Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet
uhkust, kui meelisklesin, et ühes parc’i nurgas, päris ligidal karjale, kes teda uudishimulikult magamas silmitseb, puhkab mu pererahva tütar – otsekui kalleim ja kõigist teistest valgem talleke – ning on usaldatud minu valvata. Veel iial pole taevas tundunud mulle nii sügav, tähed nii säravad… Äkitselt läks parc’i võreuks lahti ja ilmus ilus Stéphanette. Ta ei saanud magada. Loomad liigutasid ja kähistasid põhku või määgisid läbi une. Ta tahtis parem lõkke ääres olla. Seda nähes heitsin talle õlgadele oma kitsenaha, toitsin leegi suuremaks ja nii me istusime teineteise kõrval, sõnagi kõnelemata. Kui te olete kunagigi veetnud ööd lageda taeva all, siis teate, et ajal, kui me magame, ärkab üksinduses ja vaikuses salapärane maailm. Siis laulavad allikad hoopis heledamalt, tiikides süttivad tulukesed. Kõik mäehaldjad liiguvad vabalt ringi ning õhk on täis kahinaid, tabamatuid sahinaid, justnagu kuuleksime okste kasvamist ja rohu tärkamist. Päeval elavad olevused, kuid öösel elavad asjad. Kui sellega pole harjutud, tekitab see hirmu… Nõnda värises meie preiligi üleni ja surus end pisimagi kahina peale minu vastu. Kord kerkis all helkivast tiigist lainetades meie poole pikk kurblik hälin. Samal silmapilgul libises ilus langev täht meie pea kohal samas suunas, just nagu kandnuks äsja kuuldud kaebehääl endaga üht tulukest.
„Mis see on?“ küsis Stéphanette tasakesi.„Taevariiki astuv hing, preili,“ ütlesin ma ja lõin risti ette. Temagi tegi ristimärgi ja istus viivu nii, pea kuklas, väga mõtlikult. Siis ütles ta mulle:
„See on siis tõsi, karjus, et te olete puha nõiad?“
„Ei sugugi, preili. Aga siin me elame tähtedele lähemal ja teame, mis seal sünnib, paremini kui tasandikurahvas.“ Ta vaatas ikka üles, käsipõsakil, lambanahka mähitud nagu väike taevane karjane.„Kui palju neid on! Kui ilus! Ma pole iial näinud nii palju tähti… Kas sa tead nende nimesid, karjane?“
„Aga muidugi, preili… Vaadake, täpselt meie kohal, seal, on Püha Jaagupi Tee (Linnutee). See läheb Prantsusmaalt otse Hispaaniasse. Selle joonistas Galiitsia Püha Jaagup, et näidata teed vaprale Karl Suurele, kui too saratseenide vastu sõda pidas.20 Kaugemal on Hingede Vanker (Suur Vanker) oma säravate telgedega. Kolm ees minevat tähte on Kolm Veist, ja see pisike kolmanda kõrval on Vankrijuht. Kas näete ümberringi seda langevate tähtede sadu? Need on hinged, keda Taevane Isa enda juurde ei taha… Natuke allpool, näete, on Reha ehk Kolm Kuningat (Orion). See on meile, karjastele, kella asemel. Pruugib mul neid vaadata, kui tean, et praegu on südaöö möödas. Natuke allpool, ikka lõuna suunas, särab Milano Johannes, taevakehade tõrvik (Siirius). Kuulake, mis karjased selle tähe kohta jutustavad. Ühel ööl olevat Milano Johannes ühes Kolme Kuninga ja Kanaperega (Plejaadidega) kutsutud ühe sõbratähe pulma. Räägitakse, et Kanapere, kes väga kiirustas, asus teele esimesena ja läks mööda kõrget rada. Vaadake teda, näete, seal päris taga. Kolm Kuningat valisid lühema madalama raja ning jõudsid talle järele; aga see laisk Milano Johannes, kes oli kaua maganud, jäi päris maha ja viskas neile pahasena oma kepi, et neid peatada. Sellepärast hüütakse Kolme Kuningat ka Milano Johannese Kepiks… Aga kõikidest tähtedest kõige kaunim, preili, on meie oma, Karjasetäht, mis valgustab meid koidikul, kui me karja välja ajame, ja samuti õhtul, kui me koju tuleme. Me nimetame teda veel Maguelonne’ iks, ilusaks Maguelonne’iks, kes jookseb Provence’i Peetruse (Saturni) sabas ja temaga iga seitsme aasta järel abiellu heidab.“„Mismoodi, karjane, kas siis tähed ka abiellu heidavad?“„Aga muidugi, preili.“ Ja kui ma püüdsin talle selgitada, mida need abiellu heitmised tähendavad, tundsin midagi jahedat ja siidist kergelt oma õlale vajumas. See oli tema unest raskeks läinud pea, mis toetus minu vastu, paelte, pitside ja käharate juustega mind armsalt riivates. Nii jäi ta ilma liigutamata, kuni taevatähed kahvatusid, kui tõusev päev nad ära pühkis. Mina vaatasin teda magamas, sügaval sisemuses ka natuke ärevil olles, kuid mind kaitses pühalt see selge öö, mis kinkis mulle üksnes kauneid mõtteid. Meie ümber jätkasid tähed oma hääletut kulgu, kuulekalt nagu suur kari, ja aeg-ajalt kujutasin ma ette, et üks neist tähtedest, kõige õrnem, kõige säravam, on teelt eksinud ja laskunud mu õlale puhkama…
