Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde). Urmas Bereczki
pärg. Järgmisel päeval võetakse õnnelilled alla ja kõik majalised saavad endale ühe.
Pärg jääb puu otsa, kuni see täiesti ära kuivab, siis võetakse see alla ja hoitakse hoolega vana-aastaõhtuni. Kui keegi selle õhtul oma padja alla paneb, näeb ta endelist unenägu. Kui aga mõni noor tüdruk selle endale pähe paneb ja keskööl toas üksi kahe põleva küünla vahel istub, näeb ta otsekohe oma tulevast, isegi kui see on saja versta kaugusel. Mõned viivad tuppa rukkivihu. Sellest tõmmatakse mõni kõrs viljapead pidi välja ja heidetakse kolm korda lakke, siis tuleb tänavune saak suur ja kasvatab palju täis viljapäid. Kui mõned kõrred emapalgi külge kinni jäävad, on oodata üsna rikkalikku saaki. Üpris levinud on ka komme, et uusaasta hommikul märgitakse majas kõik esemed, isegi toidud ja joogid, eriti aga uksed ja aknad risti või pentagrammiga. Siis ei pääse kuri sisse.
Kui kirikusse sõidetakse (mõnes kohas on kirik elukohast mitmetunnise teekonna kaugusel), antakse hobustele enne süüa õlle või viinaga niisutatud kaera; siis on nad kogu aasta reipad ja rõõmsad. Koju minnes aga püütakse teistest mööda ajada, siis läheb töö kogu aasta lennates. Uue aasta esimesel päeval esimest korda kantud riided jäävad kauaks uueks.
Tõnisepäeva (17. jaanuari) peavad paljud eestlased talve keskpaigaks. Öeldakse: talv seisab katuseharjal, pool leivast ja loomasöödast on otsas, poole aasta jagu on kulunud, pool aastat tuleb veel vastu pidada. Meri ja kaevud hakkavad aurama, sest vesi tunnetab kevadet enne kui maa. Mõnes kohas lähevad paljud selle päeva õhtul kõrtsi, et „talve selgroogu murda“.
Küünlapäeva kohta öeldakse, et sel päeval saab kana umbrohuvõtme ja nii ei pea teda käest toitma. Teised panevad selle aja madisepäevale, sigade puhul on selleks päevaks paastumaarjapäev. Vanasõna: kui härg saab küünlapäeval räästa alt juua, siis ei leia kuke nokk maarjapäeval märga. Kui sel päeval on mahe ilm, on oodata kehva rukkisaaki, seepärast öeldakse: Kui kukk saab küünlapäeval räästa alt juua, siis mees ei saa mihklipäeval vaadi alt tilka.
Luuvalupäev (9. veebruar) oli eestlaste juures varem puhkepäev, mil keegi ei tohtinud tööd teha, sest muidu tuleb terve aasta valusid taluda.
15. veebruari nimetatakse eestlaste juures neitsipäevaks. Sel päeval jätavad noored tüdrukud videviku ajal töö ning valivad külas välja ühe suurema toa, kus lauldakse ja mängitakse hilise ööni pimedas. Need tüdrukud on pidevalt rõõmsad ja saavad ruttu tanu alla.
On hea, kui poisid jüripäeva hommikul võõrale põllule lähevad ja seal palju sipelgapesi laiali puistavad. Seeläbi muutuvad kiskjad kahjutuks. Mõnel pool ei tohi sel päeval puid langetada ega üldiselt mingit kärarikkamat tööd teha, et hoiduda hoovihmadest. Kes kuuleb enne jüripäeva kolm korda müristamist ja heidab selle peale kolm kukerpalli, sel ei väsi vilja lõigates selg ära ega hakka ka valutama. Virumaal tähendab enne jüripäeva kuuldud müristamine jahedat suve. Kui torm tuleb merelt, on väljavaade külluslikule, vastasel juhul aga nigelale kalasaagile. Mõnel pool saadavad perenaised ise jüripäeval lehmad karjamaale. Kuid siis peavad nad panema ühe räti pähe, teise kaela, kätte kindad, jalga kingad. Tagasi jõudes viskavad nad vitsa katusele, öeldes: Karjaõnn katukselle. Kes nende ettevaatusabinõude vastu eksib, selle loomad kannatavad kiskjate käes. Mõned ronisid varem jüripäeva öösel majakatusele, et näha, kas lähedal olevast metsast tõuseb suitsu. Seal on kindlasti hundiurg. Teised aga otsisid metsast hundi väljaheiteid ja suitsutasid sellega jüripäeva hommikul veiseid, et hunt neid ei ründaks. Teised suitsetavad selsamal eesmärgil kadakaoksi. Kes enne jüripäeva või jüripäeval tühja kõhu peale kägu või muud laululindu, kirikukella helinat või pasunahüüdu kuuleb, jääb samal aastal kurdiks või sureb. Kui aga keegi kuuleb tühja kõhu peale metskurvitsat ja selle hääl on mökitav, murrab kuulja kündes palju adrateri, kui aga kurvitsa hääl sarnaneb hüüdega, ennustab see õnne. Mõnes kandis ei tohi sel päeval uut aeda ehitada või parandada, sest muidu hakkavad selles õues sageli hundid käima.
