Eesti avastamine (Tekstikogumik varaste ungari-eesti kontaktide ajaloo juurde). Urmas Bereczki
runojen historia), siis weel „Die geographische Verbreitung estnischer Lieder“ (Eesti rahwalaulude geografiline laialilagunemine) nimelist tööd ja teisi, milledes näidatakse, et Kalewala 50 runost ehk laulust umbes 20 on saanud oma alguse Eestist; Dr. Franssila Suure tamme laulu uurimist (Iso tammi litteineen) Eesti ja Läti teisenditega, Dr. Uno Karttuse põhjapanewat tööd Kalewipoja kokkuseade üle (Kalewipoegin kokoonpano), Dr. A. R. Niemi praegugi weel jatkuwaid uurimisi Eesti-Soome ja Leedu-Läti rahwalaulu alade kokkupuutumiste üle jne. Nende kõikide täienduseks tuleb pidada Dr. Armas Launise uurimist Eesti-Soome rahwawiiside üle (Über Art, Entstehung und Verbreitung der estnisch-finnischen Runenmelodien – Eesti-Soome runowiiside tõu, tekkimise ja laialilagunemise üle), mis käsitab samal ajal esinewate rahwalaulude muusikalist külge. Soomlaste poolt tehtud töö rikkalikkus leiab seletuse sellest, et Soome, Eesti ja neid ühendaw Ingerimaa ja Karjala on õieti üks rahwalaulu piirkond, mida uurides ühte osa tähelepanemata ei saa jätta. Iseenesestki mõista, on siin suuresti mõjumas ka sugurahwaline ühistunne.
Wiimase teguri mõju on aga meie lõunapooliste sugulaste, madjarite, juures pääpõhjuseks, mis neidki on meelitanud meie rahwaluulet tähele panema, kuna siin enam juttugi ei wõi olla mingisugusest ühisest rahwaluule piirkonnast wõi ühistest wanaaja pärandustest rahwaluules (neid leidub ainult keeles), sest rahwa meeles ei suuda püsida mingisugune suusõnaline mälestus 4 tuhande aasta kestes (niikaua arwatakse olewat läänesoomlaste ja madjarite lahkuminekust). Pääle sugulusetunde näib aga weel Eesti rahwaluule ise olewat ühena sellele omistatud tähelepaneku põhjusena: Kalewipoja 50 aastasel juubelipidul Tartus (23. aug. 1911) tunnistas Dr. Aladár Bán, meie eepose tõlkija Madjari keelde, selle ilu olewat teda kihutanud tööd ette wõtma. See teadusemees, kelle uurimise meie rahwalaulude üle esitan, kirjutab oma 44 leheküljelise töö lõpul: „Ülemalolewas oli minu eesmärgiks Eesti rahwaluulest pakkuda wõimalikult ustawat pilti. Kui lugija ei leia sellest niipalju maitsmist, kui palju mina leidsin, ärgu pangu ta seda Eesti laulude, waid minu jõuetuse arwesse.“
Pooleteise leheküljelises sissejuhatuses tuuakse Hunfalvy järele (Utazás a Balt-tenger vidékein, loetagu: Utasaash a Balt-tängär videekäin – Reis Baltimere maadel, a. 1871) teateid eestlaste ajaloolise saatuse üle samas toonis, nagu wõõrad meist harilikult kirjutawad. Imetletakse meie rahwa sitket wastupidawust, kujutatakse meie minewikku õige tumedate wärwidega. Hunfalvyst wähe ekslikult aru saades üteldakse, eestlased ei olewat häwinud kõige Põhja sõja koleduste pääle waatamata, waid Peeter Suur olewat koguni otstarbekohasemaks pidanud nendega kokkuleppida (!). Eksitus põhjeneb selle pääl, et Hunfalvy kõneleb oma töö esimese köite 56. leheküljel Eesti rüütliseisusest (észt lovagság, l. eest lovagshaag) territorialses mõttes, Dr. Versényi on aga rahwust mõtelnud seda lugedes.
Huvitaw on ka lause: „Hiljuti lugesin, et on tekkimas iirlaste omade sarnased agrar-liikumised.“ Nii on Eesti üle Europas 1882. aasta ümber seesuguseid jutte olnud liikumas, millede tekkimise põhjuseks oli ehk wahest selleaegne „noor-eestlaste“ liikumine, mis sakslasi sundis seinale maalima nii mõndagi hirmutist ja seda maailmale näitama.
Uurimise sissejuhataw osa lõpeb järgmiselt: „Pea üliinimlistes wõitlustes on wäike Eesti rahwas püsinud omal kohal, ei ole kaotanud oma keelt, oma rahwuslist isetunnet. Kas ta wõitlust jõuab kesta ka edaspidi, on tulewiku saladus“.
Ka Dr. Versényi on waremini üleüldiselt walitsenud arwamises, et põline lokkaw rahwaluule on palju kaotanud orjapõlwe ajal, nii et alalhoidunud lauludes on tegemist ainult endiste riismetega. Selle mõtte tõenduseks toob ta Hunfalvy järele (wiimase reisikirjelduses on puudutatud meie wanema rahwaluule kogumist ja Kalewipoega) ühe Eesti rahwalaulu sisu, mille järele wanadest lauludest tuhat tükki olewat laiali pillutud õhus, tuhat maetud lumesse, tuhat warisenud haudadesse, kuna neljanda tuhande orjus ära olewat häwitanud; seda aga, mis munk pannud katte alla, papi palwe rõhunud maha, ei suutwat awaldada tuhatki keelt. Kuid kõige selle pääle waatamata, kirjutab Versényi, on meil tegemist rikkaliku rahwaluulega.
