Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet
ja üksikuna nähes ei teadnud talurahvas, mida peale hakata. Kardeti õnnetust… Kord söögilauas ütles ema, poja veekalkvel silmi märgates: „Noh, kuule, Jan, kui sa teda ikkagi tahad, siis anname ta sulle…“
Häbist punane isa vahtis maha…Jan raputas pead ja läks uksest välja…Sellest päevast muutis ta oma eluviise, püüdes vanemate rahustuseks alati lõbus olla. Teda nähti jälle tantsuõhtutel, kõrtsis, härjamärkimispidudel. Fontvieille’ peol oli tema see, kes farandoolitantsu juhtis.
Isa ütles: „Ta on terveks saanud.“ Ema kartis aga endiselt ning valvas oma last rohkem kui kunagi varem… Jan magas koos noorema pojaga otse siidikoja juures, vaene emake laskis panna ühe voodi nende toa kõrvale… Siidiussidel võivat teda öösel tarvis minna. Jõudis kätte Püha Eligiuse, talupidajate kaitsepühaku päev.Mas’is oli lõbu laialt… „Châteauneufi“23 jagus kõigile ja koduveini voolas lausa ojadena. Siis veel paukraketid, ilutuled reheplatsil, värvilistes laternates jalakad… Elagu Püha Eligius! Farandooli vihuti nõrkemiseni. Noorem poeg kõrvetas oma uue pluusi ära… Koguni Janil oli rõõmus nägu, ta tahtis ema tantsitada, vaene naine nuttis õnnest. Keskööl heideti puhkama. Kõigil oli vaja välja magada… Jan aga ei saanud und. Noorem vend jutustas pärast, et ta olevat öö läbi nuuksunud… Oh, seda ma ütlen, too poiss oli tõesti ära tehtud…
Järgmise päeva koidikul kuulis ema, et keegi läheb jooksuga läbi toa. Ta oleks nagu ette aimanud: „Jan, kas sina?“ Jan ei vasta, ta on juba trepil. Ruttu-ruttu tõuseb ema üles: „Jan, kuhu sa lähed?“ Poiss ronib lakka, ema ronib tal kannul.
„Pojake, taeva pärast!“ Poeg tõmbab ukse kinni ja lükkab riivi ette.„Jan, mu Janike, vasta mulle. Mis sa tahad teha?“ Kobades, vanad käed värisemas, otsib ta linki… Aken lükatakse lahti, õuesillutisele mütsatab keha, ja ongi kõik…Vaene poiss oli endale öelnud: „Ma armastan teda üleliia… Lähen ära…“ Oh neid meie õnnetuid südameid! Hirmus küll, et põlguski ei suuda armastust tappa!..Tol hommikul küsisid külainimesed üksteiselt, kes küll võis seal Estève’i mas’i kandis nõnda kisendada…
See oli ema, kes õues kaste ja verega kaetud kivilaua ääres ihualasti halas, surnud laps süles.
Paavsti muul
Kõikidest kenadest kõnekäändudest, vanasõnadest ja ütlustest, mida meie Provence’i talupojad oma jutusse tikivad, ei tea ma ühtegi värvikamat ega omapärasemat kui see. Viieteistkümne penikoorma raadiuses minu veskist, kui räägitakse vihapidajast, kättemaksuhimulisest inimesest, öeldakse: „Hoidke selle mehe eest!.. Ta on nagu paavsti muul, kes seitse aastat varub oma jalahoopi.
“ Ma uurisin kaua, kust see kõnekäänd võis tulla, mida tähendasid see paavstlik muul ja see seitse aastat varutud jalahoop. Keegi ei osanud mulle siin seletust anda, isegi mitte Francet Mamaï, mu vilepillipuhuja, kes ometi tunneb provansi muistendeid nagu oma viit sõrme. Francet arvab nagu minagi, et selle taga on mingi muistne Avignoni24 kandi kroonika, kuid ta pole sellest iial teisiti kuulnud kui ikka ainult kõnekäänuna…
„Ega te seda mujalt leia kui Tirtsude raamatukogust,“ ütles vana vilepuhuja mulle naerdes. See paistis hea mõte ja et Tirtsude raamatukogu asub minu ukse all, läksin sulgesin ennast sinna nädalaks ajaks.
See on imepärane raamatukogu, suurepäraselt koostatud, luuletajatele avatud ööd ja päevad ning seal teenindavad pisikesed simblitega raamatukoguhoidjad, kes teile kogu aeg muusikat teevad. Ma veetsin seal mitu oivalist päeva ja nädalase uurimistöö järel – selili maas – leidsin viimaks, mida otsisin, see tähendab loo oma muulast ja tollest kurikuulsast seitse aastat varutud jalahoobist. Jutt on kena, kuigi naiivsevõitu, ja ma püüan selle teile jutustada säärasena, nagu ma teda eile hommikul kuivanud lavendli järele lõhnavast ja härmaniidist järjehoidjatega koltunud käsikirjast lugesin.