Arlitar 21
Mu veskist alla külasse minnes tuleb mööduda mas’ist, mis on ehitatud maantee äärde, jalakatega palistatud avara õue tagaossa. See on ehtne Provence’i ménager’22 maja, oma punaste katusekividega, oma laia pruuni esikülje ja seal korrapäratult paiknevate uste-akendega ja tuulelipuga päris katuseharjal, saadude üles lakka vinnamise plokiga ja väljaturritavate pruunikate heinatuustidega. Miks oli see maja mind köitnud? Miks rusus see kinnine värav mu südant? Ma poleks osanud seletada, ja ometi tekitas too eluase minus külmajudinaid. Ümberringi oli liiga vaikne… Koerad ei haukunud mööduja peale, pärlkanad pagesid kaagutamata… Ja seest ei kostnud ainustki häält! Mitte midagi, ka mitte muulakellukese helinat… Kui poleks olnud akende ees valgeid kardinaid ja korstnast tõusvat suitsu, võinuks arvata, et seal ei ela kedagi. Eile, kui kell lõi lõunatundi, tulin külast ja päikese eest varju otsides kõndisin piki talumüüri jalakate vilus… Maanteel mas’i ees lõpetasid vaikivad sulased heinavankri laadimist… Värav oli lahti jäänud. Heitsin mööda minnes pilgu sisse ja nägin õuesügavuses suure kivilaua taga istumas, küünarnukid laual ja pea käte vahel, üleni hallide juustega kogukat vanameest, seljas liiga lühike kuub ning jalas räbaldunud püksid. Jäin seisma. Üks meestest ütles mulle tasakesi: „Tsst! See on peremees… Та on niisugune oma poja õnnetusest saadik.“ Samal hetkel läksid meist mööda naine ja väike poiss, mõlemad mustas, kullatud palveraamatud käes, ning astusid väravast sisse. Mees lisas:
„…Perenaine ja noorem poeg – tulevad kirikust. Nad käivad seal iga päev, sellest peale kui poiss endale käe külge pani… Oh, härra, missugune kurvastus!.. Isa kannab ikka veel surnu riideid, ei saa talt neid kuidagi seljast… Nõõ, mine ometi, nõõ! “
Vanker nõksatas ja hakkas liikuma. Mina, kes ma asjast rohkem teada tahtsin, palusin mehelt luba tema kõrvale ronida, ja seal üleval heintes kuulsingi kogu selle kurva loo…
Tema nimi oli Jan. Ta oli tore kahekümneaastane maapoiss, karske nagu tütarlaps, tugev ja avameelse näoga. Et ta oli väga ilus, heitsid naised talle silma, temal mõlkus aga mõttes ainult üks – üleni sametis ja pitsides nääpsuke Arles’i neid, keda ta oli korra linnas bulvaril kohanud. Kodus selle suhte peale algul eriti hea pilguga ei vaadatud. Tüdrukut peeti kerglaseks, pealegi polnud tema vanemad sealt kandist pärit. Jan aga ihkas oma arlitari kõigest väest. Ta ütles: „Ma suren, kui teda mulle ei anta.“
Ei jäänudki muud üle. Pulmad otsustati pidada pärast viljalõikust. Kord pühapäeval oli pere taluõues õhtusööki lõpetamas. See oli peaaegu pulmasöömaaeg. Mõrsjat küll kohal polnud, kuid tema terviseks oli joodud kogu aeg… Keegi mees ilmub väravale ja palub väriseval häälel luba kõnelda nelja silma all peremees Estève’iga. Estève tõuseb lauast ja läheb välja maanteele.„Peremees,“ lausub talle mees, „te panete oma poja paari petisega, kes on olnud kaks aastat minu kallim. Ütlen seda ja tõestan ka: siin on kirjad!.. Vanemad teavad kõik ja on ta minule lubanud, aga sestpeale kui teie poeg teda püüab, ei taha ei nemad ega tüdruk minust teadagi… Ma arvaksin aga siiski, et pärast kõike seda ei kõlba tal kellegi teise naiseks saada.“„Hüva!“ ütleb peremees Estève, kui on kirju vaadanud. „Astuge sisse ja jooge klaasike muskaatveini.“
Mees vastab: „Tänan, mu südamevalu on suurem kui janu.“
Ja lahkub. Pereisa tuleb ükskõikse näoga tagasi, istub lauas oma kohale, söömaaeg lõpeb lõbusalt…„Tol õhtul läksid peremees Estève ja tema poeg koos välja kõndima. Nad jäid kauaks ära; kui nad tagasi tulid, ootas ema ikka veel.
„Naine,“ ütleb ménager poega tema juurde viies, „kaisuta teda, ta on õnnetu…“
Jan ei teinud enam arlitarist juttu. Siiski armastas ta teda, ja rohkem veel kui enne, sestsaadik kui teadis, et tüdruk on teise kaisus. Ta oli
Kõik need rahva tähetarkuse üksikasjad on tõlgitud Avignonis välja antavast „Provanssaali aastaraamatust“ (A. Daudet’ märkus)
talupidaja (prov. k.)