Praeguse aja teadus ei jaga täielikult eelpool toodud arwamist. Ta ei näe katoliku usus ja teoorjuses mitte ainult põlise rahwaluule häwitajat, luule, mille rikkalikkust meie wõime ainult oletada, ilma otsekoheste kindlate tõendusteta, – waid tunnistab, et see muidu nii kurb aeg on pakkunud rahwaluulele terwe hulga aineid, on loonud koguni pea terwe meie praegu tuntud rahwaluule, mida on purustanud alles herrnhutismus ja uuema aja haridus.
Dr. Versényi järele on eestlased wäga lauluarmastaja rahwas. Sõnad ja wiis sünniwad tema juures korraga. Ei olegi eri sõna nende loomise kohta, mõlemad on: laulma. Hunfalvy järele on rahwa hääl laulmiseks otse loodud (meie esimeselt laulupidult saadud mulje!), samuti nagu ta keelgi on selleks wäga kohane, kohasem, kui Soome ja Madjari keel suuri takistusi toowate pikkade sõnadega. Neus’i ja Kreuzwald’i järel käinud wanemal ajal laulikud maal ümber, kandled käes. Rahwas armastas neid wäga ja pidas neist lugu. Wiimane neist, kelle üle teateid kirjanduses leiduda, surnud aastal 1812 wõi 1813. Kuid rahwa lauluarmastus kestwat ikka edasi: põllutööl, seltskondlistel kokkutulekutel jne. Lauletawat järjest elawaid, kallid laulusid, ehk küll uuemal ajal Saksa waim ikka enam hakkawat mõjuma. See olewat aga järsus wastuolus Eesti rahwa waimuga. Sakslane tahtwat siin, samuti kui mujalgi, kuhu ta oma jala pistab, oma ohwrit boa ilaga teha libedaks, et seda kergemini wõiks alla neelda (tõsise madjarlase waade sakslaste pääle!).
Omas uurimises tahab autor esitada seni weel solkimata rahwalaulusid. Et tal allikana olid tarwitada ainult Neus’i 1850–1852 a. ilmunud „Ehstnische Volkslieder“ (Eesti Rahwalaulud), ei wõi siin juttugi olla mingisugusest wõrdlewast wõi genetilisest rahwalaulude uurimisest. Kirjutuses tahetakse esitada ainult Eesti rahwalaulude sisu päämotiwisid, rahwaluule põhjal maalida rahwa waimlise ja osalt ka wälise elu pilti, nii palju kui seda aine lubab. Näidete tõenduseks tuuakse rikkalikult laulude hästi õnnistunuid madjarikeelseid tõlkeid, milledes on alal hoitud Eesti laulude wärsimõõt, ustawalt edasi antud nende meeleolugi (Rator on Ungaris tuntud tublina luuletajana.)
Laulusid luuletawat ja hoidwat alal kõige enam naised, mis selgesti olewat tunda suurema osa laulude juures.
Lauletawat rõõmus, kurbuses. Laulja enese üteluse järele arwatawat tihti, et ta laulab lapselikust rõõmust, kuna teda sundiwat selleks häda ja kurbus. Tuuakse näitus rahwalaulust, milles kurwastaja mahaweerenud pisaratest tekiwad allikad ja jõed.
Uued laulud olewat wäga otsitawad, laulu enese tunnistuse järele nii, nagu wärzked oad, pehmeks keedetud erned ehk magus pähkle tuum.
Eestlane olewat lauldes omas tõsises elemendis: teda ei suutwad siis ei „köied köita“ ega „ohjad hoida“, tema laul mõjuwat terwe elawa ja eluta looduse pääle, seda kuulatama sundides.
Ühes laulus seletab neiu, kuidas temast sai lauljanna: ema wiis teda wäiksena tütarlapsena tihti pulmapidudele ja jootis sääl pillimehe karikast, lauljanna kannust. Päälegi on neiu isa laulja, samati ema ja wennanaised, kuna wennad on luuletajad.
Meeslaulja seletab: juba lapsena uinutanud ema teda hällis lauludega, une näkineidude hälli ümber hõljudes ja sosistades. Sellest ajast juurdus laul südamesse, mis hiljemini karjas olles ärkas lindude, tuule, metsa ja mere häälte mõjul ja otsis awalduse teed. Nii kaswis jutustaja lauldes meheks.
Laulude pää elusoon olewat ka siingi armastus. Ehk küll ühe õige kaine laulu järele tütarlaps ainult seni olewat neiu, kuni ta meel ei ole sõbrustanud noortemeestega, siiski igatsewat neiu südamest tõsise armastaja järele, ta kaswataks selle enesele kas wõi linnustki.
Armastajad mõistwat üksteisest lugu pidada: waewalt leiduwat laulusid, mis kaebaksid truudusetuse üle. Selle asemel leiduwat aga hulgana kõiksugu õrnuse ja hoolekandlikkuse awaldusi.
Armastuse lauludest paistwat alati tõsine eesmärk, suursugune siht. Armastajate igatsus olla abielus ühineda. Eestlane olewat wäga ettewaatlik eluseltsilise walimises. Laul soowitawat et noormees wõtaks enesele abikaasaks waeselapse, keda töö on kõrwetanud. Et eestlased olewat pea wäljawõtteta põllutöölised, peetawat kihlused ja pulmad sügisel, töölõpetuse järele. Järgneb lühikene pulma kommete kirjeldus, mille üle autor enese tunnistuse järele on pikemalt kirjutanud „Pesti Hirlap’is“ a. 1881, nr. 277 ja 278.
Iseenesestki