Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde). Urmas Bereczki
keda peetawat kõige õnnetumateks inimesteks.
„Kuid jätame need kurwad pildid!“ jatkab autor edasi tähelepannes ühinenud armastajate saatust. Pääle oma kodu asutamise töötawat mees ja naene rinnu oma põlwe parandamiseks. Töö ja hoolsus olewat nende eluelement. Nende majapidamist karakteriseerib kord ja puhtus. Lapsi kaswatatakse hoole ja armastusega. Eestlased on mõistlik rahwas. Nendel on wõrdlemisi palju koolisid ja pea igas majas on paar usulise sisuga raamatut. Hunfalvy järele armastawat lapsed õppida. Mitmes kohas õpetawat lugemist ainult wanemad, iseäranis emad, rändaja kooliõpetaja walwawat ainult õpetuse korralikkuse järele. Pääle selle käidawat koolis kõige rohkem kaks aastat, õppimas kirjutamist ja muid asju. Et kogukonna asutus laiali olewat pillatud, tulla harilikult õige kaugele kooli käia; tihti wiidawat terweks nädalaks toidumoona ühes ja magatawat naabrite juures.
Wanemate hool ja armastus laste wastu awalduwat hulgas laste- ja hälli lauludes, muinas- ja elajalugudes, mille korduwates ridades autor näeb üht Eesti rahwalaulu iseäraldust. Tuuakse rida laulusid loomade, majapidamise, õllekeetmise, pulmade jne. üle, neid kõiki pidades laste lõbustamiseks loodutena – waade, mis waewalt tahab õige olla.
Wanemate ülesnäidatud hoole ja armastuse eest olewat lapsed wäga tänulikud, wastawat samasuguste tunnetega, mida tõendatakse näituste abil. Iseäranis waestelaste lauludes awalduwat terawasti kaebus armastatud wanemate järele.
Intiim, armastuserikas olewat wahekord ka wendade ja õdede wahel. Armastajad nimetawat üksteist tihti wennaks-õeks. Kujutaw olewat ühes laulus see, et sõjast tagasi tulnud noormeest ei tunne isa, ema ega wennad, küll aga õde.
Põlluharijatena olewat eestlased lähedas ühenduses loodusega. Neil olewat teraw looduse iluduse tunne. Loodust kirjeldawad laulud on täis peenelt kuuldud õrnu jooni, nagu seda tõendawad iseäranis aastaaegasid kujutawad laulud. Iseäranis armastawat eestlased talwe, mida sugugi ei kardetawat, waid peetawat soowitud lõbusaks külaliseks – asjaolu, mis iseäranis paistab silma meie wõrdlemisi lõunapool asuwatele sugulastele.
On laulusid, milledes kajastub rahwa töö ja tegewus. Pääle põllutöö, künni ja lõikuse laulude on palju karjase-, koguni jahimehe ja kalastaja laulusidki (kalu püütawat pääle mere weel kahest sajast maal laiali pillatud wäiksest järwest).
Kõikides nendes lauludes awalduwat rahulolelikkus. Ainult Saksa herrade teenrite saatus olewat kibe. Hunfalvy järele nimetawat iga eestlane igast rahwusest herrasmeest „saksaks“. Lausega „saks tuleb“ hirmutatud weel esitatawa uurimise kirjutamise ajal lapsi; ütelust „temal saksa liha“ tarwitatawat suguliselt kõlwatu inimese kohta. Saksad ei olewat nüüd enam nii kardetawad, kui waremini, kuid tekitawat siiski küllalt häda. Iseäranis kaebawat teenrid nende üle. Ühes laulus ähwardawat waene sulane isandat palga maksmata jätmise korral, wiimane pidada pärast surma taewas rahutult ümber hulkuma, arshin käes, riidetükk kaenla all. Kuid palga maksmine olewat siis juba hilja: mis tegewat õnnis sulane palgaga neitsi Maria süles?
Ehk küll rahwas olewat haridusewastuwõtlik, püsinud siiski hulgana paganuse jäänused, osalt algkujus, osalt krististatuina. Nende üle on autor kirjutanud pikemalt „Szegedi Napló” nimelises ajalehes a. 1881 nr. 264, 265 ja 267.
Tööst ülejäänud aeg tarwitatawat lõbustusteks, milleks olewat terwe rida seltskondlisi mängusid, tantsulaulusid jne. Esitatakse paar wiinalaulu, mille lisaks tuuakse weel paar nalja ja pilke laulu.
Et küll rahvas käinud läbi mitmest wõitlusest, leiduwat siiski kogus õige wähe sõja laulusid, kuna täitsa puuduwat politilised laulud, mida küll seletawat tsensori hoolekandmine. Tarwitatud kogus leiduwat wähe ka müthologilisi jutustawaid laulusid, mis aga osalt puudutawat „Kalewipoega“ ja selle tõttu wõiwat olla eri kirjutuse ainena.
