Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde). Urmas Bereczki
1881.
György Versényi
Eesti rahvalauludest
Praegune aeg on allikauurimuste ajastu. Ka luule alal otsitakse ja uuritakse usinasti algupäraseid allikaid: rahvaluuleandmeid. Kogutakse, võrreldakse, leitakse seaduspärasusi. Töö peab olema seda palavikulisem, et leviv haridus matab need allikad veel rohkem enda alla ning juba tänapäevalgi on nendeni jõudmine sageli vaevaline. Eesti laul ütleb kenasti: vanadest lauludest on tuhat tükki tuulde satnu, teine tuhat tuisko matnu, kolmas kalmo künka waonu, neljas orja põlve kaonu; mis ehk muido munga peitnu wai mis papi palwed wõitnu, seda ei loe sada suuda ega tuhat tunnismeesta!22 Meie jaoks on peale meie endi rahvaluule ja samas ka selle huvides kõige väärtuslikum sugulasrahvaste luule.
Säärane sugulane on meile väike eesti rahvas. Läänemere ääres 370 ruutmiili suuruses Eestimaa hertsogkonnas elab kõigest 312 710 peamiselt luteri usku eestlast, kuid eestlasi elab ka Liivimaa ning Venemaa Peterburi, Pihkva ja Vitebski kubermangus, nii on nende arvuks 650 000. See pisike rahvas on muistest ajast peale elanud üle hiiglaslikke võitlusi, eriti möödunud sajandi alguses, kui Peeter Suur saatis riiki vallutama Šeremetevi. See inimene pani nende seas toime kohutavaid õõvastavaid verevalamisi ja ebainimlikke julmusi ning teavitas neist küünilise naudinguga ja avameelselt oma valitsejat, kes tema teod heaks kiitis. Ja siiski ei saanud eestlased hukka, Peeter Suur pidas isegi otstarbekamaks nendega kompromiss sõlmida. Provintsid alistusid, kuid nii, et säilitasid oma õigusliku erisuse. 1819. aasta seadus vabastas talupojad pärisorjusest, kuid nii, et kõik maavaldused jäid isandate kätte (enamasti saksa isandate kätte), kuna nende vahel oli vaba leping. See vabastamine tõukas talupojad seega suurimasse viletsusse, nad olid sunnitud maaomanikelt maad rendima ja mõisnike eest ei kaitsnud neid ükski seadus. Hiljem, aga vaid üsna ajapikku, hakkasid suhteid reguleerima uued määrused, mis tegid nende olukorra suhteliselt talutavaks. Kuid nüüd seisavad nad oma usu ja rahvuse hävitamise lävel. Venelased tahavad neid iga hinna eest õigeusku pöörata, kuigi enne valitses neis kubermangudes erikorra järgi usuvõrdsus. Kuid venelaste alatus on sellesse vabadusse mõra löönud. Esmalt meelitasid misjonärid osa rahvast oma senisest usust loobuma sellega, et kui nad usku vahetavad, saavad Lõuna-Venemaal maad. Selles lootuses vahetasid paljud usku, ent ei saanud muidugi midagi. Nad on kibestunud ja tahavad endisesse usku naasta. Kuid hoolimata erikorrast rakendatakse nende puhul üldisi Vene seadusi: õigeusust loobuda ei tohi, lisaks ristitakse segaabielust pärit lapsed riukalikult õigeusku. Peale selle tahavad venelased rahvast vägivaldselt venestada, saksa ühiskonnal aga pole muid soove kui see, et kogu rahvas võimalikult kiiresti saksastuks. Hiljuti lugesin, et sarnaselt iirlastele on tekkimas agraarliikumised. Ja neis pea üleinimlikes võitlustes on eesti rahvas enda eest seisnud, ei ole kaotanud oma keelt ega rahvuslikku eneseteadvust. Kas ta ka edaspidi lahingus vastu peab, on tuleviku saladus.
Võib ette kujutada, kui väga on nii paljude vintsutuste käes kannatanud ka rahvaluule, kui palju on temast kaotsi läinud. Ja ometi seisame silmitsi rikkaliku rahvaluulega.
Eestlased on üsna laululine rahvas. Sõnad ja viis sünnivad nende juures korraga. Laulmise ja luuletamise kohta pole ka eraldi sõna, mõlemad on laulma. Hunfalvy ütleb, et rahva hääl on laulmiseks loodud ning ka tema keel on selleks väga paslik, paslikum kui soome ja ungari keel; viimaste puhul on takistavaks asjaoluks pikad sõnad. Neusi ja Kreutzwaldi järgi käisid varem mööda kubermangu rändlaulikud, käes omapärane eesti harf (kandel või kannel). Rahvas armastas ja hindas neid väga. Viimane rändlaulik, kellest kirjanduses on andmeid, suri 1812. või 1813. aastal. Tänapäeval selliseid enam ei ole, kuid rahvas laseb oma elavatel kenadel lauludel pidevalt kõlada põllutöödel, seltskondlikel kogunemistel jne, kuigi viimasel ajal hakkab neile aina rohkem mõju avaldama saksa vaim. Kuigi see vaim on eesti rahva vaimuga sügavas vastuolus. Sakslased tahavad ka seal nagu kõikjal, kuhu nad oma jala tõstavad, oma ohvri boasüljega kokku määrida, et oleks mugavam teda alla neelata.
Neid veel rikkumata laule soovin neil lehekülgedel Neusi kogumiku põhjal23 tutvustada.
Laule hoiavad alal eelkõige naised ja suurem osa on ka nende loodud; enamuse laulude puhul on tunda, et neis räägib naisehääl. Isegi säärases:
Laula, laula, suukene,
liigu, linnukeelekene!
Ilutse südamekene,
mõlgu marjameelekene!
Küll sa siis saad vaita olla,
kui saad alla musta mulla,
valge laudade vahele,
kena kirstu keskeelle.
Lauldakse rõõmus ja kurbuses. Öeldakse, et kes kuuleb, arvab sageli, et lauldakse lapselikust lustist, ent laulja laulab kurbusest, kurdetakse nukrusest. Kui suu kase- või pärnalehtedel viise veeretab, siis süda leinab ja eestlaste puhul tavalise üksikasjalikkusega kõlab lugu nii:
Silmad vett mul veeretavad,
silmist veereb palgedele,
palgeilt veereb õlgadele,
õlult veereb rinnuleni,
rinnult jookseb reisileni,
reisilt labajaluleni,
labajalult varvasteni,
sielt sie mahaje jookseb.
Ja lisab eestlaste puhul samuti tavapärase liialdusega, et pisarad hakkavad maas allikate ja jõgede kujul voolama.
Väga tahetakse ka uusi laule. Ka laul ise ütleb:
Nõnda on minul sõnuda
kui neid uusida ubeda,
keedetuida herneeida,
sissetehtud sõstareida,
lülituida pähkelaida.
Versényi György: Az észt népdalokról. In: Egyetemes Philologiai Közlöny, 1882. 7. vihik, lk 646–648.
Willem Ernits
Üks seni meil tundmata madjarikeelne Eesti rahwalaulude uurimine
Dr. Versényi György, Az észt népdalokról, Az Egyetemes Philologiai Közlöny, 7-ik füzet 1882. (Loetagu: Dr. Värsheenji Djördj, As eest neepdalokrool, As Edjätämäsh Filologiai Köslönj, hätädik füsät 1882. – Dr. Georg Versényi, Eesti rahwalauludest, Üleüldine keeleteaduse ajakiri, seitsmes wihk 1882).
Meil on tihti uhke oldud meie rahwaluule rikkuse üle, ja seda wahest õigusegagi. Wist küll leidub wähe rahwaid maailmas, kellel oleksid ette näidata, nii mitme kümne tuhande numbrilised rahwaluule kogud, kui meil neid terwe rahwa poolt on kokku kantud isamaalise waimustuse õhutusel. Kuid pääasi, harwa leidub mujal (pääle Soome) nii palju ühe laulu teisendisi (meil on neid arutihti sadade kaupa), mis teeksid wõimalikuks laulude tekkimise, rändamise ja arenemise uurimise mikroskobilises üksikasjalikkuses, küla külalt, rida realt, sõna sõnalt. Suurte rahwaste juures, laiemal laulude alal on see wõimalik ainult suurtes joontes, kuna üksikasjaliku rahwalaulude uurimise metodi wäljatöötamine on meie ja soomlaste eesõiguseks, kuid ühtlasi ka tõsiseks kohuseks. Siin on ala, millel töötades ka meiegi wõime üleüldisinimlist teaduse kapitali tähtsa lisandusega rikastada.
Silmapaistwas wastolus eelpool öelduga on see asjaolu, et meil on nii wähe ära tehtud rahwalaulude uurimises. Pääle Dr. O. Kallas´e wäitekirja „Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie“ (Eesti rahwaluule kordumiselaulud), ühe tõsisematest ja põhjapanewamatest töödest nimetatud alal, on meil weel peetud paar kõnet rahwalaulude üle, awaldatud paar lühemat ajalehe kirjutust – ja see näib olewat kõik! Wõiks ju meie saamatust selleski asjas wäikeses osas wabandada „raskete ja kitsaste oludega“, kuid silmas pidades meie praegust suurt haritlaste ja üliõpilaste arwu (wiimaseid üksi on meil tuhande ümber) peame jõudma otsusele, et siin on tegemist pääasjalikult hooletusega, wähese enesetundmise tarwidusega. Wiimane on aga alati sügawama waimlise kulturi tundemärgina – asi, mida meil weel küllalt
Pál Hunfalvy, Reis Läänemere provintsides, lk 237
Ehstnische Volkslieder. Urschrift und Uebersetzung von H. Neus. I–III. Reval, 1850–1852.