Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet
puude vahel, ning kui sind huvitab, mida nad omavahel kõnelesid, küsi seda lobisemishimulistelt allikatelt, mis nähtamatult sambla varjus nirisevad.
Järsku tuul jahenes. Mäed tõmbusid lillakaks: õhtu jõudis kätte…„Juba!“ hüüatas kitseke, ning jäi väga imestunult seisma. All vajusid niidud uttu. Härra Seguini koppel kadus hämusse ning majakesest paistis veel vaid katus ja pisut suitsu. Kits kuulatas koju aetava karja kelli ja tundis, kuidas süda läks raskeks… Pessa lendav jahipistrik riivas teda tiivaga. Ta võpatas… Siis kostis mägedest ulumist:
„Uuu-uuu!“ Talle meenus hunt. Päev otsa polnud see hullukesele kordagi meelde tulnud… Samal hetkel kõlas hästi kaugel orus sarvehääl. See oli hea härra Seguin, kes üritas viimast korda.„Uuu-uuu!“ ulus hunt.„Tule koju, tule koju!“ hüüdis sarv. Blanquette’il tuli himu koju minna, ent kui ta mõtles vaiale, köiele ja koplitarale, arvas ta, et ei suuda enam säärase eluga harjuda, ja et parem juba jääda mägedesse.
Sarv ei hüüdnud enam. Kitseke kuulis selja taga lehtede sahinat. Ta pöördus ümber ja nägi pimedas kahte lühikest kikkis kõrva ja hiilgavat silmapaari… See oli hunt.
Koletusuur ja liikumatu, istus hunt sirgelt, vahtis valget kitsekest ja mõnules juba ette. Ta teadis täpselt, et ta kitse nahka pistab, ega kiirustanud üldse; ainult siis, kui teine ümber pöördus, hakkas ta mürgiselt naerma: „Ha-haa, härra Seguini kitseke!“ ning tõmbas paksu punase keelega üle taelmustade mokkade. Blanquette tundis, et on kadunud… Talle tuli meelde lugu vanast Renaude’ist, kes oli öö läbi võidelnud ja hommikul ikkagi nahka pisteti, ja ta kaalus silmapilgu, kas poleks parem lasta end kohe ära süüa. Mõtles siis aga ümber ja võttis sisse kaitseasendi, pea maas ja sarved õieli, nagu üks härra Seguini tubli kits kunagi… Mitte et ta lootnuks hundist jagu saada – kitsed juba hundist jagu ei saa – , ta tahtis ainult näha, kas suudab sama kaua vastu pidada kui too Renaude…Siis astus koletis lähemale ja sarvemüksud läksid käiku. Oi seda vaprat kitsekest! Kui südilt ta alustas! Rohkem kui kümme korda – Gringoire, ma ei luiska – sundis ta hundi taganema ja hinge tõmbama. Nende minutiste puhkuste aegu napsas ta, maiasmokk, veel kiiruga liblekese armsat rohtu; siis asus jälle võitlusse, suu täis… Nii kestis see öö läbi. Aeg-ajalt heitis härra Seguini kits pilgu selges taevas tantsivate tähtede poole ja lausus endamisi:
„Oh, peaksin ma vaid koiduni vastu…“ Üksteise järel kustusid tähed. Veelgi ägedamalt laskis Blanquette käiku sarved, hunt hambad… Taevaservale ilmus kahvatu kuma… Kusagilt taluõuest kerkis kärisev kukelaul.„Viimaks ometi!“ ohkas vaene loom, kes ootas hommikut vaid selleks, et surra. Ja ta heitis oma kaunis valges, vereplekkidega kaetud kasukas pikali maha…Siis kargas hunt kitsekesele kallale ja pistis ta nahka.
Jumalaga, Gringoire! Jutt, mida kuulsid, pole mitte minu väljamõeldis. Kui sa kunagi Provence’i tuled, pajatab meie külarahvas sulle sagedasti lugu sellest cabro de moussu Seguin, que se battégue touto la neui emé lou loup, e piei lou matin lou loup la mangé.17 Kuuled, Gringoire: „E piei lou matin lou loup la mangé.“
Tähed
Provence’i karjase jutustus
Tol ajal, kui ma Luberoni mägedes18 loomi karjatasin, ei näinud ma nädalate viisi ühtki elavat hinge, olin karjamaal üksi oma labri tõugu koera19 ja voonakestega. Aeg- ajalt möödus sealt ravimtaimede otsingul Mont-de-l’Ure’i erak või silmasin mõne Piemonte söepõletaja musta nägu; aga need olid lapsemeelsed, üksiolemisest sõnakehvaks jäänud inimesed, kes olid kaotanud igasuguse kõnelemisisu ega teadnud midagi sellest, mida räägiti all külades ja linnades. Nii et kui ma iga kahe nädala tagant kuulsin mäkke tõusval teel meie talu muula kellukesi, kui mulle kahe nädala toidumoona toodi, ja nägin vähehaaval nõlva kohale ilmumas väikese miarro (sulaspoisi) ärgast nägu või vanatädi Norade’i ruuget tanu, olin tõesti ütlemata õnnelik. Ma lasksin endale jutustada alt-rahva uudiseid, ristsetest, pulmadest; iseäranis tahtsin aga teada, kuidas elab meie peretütar, meie preili Stéphanette, kõige kenam neiu, keda kümne penikoorma sees võis leida. Väliselt selle vastu erilist huvi ilmutamata, uurisin, kas ta käib palju pidudel, õhtustel olengutel, kas talle on tekkinud jälle