Nagu wõib näha sellest lühikesest referadist, on Dr. Versényi karakteriseerinud Eesti rahwaluule aadeteilma õige tabawasti, kujutanud rahwa waimuelu laulude põhjal üsna õieti. Töö, millega eestlasi esitati Madjari keele- ja rahwateaduslistele ringkondadele, on ühtlasi olnud esimene ja seni wiimanegi meie rahwalauludes peituwate aateliste waranduste läbisõelumises ja päewawalgele toomises.
Willem Ernits: Üks seni meil tundmata madjarikeelne Eesti rahwalaulude uurimine. Sirvilauad. Tartu, 1913, lk 46–54.
Béla Vikár
Kalevipoeg, I laul (Saatetekst)
„Kalevipoeg“ on eesti rahva eepos 20 laulus. Kokku seadnud dr Friedrich R. Kreutzwald; esimene väljaanne ilmus Dorpatis 1857–1861, koos Reinthali ja dr Bertrami saksakeelse tõlkega; hiljem algupärase teksti eraldi tõmmis Kuopios 1862. I–III laulu, osa IV-st ja XVII laulu tõlkis uuesti saksa keelde J. Löwe, selle andis välja Õpetatud Eesti Selts (Dorpat, 1881). See luuleteos pole müütilise sisu poolest võrreldav Kalevalaga, sest selles esinevad muistendielemendid ei ammuta mitte eesti rahva enda vaimust, vaid ühisest soome allikast ja neis on hulk jälgi ristiusu mõjutustest; mõningates detailides langeb see Kalevalaga silmatorkavalt kokku, peamiselt selle ühe iseseisva episoodiga, Kullervo muistendiga; jutustuse selle lihtsa, loomuliku, naiivse laadi, mis Kalevalas on nii haarav, vahetavad siin välja hulljulged, fantastilised pildid; ka keel on üsna kaasaegne ning on saksa ja vene mõju tõttu kaotanud palju oma kõlast: ometi on see eepos paganlike eesti usukommete ning tänapäeva eestlaste ebauskude ja ebausklike kommete rikkalik varasalv ning väärib ungari-ugri rahvaste etnograafia vaatepunktist erakordset tähelepanu; luulelisest küljest aga iseloomustab seda palju ühtlasem süžee erinevalt Kalevalast, mis jaguneb õigupoolest kolmeks iseseisvaks muistendiks. Selle kohta kirjutatud välismaistest kirjutistest tõstan esile järgmised: Schiefner, A., „Ueber die ehstnische Sage vom Kalevi-poeg“ (Bulletin de l’Academie des Sciences de St. – Pétersbourg, II kd 273). – Schott, V., Die ehstnischen Sagen vom Kalevi-poeg (Berlin, tead. akadeemia väljaanne, 1863).
Vikár Béla: Kalevi-poeg, I. Ének (Saatetekst). Budenz-album. Budapest, 1884, lk 14–15.
Béla Vikár
Harry Jannsen Ungaris
See oli ilusal talvepäeval a. 1893. Kolm meest istusid ühe laua juures Hungaria võõrastemajas Budapestis: inglise rahvasaadik John D i l l o n, tuntud iiri erakonna juht inglise parlamendis, nende ridade kirjutaja, ungari kirjanik, ja Harry J a n n s e n, eelmise sõber ja külaline Ungari pealinnas, ühes villas Blocksbergi lähedal. Erakordne asi viis kokku selle kolmiku: suure rahvusvahelise saksakeelse ajakirja asutamise mõte, „kolmikliidu“, euroopa rahu tolleaegseks toeks oleva kolmikvõimu-uniooni huvides. Nii siis: Ungari, Inglismaa ja Eesti üheskoos nõupidamislaua juures.
Idee oli pärit Harry Jannsenilt, kes 1893. a. keskel ühes oma noore abikaasaga Budapestis viibides juhuliselt oli tutvunud minuga ja saanud mu külaliseks kõrgel ülal kohalikkudes mägedes. Olin rõõmus, et prof. Veske järele jälle võisin enda juures tervitada eestlast, seda rõõmsam, et kunagi polnud lakanud huvi tundmast eesti keele ja kirjanduse vastu. Minu poolt kõrgesti hinnatud luuletaja Koidula lähisugulane oli mulle eriti teretulnud. H. Jannsen kõneles ja kirjutas saksa keelt nagu sündinud sakslane. Pole ka ime, sest et ta abikaasaks oli haritud sakslane ja ta ka muidu läbi käis saksa literaatide ning politikkudega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными