Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet
mille tunnistajaks mu veski oli paarkümmend aastat tagasi. Mehe jutt läks mulle hinge ja ma püüan selle teile edasi rääkida säärasena, nagu kuulsin.
Kujutlege silmapilguks, kallid lugejad, et te istute hõrgult lõhnava veinikruusi taga ja et see, kes kõneleb, on vana vilepuhuja.„Meie kant, kallis härra, pole mitte alati olnud väljasurnud ja kuulsuseta maanurk nagu praegu. Omal ajal oli siin suur möldritööstus ja ümbertkaudu talumehed tõid kümne penikoorma kauguselt siia vilja jahvatada… Kõik künkad küla ümber olid täis tuuleveskeid. Paremat ja ja vasakut kätt muud ei näinudki kui männilatvade kohal mistraalis7 keerlevaid veskitiibu ning ribureas eesleid, kes, kotid seljas, mööda teid üles-alla ronisid. Ja nädala sees oli tore kuulda künka otsas piitsaplakse, tiivapurjede plaginat ja möldripoiste hõikeid: „Dia hue?“… Pühapäeviti käisime salgakesi tuulikuid mööda. Seal üleval kostitasid möldrid meid muskaatveiniga. Möldriemandad oma pitsrätikute ja kuldristidega olid kaunid nagu kuningannad. Minul oli ikka vilepill ühes ja farandooli8 vihuti ööpimedani välja. Need veskid olid meie kandi rõõm ja rikkus.
Õnnetuseks tuli Pariisi prantslastele pähe asutada Tarasconi maantee äärde auruveski. Ütlemata uus ja ilus! Rahvas harjus vilja auruveskitesse saatma ja vaesed tuulikud jäid tööta. Mõnda aega üritasid nad võistelda, kuid aur oli tugevam, ja üksteise järel tuli nad kõik, pécaïre!9 kinni panna… Ei nähtud enam tublisid eesleid… Ilusad möldriemandad müüsid oma kuldristid maha… Ei joodud enam muskaatveini, ei tantsitud farandooli!.. Mistraal puhus ja puhus küll, kuid veskitiivad jäid liikumatuks… Siis ühel ilusal päeval laskis vald kõik need uberikud maha lammutada ja nende kohale istutati viinamarjad ja oliivipuud.
Keset seda hävingut oli üks tuulik ometi vastu pidanud ja tiirles vapralt oma künka otsas, auruveskite nina all. See oli meister Cornille’ tuulik, seesama, kus me praegu videvikku peame.
Meister Cornille oli vana mölder, kes elatus juba kuuskümmend aastat jahust ja pidas oma ametit ihu ja hingega. Auruveskite asutamine oli ta otsekui arust ära ajanud. Nädalapäevad nähti teda küla mööda jooksmas, rahvast enda ümber üles ässitamas ja kõigest kõrist karjumas, et Provence’i tahetakse auruveskijahuga ära mürgitada. „Ärge minge sinna,“ rääkis ta, „need kõrilõikajad tarvitavad leiva tegemiseks auru, mis on vanakuradi leiutis, samal ajal kui mina töötan mistraali ja tramontaaniga10, mis on Taevataadi enda hingeõhk…“ Ja niiviisi leidis ta tuuleveskite kiituseks hulga ilusaid sõnu, kuid keegi ei kuulanud teda.
Siis sulges vanamees end uhkes vihas tuulikusse ja jäi elama ihuüksi nagu metsloom. Ta ei tahtnud enda juures pidada isegi enam oma lapselast Vivette’i, viieteistkümne-aastast tüdrukut, kellel pärast vanemate surma polnud maailmas kedagi muud kui grand11. Vaene laps pidi talust tallu käima ja endale vilja-, siidiussi- ja oliivikoristusel leiba teenima. Ja ometi paistis, et vanaisa seda last armastab. Juhtus tihti, et ta palava päikese käes oma neli penikoormat maha kõmpis, et minna mas’i, kus tüdruk töötas, seal olles aga vaatas teda tundide viisi ning muudkui nuttis…
Külas arvati, et Vivette’i minema saates oli vana mölder nii talitanud ihnsusest, ja see ei teinud talle au: lasta oma lapselast talusid pidi rännata, anda ta jõhkrate ülevaatajate meelevalda, teenijatüdruku viletsa elu peale. Halvaks pandi ka seda, et meister Cornille’ kuulsusega mees, kes endast seni lugu oli pidanud, hulkus nüüd tänaval nagu mustlane, paljajalu, müts auguline, vöö narmendav… Ja tõtt-öelda pühapäeviti, kui nägime teda missale tulemas, oli meil, vanadel, tema pärast häbi, ja Cornille tundis seda väga hästi, nii et ei söandanud enam istuda esimesse pinki. Ta jäi alati kiriku tagaossa, pühitsetud vee nõu juurde, vaese rahva hulka.
Meister Cornille’ elus oli midagi arusaamatut. Juba ammu ei viinud keegi külast talle vilja, ja ometi käisid veskitiivad ringi nagu ennemaltki… Õhtuti võis siin ja seal tee peal aga kohata vana möldrit, kes ajas enda ees suurte jahukottidega koormatud eeslit.„Tere õhtust, Cornille!“ hõikasid talle talumehed. „Teie veski muudkui jahvatab?“„Jahvatab, jahvatab,“ vastas vanamees uljalt. „Tänu Jumalale, tööst meil puudu ei tule.“
Kui talt siis päriti, et kust pagan see töö tal tuleb, pani ta sõrme suule ja vastas tõsiselt: „Kuss! Ma töötan väljaveoks…“ Rohkem ei õnnestunud talt iial välja pinnida.