uusi kavalere; ja neile, kes mult ehk küsivad, mis see kõik minusse puutus, minusse, vaesesse mägikarjasesse, vastan ma, et ma olin vaid kahekümnene ja midagi Stéphanette’ist ilusamat polnud ma oma elus näinud. Kui ma siis ühel pühapäeval oma kahe nädala toidumoona ootasin, juhtus nii, et see jäi väga hilja peale. Hommikul ütlesin endale: „Pühapäevamissa süü“; siis lõuna paiku tuli kõva äike ja ma arvasin, et muul ei saanud halbade teeolude tõttu tulema hakata. Viimaks kella kolme paiku, kui taevas oli puhtaks pestud ning mägi veest ja päikesest helkis, kuulsin läbi tilkuvate lehtede ja paisunud ojade kohina muulakuljuseid, mis kõlasid niisama rõõmsalt, niisama erksalt kui suur ülestõusmispühade kellamäng. Kuid muula ei juhtinud ei väike miarro ega vana Norade. See oli… arvake, kes!.. meie preili, kullakesed!, meie preili ise, kes tikksirgelt istus pajuvitstest korvide vahel, nägu mägiõhust ja äikesejärgsest värskusest õhetav. Poiss oli haige, tädi Norade oma laste juures külas. Seda kõike kuulsin ilusa Stéphanette’i suust, sellal kui ta muula seljast maha tuli, ja ka seda, et ta jäi hiljaks, sest oli teelt eksinud; aga tema kena pühapäevase oleku, lillelise juuksepaela, särava seeliku ja pitside järgi võinuks küll pigem arvata, et ta kuhugi tantsupeole pidama jäi kui et padrikus teed otsis. Oi seda armsat olevust! Mu silmad ei väsinud teda vaatamast. Ma ei olnud teda tõesti enne nii lähedalt näinud. Talvel, kui karjad olid alla orgu aetud ja ma õhtuti söögiajaks tallu tulin, läks ta vahel kärmelt läbi toa, ei rääkinud teenijarahvaga suurt sõnagi, oli ikka ehitud ja uhkevõitu… Ja nüüd oli ta mul korraga seal, minu ees, ainuüksi minu pärast. Kas polnud sellest küll, et pead kaotada? Kui Stéphanette oli toidukraami korvist välja võtnud, hakkas ta uudishimulikult ümbrust uurima. Kergitades veidi oma ilusat pühapäevaseelikut, mis oleks võinud muidu hukka minna, astus ta parc’i (võreseintega lambatarandik), tahtis näha nurka, kus ma magan, põhuga täidetud sõime ja lambanahka, mu suurt seinale riputatud keepi, saua, kivilukuga püssi. Kõik tegi talle nalja.„Ah siis siin sa eladki, mu vaene karjane. Küll sul võib siin igav olla, kogu aeg üksi! Mida sa teed? Millest sa mõtled?..“
Mul oli tahtmine vastata: „Teist, perepreili“, ja ma poleks sugugi luisanud; ent ma olin nii suures segaduses, et ei saanud sõnagi suust. Ma arvan, et ta märkas seda ja mu hämmeldust, südametu, meelega veel suurendas, kui torkas:
„Ja kas su kallikene käib sind siin üleval ka mõnikord vaatamas? See on kindlasti kuldkits või too haldjas Estérelle, kes jookseb mööda mäeharju…“ Ja ta ise oli minuga rääkides täpselt haldjas Estérelle’i moodi oma naeru, kuklasse heidetud pea ja äraminekukibelusega, mis kõik kokku tegi tema külaskäigust otsekui ilmutuse.
„Jumalaga, karjus!“
„Head tervist, peretütar!“ Ja juba ta läkski, viies endaga kaasa tühjad korvid. Kui ta kallakurajale kadus, tundus mulle, nagu langeksid muula jalge alt veerevad kivid üksteise järel mu südamele. Ma kuulsin neid kaua, kaua; ja kuni päeva lõpuni viibisin otsekui unes, julgemata liigutada, hirmust oma unenägu ära peletada. Õhtu hakul, kui orupõhi hakkas sinetama ja loomad parc’i minekuks määgides end üksteise vastu surusid, kuulsin, et mind mäeveerult hüüti, ja nägin ilmumas meie preilit, kes enam ei naernud nagu ennist, vaid värises külmast, hirmust ja märjast. Selgus, et mäejalamil oli Sorgue’i jõgi äikesevihmast paisunud, ja püüdes sealt kõigest väest üle saada, oleks neiu äärepealt uppunud. Kole oli see, et sel õhtutunnil ei tohtinud tagasi tallu minekust enam mõeldagi, sest purret poleks meie preili iial üksi üles leidnud, mina aga ei võinud karja juurest ära minna. Mõte, et peab veetma öö mägedes, vaevas teda väga, eriti omaste muretsemise pärast. Mina rahustasin teda nii hästi kui suutsin: „Juulikuus on ööd lühikesed, preili… Vaid hetk ebameeldivust.“ Ja ma tegin kiiresti suure lõkke, et tema jalgu ja Sorgue’i veest läbimärgi riideid kuivatada. Seejärel tõin talle piima ja juustu; kuid vaene neiu ei mõelnud ei soojast, ei söögist, ja nähes suuri pisaraid, mis talle silma
Härra Seguini kitsest, kes taples hundiga terve öö, ja siis hommikul pistis hunt ta nahka. (Provanssaali keeles, Alphonse Daudet’ märkus)
Provence’i ja Dauphiné karjakoer (Labry küla järgi)