Markusepäeval (25. aprill) kutsub ussikuningas oma vasallid üldkoosolekule. Alamad keerduvad puntrana ümber kuninga keha, nii et eristada on võimalik ainult nende sisisevaid päid. Kuninga säravad silmad ja läikiv kroon valgustavad ööpimedust. Mõnes paigas sel päeval ei künta, kartuses, et härg või mõni teine pudulojus äkitselt hukkub. Kui öösel ei ole külma, küpseb teravili enne sügisesi öökülmi.
30. aprilli ja 1. mai vahelisel ööl pannakse lauda ukse ette vikat ja kirves, et nõiad ei saaks sisse minna ja kahju teha.
Suurel ristipäeval aetakse lehmad esimest korda ka lõunaks koju. Perenaine läheb lehmale vastu, väike vitsake põlle alla peidetud, sellega tonksab ta lehma, öeldes: Siit võid, siit piima! Siis annavad lehmad rohkem piima ja võid ja karjamaal ei pääse nõiad neid salaja lüpsma. Kui lehm annab ühel päeval vähem piima kui muidu, on kombeks öelda: nõid lüpsis metsas lehma! Ja lehma suitsetatakse kohe nõiarohtudega.
23. ja 24. juuni vahelisel ööl on eestlastel nõidade pidu. Siis hulguvad nad igal pool ringi ja põhjustavad palju kahju.
Jaanipäeva õhtul süüdatakse rõõmutuled. Noored tüdrukud kannavad kokku terve hunniku lilli ja heina, millest osa pannakse ravitsemiseks tallele, teine osa aga põletatakse. Enne tantsitakse, lillepärjad peas, ümber maas põleva rõõmutule, samal ajal annavad valgust ka pikkade ritvade otsas põlevad tõrvatünnid. Enne kojuminekut põletavad nad oma pärjad ja osa kaasatoodud kõrtest, et seeläbi endast eemale peletada kõik õnnetused. Kojuviidud ravimtaimed koosnevad erinevatest elementidest; kunagi ei puudu karukold, sõnajalg, liivatee.
Maretapäeval ehk karusepäeval ei tohi tööd teha, muidu võib karu karjadele ja mesilatele suurt kahju teha. Need, kellel on mõni loom haige või keda on tabanud mõni muu õnnetus, lähevad öösel kirikusse. Seal lähevad nad läänepoolse akna juurde ja viskavad selle peale vaskraha või mõne muu pisiasja. Seeläbi vabanevad nad õnnetusest.
Olevipäeval tapetakse mõnel pool lammas, kelle veri ohverdatakse maja kaitsevaimudele, sisikond viiakse Ukukivile, liha aga sööb ära majarahvas.
Lauritsapäeval tuld ei tehta, sest siis ollakse terve aasta tulekahjudest vaba. Räägitakse, et kord lasi üks Kuusalu pastor tema arvates ebauskliku kombe osatamiseks lauritsapäeval oma köögis suure tule teha. Korraga tekkis tohutusuur pilv, välk lõi tema uskmatute silmade ees torni ja põletas kiriku maani maha.
Pärtlipäeval külvatakse seened. Varasemad seened ei ole jumalast ja neid nimetatakse maa-aluste seenteks.
Evangelist Matteuse päeval (21. septembril), mida eestlased nimetavad madisepäevaks, suiguvad kärbsed, sääsed ja ussid talveunne.
Kui mihklipäev langeb noorkuule, ei jätku sööta kauaks, vastupidisel juhul jagub seda kevadeni.
Selle päevaga lõppevad karjuste kohustused ja just nagu enne jüripäeva, peavad poisid loomi valvama. Külma märja sügisilmaga ei ole see sugugi meeldiv ajaviide.
Seega ei või pahaks panna, kui lapsed soovivad, et maa otsekohe talverüüsse rõivastuks. Seepärast seotakse valge kitse sarvede ümber köis ja juhitakse teda kolm korda ümber suure kivi. Nii sajab varsti lumi maha ja piinaval karjatamisel on lõpp.
Hingedepäeval kostitatakse oma lahkunud omakseid. Selleks ettevalmistatud ja köetud toas pannakse põrandale kõiksugu toite. Hilisõhtul läheb peremees lilledega sisse. Ta kõnetab oma surnuid nimepidi ja palub neil tulla ja süüa. Kui ta arvab, et nad on juba kõhu täis saanud, lõikab ta pirru, millega ta ruumi valgustas, lävel kaheks, ja palub hingi, et kuna nad on juba piisavalt söönud, joonud, taas oma kohale naasta ning et nad ei sõtkuks rukkikülvi, ei kahjustaks juuri ega tooks tuleval aastal kehva saaki.
Kui saak on kesine, öeldakse, et hinged ei söönud hingedepäeval kas midagi või ei saanud kõhtu täis, vihastasid seetõttu ja tallasid külvi maha, et see kasvada ei saaks. Mõned jälgivad järgmise päeva hommikul, kas kusagil on näha kahtlasi jälgi. See oleks kindel surmakuulutaja. Kui öiste külaliste jälgi ei leita, jäävad kõik majalised ellu.
Kõigi pühakute päeva ja mardipäeva vahel ei kraasita villa, sest usutakse, et lambad on seda villasemad. Rannarahvas ei koo, haruta ega paranda sel ajal võrku, sest