Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet
vilja oma vanasse pihku ja ütles, korraga nuttes ja naerdes:
„See on ju vili!.. Helde Jumal!.. Ilus vili!.. Laske ma vaatan seda.“
Ja siis meie poole pöördudes:
„Aa, ma teadsin, et te mul tagasi tulete… Need auruveskite mehed on ju puha vargad.“ Me tahtsime ta hõisates külasse kaasa viia.
„Ei, ei, lapsed, kõigepealt pean oma veskile süüa andma… Mis te siis mõtlete! Ta pole mul juba nii ammu ivakestki hamba alla saanud!“
Ja meil kõigil tulid pisarad silma, nähes, kuidas vanamees askeldab, ikka paremale ja vasakule, kotte tühjaks kallab, veskikolu valvab, sellal kui terad purunevad ja peenike nisutolm lakke hõljub.
Meile peab au andma: sellest päevast peale ei jätnud me vana möldrit tööta. Siis aga ühel hommikul Cornille suri ja meie viimase tuuliku tiivad jäid seisma, sedapuhku alatiseks… Cornille oli surnud, tema tööd ei võtnud keegi üle. Eks ta ole, härra!.. Kõik siin ilmas saab kord otsa ja küllap oli tuuleveskite aeg lihtsalt ümber saanud, nii nagu oli lugu Rhône’i lotjadega, parlamentide12 ja suurelilleliste kuubedega.»
Härra Seguini 13 kitseke
Hr. Pierre Gringoire’ile 14 , poeedile Pariisis
Sina, mu vaene Gringoire, ei muutu ka mitte üks põrm!
Kuidas! Sulle pakutakse soliidses Pariisi päevalehes uudistetoimetaja kohta ja sul jätkub jultumust sellest ära öelda… Kuid vaata end ometi, õnnetu! Vaata seda auklikku kuube, neid lääpas kingi, seda nälginud nägu. Näed siis, kuhu on viinud see sinu kõlavate riimide kirg! Näed siis, mis sa oled saanud oma kümneaastase ustava paaži-teenistusega isand Apollo15 juures… Kas sul siis häbi ei ole?
Hakka uudistetoimetajaks, tobuke! Hakka uudistetoimetajaks! Teenid roosipildiga eküüsid, sööd iga päev Brébant’i restoranis lõunat ja võid esietendustele minna, uus sulg bareti küljes…
Ei? Sa ei taha?.. Arvad, et võid lõpuni vabaks jääda, nii kuidas, süda soovib? Hea küll, kuula pisut lugu härra Seguini kitsest. Siis näed, mis sellest vabalt elamise soovist välja tuleb.
Härra Seguinil ei vedanud oma kitsedega kunagi.
Kõik said tal alati ühtmoodi otsa: ühel ilusal hommikul kiskusid nad köie puruks, läksid ära mägedesse ja seal üleval pistis hunt nad nahka. Ei peremehe hellitused, ei hirm hundi ees – miski ei hoidnud neid tagasi. Nähtavasti olid need iseseisva loomuga kitsed, kes iga hinna eest ihkasid avarust ja vabadust. Tubli härra Seguin, kes oma loomade hingeelust mõhkugi ei taibanud, oli masenduses. Ta ütles:
„Aitab! Kitsedel on minu juures igav, enam ei pea ma ainustki.“
Ometi ei andnud ta alla, ja kui ta oli kuuest kitsest ühtmoodi ilma jäänud, ostis seitsmenda; aga sedapuhku valis ta hoolega hästi noorukese, et too tema juures paremini koduneks.
Oi, Gringoire! Küll see härra Seguini kitseke oli ilus! Küll ta oli ilus oma leebete silmadega, oma allohvitseri-habemega, oma mustade ja klantsivate sõrgadega, oma jonksuliste sarvede ja pika valge karvaga, mis kattis teda nagu kasukkeep! Ta oli vaat et sama võluv kui Esmeralda16 kitseke, kas mäletad, Gringoire? Ja pealegi sõnakuulelik, õrnutsev, ning laskis end lüpsta ilma liigutamata ega astunud piimanõusse. Imearmas kitseke…
Härra Seguinil oli maja taga viirpuudega piiratud koppel. Sinna ta oma uue kostilise viiski. Ta lõi vaia kõige kaunimasse niidunurka, jättis talle hoolitsevalt pika köie ning käis aeg-ajalt vaatamas, kas loomal on ikka hea. Kits paistis olevat kõigiti rahul ja nosis rohtu niisuguse mõnuga, et härra Seguin heldis.„Ometi üks, kellel minu juures igav ei hakka!“ mõtles vaene mees. Härra Seguin eksis: tema kitsel hakkas igav.
