades üldist seisukohta teatan: antud toimik number nelikümmend kaks lugeda ratsionaliseerituks. Utiliseerimise küsimuse juurde edasi minnes teen seltsimees Zubole ettepaneku teatavaks teha avaldus.»
Komandant asus rutakalt toimikut lehitsema, aga professor Võbegallo ronis sel ajal oma laua tagant välja, surus tundeliselt kätt kõigepealt vanamehikesel ja siis, enne kui oleksin jõudnud kõrvale põigata, ka minul. Ta säras. Mina ei teadnud, kuhu ennast peita. Ma ei julgenud poiste poole vaadatagi. Kuni ma tuimalt mõtisklesin, kas peaksin ehk Lavr Fedotovitši «Remingtoniga» viskama, haaras vanamees must kinni. Ta klammerdus mulle kaela külge nagu kaan ja suudles habemetüükaga kraapides kolm korda. Ei mäleta, kuidas ma oma toolini jõudsin. Mäletan ainult, et Vitka