Ja ei maksnud lootagi, et kellelgi õnnestuks tema veskisse pilku heita. Sinna ei pääsenud isegi väike Vivette sisse.
Veskist mööda minnes polnud näha muud kui aina kinnist ust, aina tiirlevaid tiibu, vana eeslit trepiesisel rohtu nosimas ja kõhna kassivolaskit, kes aknalaual päikese käes peesitas ja teid tigeda näoga vahtis. Kõik see lõhnas salapära järele ning andis rahvale kõvasti keelepeksuainet. Igaüks seletas meister Cornille’ saladust isemoodi, kuid üldine kõmu oli selline, et veskis leidub rohkem raha- kui jahukotte.
Pikapeale tuli asi siiski välja. Ja juhtus see niimoodi: Oma vilepilliga noorrahvast tantsitades märkasin ühel ilusal päeval, et minu vanem poiss ja väike Vivette on teineteist armastama hakanud. Ma õieti ei pahandanudki selle üle, sest meister Cornille’ nimi oli meie pool kõigest hoolimata au sees ja ma oleksin hea meelega näinud seda kena väikest värvukest Vivette’i oma majas keksimas. Kuid et meie paarikesel oli sagedasti juhust koos olla, tahtsin äparduste kartusel asja kohe joonde ajada, ja ma ronisin üles veskisse, et vanaisaga paar sõna kõnelda… Oh, seda vana põrgulist! Oleksite pidanud nägema, mismoodi ta mu vastu võttis! Mul ei õnnestunud isegi uksest sisse saada! Seletasin talle oma asja läbi lukuaugu ära nii hästi-halvasti kui sain, ja kõik see aeg, mis ma rääkisin, turtsus kassiniru nagu kurivaim mu pea kohal.
Vanamees ei andnud mulle aega juttu lõpetada, vaid karjus mulle õige inetult, et kasigu ma oma vilepilli puhuma ja et kui mul on kange valu oma poisile naist saada, mingu ma otsigu tüdrukuid auruveskist… Võite arvata, kuidas mul neid koledaid sõnu kuuldes veri kihvatas, kuid mul jätkus siiski mõistust ennast tagasi hoida, ja jätnud hullu vanamehe veskikividega omapead, läksin oma ebaõnnest noortele teatama… Need vaesed lambukesed ei suutnud mind uskuda; otsekui armuandi palusid nad, et lubaksin neil minna kahekesi koos veskisse vanaisaga rääkima… Mul polnud südant keelata, ja viuhti! Oligi mu paarike kadunud.
Kui nad sinna üles jõudsid, oli meister Cornille just välja läinud. Uks oli kaks tiiru lukku keeratud, kuid vanamees oli ära minnes redeli välja jätnud ja lastel tuli kohe mõte aknast sisse ronida, pisut vaadata, mis seal kurikuulsas tuulikus õieti on…Imede ime! Veskikamber oli tühi… Ei ühtki kotti, ühtki viljatera, ei jahukübetki seintel ega ämblikuvõrkudel… Polnud koguni seda head sooja purustatud nisu lõhna, mis kõikjal veskites hõljub… Võll oli kaetud paksu tolmuga ja selle peal magas kõhn kassivolask. Alumine tuba oli sama viletsa ja unarusse jäetud moega: kehv voodiase, mõned räbalad, leivakannikas trepiastmel ning nurgas kolm-neli rebenenud kotti, kust valgus välja krohvipuru ja halli mulda.
Seep’ see meister Cornille’ saladus oligi! Sedasama prahti ta siis vedaski õhtuti mööda teed, et päästa veski au ja jätta muljet, et seal tehakse jahu… Vaene tuulik! Vaene Cornille! Juba ammu olid auruveskid võtnud neilt viimse kui töö. Tiivad käisid endiselt ringi, kuid veskikivi pöörles tühjalt.
Silmad märjad, tulid lapsed tagasi mulle jutustama, mis nad olid näinud. Nende juttu kuuldes tahtis mul süda lõhkeda… Minutitki kaotamata jooksin naabrite juurde, rääkisin neile loo paari sõnaga ära, ja me leppisime kokku, et kõik taludes leiduv nisu tuleb otsekohe meister Cornille’le viia… Mõeldud, tehtud. Kogu küla asus teele ja üles künkale jõudsime terve eeslivooriga, kõigil koormaks vili – sedapuhku ikka tõeline vili! Veski uks seisis pärani… Selle ees krohvikotil istus meister Cornille ja nuttis, pea käte vahel. Ta oli nüüdsama koju tulnud ning märganud, et tema äraolekul on veskis sees käidud ja tema kurb saladus paljastatud.
„Oh mind õnnetut!“ pomises ta. „Nüüd ei jää mul muud üle kui surra… Veski on ära häbistatud.“ Ja ta nuuksus südantlõhestavalt, kutsudes oma tuulikut
Vahemere rannikule ja Rhône’i orgu puhuv külm loodetuul
provanssaali ringtants
pagana pihta vms. (prov. k.)
Alpidest puhuv tuul Provence’is
vanaisa (prov. k.)