Ühel päeval mägede poole kiigates ütles kitseke endamisi:
„Küll seal üleval võib hea olla! Kui tore oleks kepsutada kanarbikus, ilma et see neetud ohelik kaela sooniks!.. Koplis nosigu eeslid ja härjad! Kitsed aga vajavad avarust!“
Sellest hetkest peale polnud kopli rohul enam õiget maitset. Igavus tuli kitsekesele kallale. Ta jäi kõhnaks, piim kippus kaduma. Hale oli vaadata, kuidas ta päev otsa ohelikku sikutab, kael mägede poole õieli, sõõrmed puhevil, ja hüüab kurblikult „mää, mää“…Härra Seguin märkas küll, et kitsel on midagi viga, kuid ei teadnud, mis… Ühel hommikul, kui ta lüpsiga valmis sai, pööras kits end ringi ja lausus talle omas murrakus: „Kuulge, härra Seguin, ma lõpen siin teie juures otsa, laske ma lähen mägedesse.“
„Jumal hoidku!.. Tema ka!“ hüüatas härra Seguin jahmunult ning pillas korrapealt piimanõu käest. Istus siis kitse kõrvale rohu sisse:
„Kuidas, Blanquette, kas sa tahad mu maha jätta?“
Ning Blanquette vastas: „Jah, härra Seguin.“
„Kas sul tuleb siin rohust puudu?“
„Oh ei, härra Seguin.“„On ehk su köis liiga lühike, kas tahad, et lasen järele?
„Ei tasu vaeva, härra Seguin.“
„Noh, mis sul siis viga on? Mida sa tahad?“„Ma tahan minna mägedesse, härra Seguin.“
„Aga sa ei tea, õnnetu, et mägedes on hunt… Mis sa siis teed, kui ta tuleb?..“
„Ma virutan talle sarvedega, härra Seguin.“
„Sinu sarvede üle hunt ainult naerab. Ta on mul maha murdnud palju vägevamate sarvedega kitsi kui sina… Sa ju tead vaest vana Renaude’i, kes mul siin mullu oli? Tore kits, tugev ja kuri nagu sokk. Ta võitles hundiga öö läbi… Siis hommikul pistis hunt ta nahka.“„Kahju küll! Vaene Renaude!.. Aga sest pole midagi, härra Seguin, laske ma lähen mägedesse.“„Taevane arm!..“ kurtis härra Seguin. „Mis mu kitsedega ometi lahti on? Jälle üks, kelle hunt nahka pistab… Aga ei… Sinu, kelm, päästan ma või vägisi! Ja et sa oma köit puruks ei saaks rebida, panen su lauta kinni, ja sinna sa jääd.“ Seepeale viis härra Seguin kitse kottpimedasse lauta, mille ukse ta kahe tiiruga lukku keeras. Õnnetuseks unustas ta sootuks akna, ning vaevalt oli ta selja pööranud, kui loomake jalga laskis…Sa naerad, Gringoire? Einoh, seda ma usun: sina oled muidugi kitsede poolt ja härra Seguini vastu… Saame näha, kas sa varsti veel naerad. Kui valge kitseke mägedesse jõudis, äratas ta üleüldist vaimustust. Veel iial polnud vanad kuused näinud midagi nii ilusat. Teda tervitati kui kuningatütart. Kastanipuud kummardusid maani, et teda okstega silitada. Tema möödumisel puhkesid õide kuldkollased leetpõõsad ja lõhnasid mis võisid. Kogu mägismaa võttis ta avasüli vastu. Võid arvata, Gringoire, kui õnnelik meie kitseke nüüd oli! Ei enam köit, ei vaia… ei midagi, mis takistaks teda kepsu löömast, omatahtsi nosimast… Ja oli seal vast rohi! Ulatus üle sarvede, mu kullake!.. Ja veel kord, milline rohi! Mahlane, õrn, sikisakiline, koosnemas tuhandest taimest – hoopis teine asi kui koplimuru. Ja lilled!.. Suured sinised kellukad, sügavate karikatega purpurpunased sõrmkübarad, terve mets joovastavatest mahladest pakitsevaid aasalilli!..Valge kitseke püherdas seal sees, pooljoobnud, jalad püsti, ja veeres nõlvust alla koos lehesasi ja kastanimunadega… Siis äkitselt kargas ühe hüppega jalule. Hopp! ning tuiskas läbi padriku ja põõsastike, kord mäeharjale, kord kuristikupõhja, üles, alla, igale poole… Võinuks arvata, et mägedes on kümme härra Seguini kitse. Sest Blanquette ei kartnud midagi. Ühe hüppega kargas ta üle kobrutavate mägiojade, mis pritsisid teda niiske pihu ja vahuga. Veest tilkudes läks ta siis ja heitis kuhugi lamedale kaljule pikali ja laskis päikesel end ära kuivatada… Kord, kui ta kiltmaa veerule sattus, kuldnõretiõis hambus, silmas ta all, päris all tasandikul, härra Seguini maja ja koplit. Need ajasid ta pisarateni naerma.„Nii tillukesed!“ ahhetas ta. „Kuidas suutsin ma seal üldse olla?“ Vaeseke! Nii kõrgel üleval olles pidas ta ennast vähemalt sama suureks kui maailm…Kokkuvõttes oli see härra Seguini kitsekesel hea päev. Lõuna paiku,
Enne Suurt Revolutsiooni oli Prantsusmaal igas provintsis oma ülemkohus, mida nimetati parlamendiks
häälda [sögä(n)]
häälda [grä(n)guaar]
roomlaste Apollo oli ühtlasi ka muusade valitseja
Victor Hugo romaani „Jumalaema kirik Pariisis“ kangelanna