Kes paavstideaegset Avignoni pole näinud, pole midagi näinud. Rõõmsameelsuse, elu, sagimise ja pulbitsevate pidude poolest ei ole iial olnud teist sellist linna. Hommikust õhtuni protsessioonid, palverändurid, lilledega üle puistatud ja siidivaipadega kaetud tänavad, kardinalide saabumised mööda Rhône’i jõge, tuules lehvivad lipud, vimpliehtes galeerid, väljakutel ladina keelt laulvad paavsti sõdurid, armuande koguvate vendade käristid; peale selle majades, mis tunglesid sumisedes ümber suure paavstilossi nagu mesilased tarus, keldrist pööninguni pitsitelgede klõbin, missarüüdesse kulda kuduvate süstikute vihin, missanõusid vermivate kullassepahaamrikeste kilin, kõlalaudade helin, mida pillimeistrite pool häälestati, kangakäärijate vagalaulud; kõige kohal kellakõlin, ja ikka mõni tamburiin, mille tarin kostis eemalt, silla kandist. Sest meil siin, kui rahvas on rahul, peab ta tantsima, peab tantsima! Ja et tollal linnatänavad olid farandooliks liiga kitsad, seadsid vilepuhujad ning tamburiinimängijad end Avignoni sillale, Rhône’i värske tuule kätte, ning seal siis muudkui tantsiti ja tantsiti, ööd-päevad läbi… Oh seda õnnelikku aega! Õnnelikku linna! Hellebardid ei raiunud kedagi, riigivanglaisse pandi vein jahtuma. Ei ühtki näljahäda, ei ühtki sõda… Vaat kuidas Comtat’25 paavstid oma rahvast oskasid valitseda! Eks sellepärast rahvas neid nõnda taga nuttiski…
Eriti üht neist, head vanakest nimega Bonifatius… Oi, kui palju tema surma järel Avignonis pisaraid valati! Oli ta ju nii armas, nii heldemeelne valitseja! Kui kenasti ta teile oma muula seljast vastu naeris! Ja kui te tema lähedalt mööda läksite – olite te siis vaene väike värvimadara korjaja või linna suurkohtunik – ikka andis ta teile nii viisakalt oma õnnistuse! Tõeline Yvetot’ kuningas26, aga Provence’i Yvetot’ kuningas, kel naerus midagi toredat, mütsi küljes majoraanioksake, ja ei mingit Jeannetoni… Ainus Jeanneton, kes tol heal isakesel iial teati olevat, oli tema viinamägi – väike viinamägi, mille ta oma kätega oli rajanud Châteauneufi mirdipuhmaste vahele, kolme penikoorma kaugusele Avignonist. Igal pühapäeval läks auväärt mees õhtuselt jumalateenistuselt tulles temaga kurameerima; ja kui ta siis seal üleval oli, istus mõnusa päikese käes, muul tema kõrval ja kardinalid ümberringi tüvede najal pikutamas, laskis ta lahti korkida pudeli oma istanduse veini – seda head rubiinpunast veini, mis on saanud sealtpeale nimeks „Châteauneuf-du-Pape“, – ja maitses seda pisikeste lonksude kaupa, heldinud pilgul oma viinamäge silmitsedes. Pudel tühi, pöördus ta kogu kapiitli saatel linna tagasi; ja kui ta üle Avignoni silla trummide ja farandoolitantsijate vahelt läbi sõitis, tegi tema muusikast haaratud muul hüplevat teldrikäiku, sellal kui ta ise tantsutaktis mütsi kergitas, mis tema kardinale kangesti pahandas, kogu rahvast aga lausuma pani: „Oh seda head valitsejat! Oh seda toredat paavsti!“
Châteauneufi viinamäe järel armastas paavst maailmas üle kõige oma muula… Vanake oli temasse lausa hullupööra kiindunud. Igal õhtul enne magamaminekut käis ta vaatamas, kas tall on ikka kindlalt kinni ja ega sõimes midagi ei puudu, ning iial ei tõusnud ta lauast, enne kui polnud lasknud oma silma all segada kausitäit prantsuse moodi veini rohke suhkru ja lõhnarohtudega, mille ta siis loomale ise ette viis, kardinalide märkustest hoolimata…Peab ka ütlema, et loom seda vaeva vääris. See oli ilus must raudjate tähnidega muul, kindla sammuga, kiiskava karvaga, laia ning täidlase laudjaga. Uhkelt kandis ta oma väikest kuivetut, üleni tupse, tutte, hõbekellukesi ja lehve täis riputatud pead. Ja seejuures oli ta malbe nagu ingel, lihtsameelse silmavaatega, ja tema lakkamatult võbisevad kõrvad andsid talle heasüdamliku ilme… Kogu Avignon austas teda, ja kui ta mööda tänavaid kõndis, said talle osaks kõikmõeldavad tähelepanuavaldused, sest igaüks teadis, et see on parim vahend õukonnas heas kirjas seista ja et oma süütu näoga oli paavsti muul rohkem kui ühe mehe õnnele kaasa aidanud, mille kinnituseks oli Tistet Védène ja tema imetabane juhtum. See Tistet Védène oli jultunud loomuga uulitsapoiss, kelle tema isa, kullanikerdaja Guy Védène oli olnud sunnitud kodust välja kihutama, sest poiss ei tahtnud midagi teha ning meelitas tööst eemale ka õpipoisse. Pool aastat nähti teda luusimas kõigis Avignoni rentslites, peamiselt aga paavstilossi kandis; sest võrukaela mõtted tiirlesid juba ammu paavsti muula ümber, ja te näete, et see oli midagi õelat… Ühel päeval, kui Tema Pühadus oma loomaga
kuulus veinimark (tõlkes „uus loss“)
Béranger’ laulukese tegelane, muretu ja lihtne kuningas, kelle kallim oli tavaline neiu Jeanneton; Yvetot’ kuningriik oli tõepoolest olemas (1370 – 1392); see Normandias asuv väikeriik jäi rahva mälestusse õnnemaana, kus valitses hea ja lihtne kuningas